Opal otsib meest

John Patrick „Opal otsib meest“, lavastaja Vello Janson, Vana Baskini Teater

Mõtlesin kogu esimese vaatuse, kas ma tahan terveks etenduseks jääda, täitsa selline keskmine saavutus paistis olevat, et oleks võinud veel teisele vaatusele ka jääda. Lugu oli küllaltki intrigeeriv, nii et oleks tahtnud teada, millega see lugu lõppeb. Aga pakkusin, et eks nad jäävad toredasti kokku elama ja isa lepib oma tütrega ära. Niipalju, kui ma seda “Opali” reklaami olen näinud, olen kogu aeg mõelnud, kas tõesti on Maria Klenskaja nii mandunud, et teeb kaasa Vana Baskini teatris. On oma koduteatris nagu mingi oma aja äraelanud relikt, keda austusest veel palgal hoitakse ja haruharva mõni osa ka antakse, aga suurema osa tööst peab ta ära tegema mujal. Aga see oli kõigest minu eelarvamus, Maša on endiselt vormis, väga hästi mängis. See lavastus tuletas natuke meelde kunagi draamateatris nähtud komöödiat “Leekrüübe”, mis samuti rääkis kahest naisest. Siin olid ainult aktsendid natuke teised. “Leekrüüpes” olid naised 2 haritud naist, 1 liiga oma fantaasiates elav ajaloohuviline, kes mängis igasugu ajaloolisi isikud, näiteks üks lemmikmäng oli tal Marie-Antoinette’i hukkamise mängimine, ja teine muuseumitöötaja, kes jälle üldse mingit fantaasiat ei omanud, oli hästi kuivik.
“Opalis” olid 2 eluheidikust naist, mitte just kõige targemad, sellised turumutilikud, natuke asotsiaalid, Opal tegeles suurema osa oma ajast sellega, et korjas oma elamisse igasugu prahti kokku. Näiteks rippusid tal riiuli küljes nööri otsas ärakasutatud teepakid, mida tal külas käiv sõbranna oma teetassis sopsutas. Veel oli päris omapärane, et Opal rääkis lillega, kui seda kastma hakkas. Mitte, et lillega rääkimises midagi imelikku oleks, ma ise teen ka seda. Opal ütles lillele, kui seda kastma hakkas: “Seisa paigal.” See oli naljakas, nagu lill kuhugi ära põgeneks. Ja kastis tavalistes mõõtmetes toataime suurest aiakastekannust.
Sõbrannat mängis Helene Vannari, ka prestiižikast teatrist minema saadetud teeneline näitleja, kes mujal rakendust ei leia, kui mingis Baskini teatris. Selles mõttes oligi just huvitav vaadata, et nägin selles lavastuses üle hulga aja selliseid näitlejaid, keda ma ammu enam laval etlemas näinud pole. Ja siis veel Eva Püssa, Maire Aunaste poolõde, keda ma samuti teab mis ajast näinud pole. Vaatasin, et neil on Mairega ikka päris ühesugused näojooned, ainult Eval on ilusam ja sirgem nina. Mõnusalt peenike oli see Eva! Tal oli seljas veel selline väga pika lõhikuga põlvedeni seelik, mis jalad ilusti ära näitas, kui sihvakad tal need on. Tõesti ilus oli vaadata. Ja neile lisaks veel Ivo Eensalu, keda samuti väga ammu näinud pole.
Esimese vaatuse sisu oli selline, et Opal otsustab sõbrannale mehe leida, sest sõbranna räägib kogu aeg surmast. Näeb kogu aeg kõigi surma unes, kaardid näitavad kogu aeg surma, ja Opal siis leiab, et ta tuju aitab tõsta ainult mehele saamine. Nad on mõlemad üle 60 ja küllalt kesise välimusega vaesed naised. Opal vastab lehe tutvumiskuulutuse peale ja kohale ilmub 97-aastane mees, kelle varjunimi lehes oli “Ilus poiss” ja kes mäletab veel isegi seda, kuidas Eiffeli torni ehitati. Ennast tutvustades on mõlemad teineteist petnud: ilus poiss oli ilus 16-aastaselt, nüüd on ta hale inimvare, kes ei saa istumisasendist korralikult püstigi tõustud, Opal aga saatis koos sõbranna nimelt kirjutatud kirjaga “pildi”. Nagu ta ise maru kavalalt ütles: “Ma kirjutasin, et panen juurde pildi, mitte lisan oma foto.” Pilt oli väljalõige suvalisest ajakirjast. Mees ilmus kohale, sõbranna ütles kohe ära, et tal pole sellist elavat laipa vaja, aga Opal on selline hea hing, kes ei suuda kellelegi abi osutamata jätta, mees palubki, et saaks natukenegi Opali juures elada, ta ei taha vanadekodusse tagasi minna. Peagi on tema kannul kohal ka tütar ja tütremees, kes jahivad isa elukindlustust, nii et mees postitas lehte tutvumiskuulutuse sellel eesmärgil, et saaks abielluda ja oleks keegi teine, kellele oma elukindlustus jätta, mitte need vereimejad. Esimene vaatus lõppes sellega, et Opal oli vanamehega siiski abiellunud ja tütar hakkas selle peale uut mängu mängima, oli mesimagus ja üritas isale selgeks teha, et ta on kõike teinud ainult tema heaolu nimel, nagu oma pojale.
Nii väärtuslik lugu siiski polnud, et oleks köitnud mind lõpuni vaatama jääma. Ma arvan, et nad jäidki kõik õnnelikult Opali juurde elama ja kasutasid ühiselt ja rõõmsalt vanahärra raha. Sõbranna leppis sellega, et Opal tema mehe “üle lõi”, tütar leppis isaga ära jne. Mis üllatusi seal enam ikka olla sai.