Koidula veri

Loone Ots „Koidula veri“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Läksin seda siis umbes sellise eelhoiakuga vaatama, et no näidake, mis jama te jälle kokku olete keeranud. Kuigi millegipärast tundsin, et vaatan selle tüki ikka lõpuni, kasvõi niisama huvi pärast, et mis lugu see on. Mõne tundmatu loo puhul ei ole tahtmist seda isegi lõpuni vaadata, lõpplahendus on nagu ette aimatav, ja kui seal juhtubki midagi sellist, mida ma aimata ei oska, siis nagu ei huvita ka, mis seal juhtuda võib. Aga selle tüki suhtes oli ikkagi eelaimdus, et ma tahan teada seda lugu tervikuna. Kuigi näidendi eelandmed olid just sellised, et tegemist on lavastusega, millel saab heal juhul ainult esimese vaatuse ära vaadata – lavastaja Mäeots, kes armastab teha pikki, igavalt “kunstilisi” asju, mingi kaasaegne ja tundmatu eesti autor, fantaasia, tegelikkus peapeale pööratud. Kartsin, et see on mingi jant “Teatriparadiisi” stiilis. Kui siis lõpuks teatrisse kohale jõudsin ja kavalehe lahti lõin, kust lugesin, et näidend on kolmes vaatuses, siis hakkasin päris silmi pööritama, et hea, kui ühegi vaatuse vastu peaks.
Aga kõik minu eelarvamused hajusid päris ruttu. Mingi esimesed 10 minutit oli küll selline tunne, et no mida jama jälle tehakse. Vanemuine... tase... Algusstseenid mõjusid küll pisut kapustnikulaadselt, et ongi mingi odav jant jälle püsti pandud. 1. stseen – Juhan Liiv hullumajas arstidele selgeks tegemas oma tegelikku päritolu ja 2. stseen luuletav noor Koidula avastab, et tal on alanud päevad. Mida edasi aga tükk läks, seda rohkem meeldima hakkas. Juba esimese vaatuse poole pealt, avastasin, et mulle täitsa meeldib see ja et tegemist on üle keskmise tugeva lavastusega. Isegi midagi sinna kanti a la Nüganen, et kunstiliselt ja ideeliselt väga hea saavutus. Kummutati kõik minu eelarvamused, nii et kokkuvõttes võib öelda, et väga hea lugu, ilusti esitatud ja hästi välja mängitud, väga paljude omapäraste nüanssidega. Eriti pani imestama autori Loone Otsa julge fantaasia, et kust tädi seda kõike ometi võtab.
Oli kohe tahtmine lüüa lahti mõni Koidula luulekogu, minul, elupõlisel luule vihkajal. Eluline kronoloogia ja sündmused peaksid väga üksikasjalikult ka loomehinge loomebiograafias kajastuma. Kõik kirjanikud on ju niimoodi läbi uuritud, et nende loomingu ja päevikute järgi on kogu nende elu teada. Nii et oleks ikka eriline teaduslik avastus, kui see, millest Ots kirjutab, tõele vastaks. Samas see oli idee poolest nii vahva tükk, et ei häirinudki see, et tegemist oli fantaasiaga. Pigem meeldis mõelda nii, et Koidula elus ongi 1 selline must lehekülg, mille tema papa Jannsen käskis isegi päevikusse reaalsusele mittevastavalt kirja panna, et mitte keegi teada ei saaks ega aimata oskaks, millist suurt saladusekoormat nende perekond kannab.
Kuigi oli aru saada, et mõned asjad, mis läbi kogu loo kajasid ja sündmusi mõjutasid, on ilmne väljamõeldis ja selliseid asju pole mitte kunagi aset leidnud, isegi ligilähedaselt mitte, oli kõik nii tõetruult ette kantud ja antud, et raske oleks olnud hakata vastu vaidlema. Pole ka nii suur Koidula tundja, et oleks saanud hakata autoriga vaidlema, et sel ajal, kui sündis Juhan Liiv, oli Koidula hoopis seal ja seal, nii et ta ei oleks juba ainuüksi sellepärast saanud salaja emaks saada. Ots suutis oma loos suurepäraselt esile tuua just selle liini, mille üle me ülikoolis romantismikirjandust läbides alati naersime. Peaaegu igas teoses oli mõni naine, kes jäi niimoodi rasedaks, et ta ise ka ei teadnud, et ta rase on, samuti suutis see naine alati oma rasedust kõigi kaaskondsete eest varjata, väga salaja sünnitada, lapse kuhugi ära peita või kasuvanematele sokutada ning siis kohtub oma lapsega aastakümnete pärast kõige ootamatumas situatsioonis. Nagu näiteks Tom Jones.
Ots on nüüd meie oma Koidulaga niimoodi teinud. Pannud ta ootamatult rasestuma, ja veel kellelt, vene keiser Aleksander II endalt. Üldse ei kipu siin vaidlema Otsaga, et Koidula ei saanud kuidagi ennast meheks riietada ja üksi Peterburi sõita. Sellist seika Koidula elust pole teada. Samuti on uskumatu kogu see moodus, kuidas Koidula Aleksandrini jõuab, veel enam see, et nende vahel midagi intiimset aset võis leida. Aga ometi on kõik faktiliselt nii tõetruult vaataja ette pandud ja näitlejate poolt esitatud, et jäädki kogu seda lugu uskuma. Või siis vähemalt vaatad ja mõtled, aga miks ka mitte. Aga millest ma selle mõtte juures alustasin, oli see, et tekkis kohe tahtmine hakata põhjalikumalt uurima Koidula loomingut, et ehk on seal tõesti mingil perioodil olemas mingi vihje salajasele sünnitamisele. Kuigi vaevalt, kui seal oleks mingeid vihjeid, oleks kirjandusloolased need ammu juba leidnud, on ju Koidula poolt iga kirjutatud täht tuhandete uurijate poolt väga põhjalikult läbi uuritud ja igale kirjavahemärgile oma tähendus antud.
Kõige kurioossem selle loo juures on see, et vähe sellest, et Ots mõtleb välja nii hullumeelselt kõlava fantaasia, nagu see, et Koidula sai Aleksander II sohilapse, ta mõtleb veel välja, et see sohilaps oli Juhan Liiv. Ja jälle kõik klapib, oli ju Liiv tuntud hull, kes pidas ennast Poola kuningaks. Nii et näidendis on täiesti põhjendatud kogu Liivi hullus, kui ta ennast oma kasuvanemate juures kuidagi võõrana tunneb, kui ta saab teada suure saladuse ja kui teda selle tulemusel hakatakse hulluks pidama, kui ta üritab inimestele selgeks teha, et ta on tõepoolest Koidula ja vene keiser Aleksander II poeg.
Hea, et loo puhul oli tegemist meile kõigile läbi ja lõhki tuntud tegelastega. Kui mõni marginaalsem tegelane oligi selline, et nimi ei öelnud midagi, siis ta esindas mingit klassi või inimtüüpi, nagu näiteks “ohranka”. Juba see sõna võttis mind kogu aeg muigama, nagu öeldi “ohranka”. Tekst ise oli ka hästi koomiline ja just selline meeldivalt koomiline, mitte lamekoomika, vaid väga peen intelligentne huumor. Kui oled ikka vastavad õppeasutused läbinud ja kultuuriloost vähegi midagi tead, siis saad pihta, kus nali on. Ja noh lihtsalt need tegelased mõjusid naljakalt. Juba ka sellepärast, et see oli naljakas aeg, kui elati teistmoodi, olid muud kombed, mis mõjuvad meie aja inimesele naljakalt jne. Või siis ajas naerma mingi teadmine seoses kultuuriloolise kontekstiga, et kui üks kirjanik räägib midagi oma elust, siis ma tean, mida ta sellest oma loomingus kirjutas või midagi sellist. Tean konteksti, mis edasi sai, kuidas see teos vastu võeti, mis tähtsus sellel meie kultuuriloos on jne. Väga palju toredaid ja naljakaid momente oli.
Lavastus oli hästi fragmentaarne, koosnedes üksikutest, kuid kindlat kronoloogilist järjestust järgivatest stseenidest. Ajaliselt oli lugu loogiliselt räägitud, looga liiguti Koidula nooruspõlvest surmani välja, esitades fantaasiapiltide kõrvale ka uues kuues kõigile tuntud seiku Koidula elust – “Saaremaa onupoja” proovid kodus, ebaõnnestunud külaskäik Kreutzwaldi juurde, Kroonlinna aastad. Väga meeldis mulle ka see, et Koidula kujutamisel oli loobutud tavapärasest pateetikast. Sellest igavesest pühalikkuse oreoolist, millega Koidulat tavaliselt kunstis kujutatakse, olgu see kunstivorm siis milline tahes. Selgelt on meeles kunagi Vanemuises mängitud lavalugu “Emajõe ööbik”, mis oma isamaalise õhkamisega suisa tappis. Tappis ära selle võib olla isegi inimliku tragöödia, mis Koidula kui naisega toimus, kui ta peab armastama mitut asja korraga, isamaad, oma meest, lapsi, loomingut. Tänases lavastuses tingis juba näidendi vorm ise seda, et ei saanud eriti pateetiline olla. Tegemist oli ikkagi fantaasiaga ja see oli lavastatud suurepärases kaasaegses vormis, nii et võttis suisa ahhetama. Eriti tänuväärne oli selle lavastuse puhul see, et ei kantud ette ega tsiteeritud tundide kaupa Koidula luulet. See on ka nagu mingi kindel mats senises Koidula kujutamise kaanonis, et kui kujutame Koidulat, siis tuleb kindlasti ette kanda kasvõi 1 luuletus. Täismahus. Ja erilise pateetikaga. Oi ma vihkan luulet. Nii et selles mõttes oli mulle see lavastus ka väga meeldiv üllatus, et saadi läbi ilma luule esitamiseta. Mõned üksikud read küll kõlasid, aga see polnud midagi võrreldes sellega, kui taolistes näidendites tavaliselt ikka terve luulekogu ette kanda võetakse.
Võluvalt napi lavakujundusega loodi kõikvõimalikke ja maailma eri paigus asuvaid mängupindasid. Sellega ei tekkinud mingit vajadust näiteks kuningakoda mingi liigse iluatribuutikaga kaunistada. Oli selge, et teatud riietuses lavale ilmunud näitleja on keiser ja järelikult on Koidula nüüd keisri palge ette pääsenud. Kõik oli unenäoliselt fragmentaarne, nii et see unenäolisus kinnitas samuti teatavat absurdimaiku, mis kogu seda lugu saatis.
Samamoodi oli lavakujunduses kasutatud nappe mööbliesemeid. Kasutusel olid ainult 1 laud, 1 voodi ja 2 tooli, aga mida kõike nende nelja eseme abil kujutada ei suudetud. Ja tehti seda täiesti usutavalt, teksti ning hea näitlejamängu toetusel. Laud oli nii see laud, mille taga papa Jannsen hakkas esimest eestikeelset lehte välja andma ja noor Koidula kõik tema sõnad vapralt üles kirjutas kui ka sama laud oli Kreutzwaldi proua poolt suure hoolega kaetud pidulaud, mille taga nii mees kui naine Kreutzwald üpris skeptiliselt Koidulat võõrustama hakkasid ja kuhu peale Koidula lõpuks jalad harkis selili heitis, et arstihärra Kreutzwald teda sealsamas kohe läbi vaataks. Ta on ju mees ja arst ning peab neid asju jagama. See Kreutzwaldi söögilaua stseen mõjus küll natuke ülepakutuna, ei suutnud kohe kuidagi uskuda ei seda Koidula naiivsust, et ta tõesti usub, et Kreutzwald suudab teda meditsiiniliselt sellises olukorras aidata, ega ka kogu seda muud jämekoomikat, mis selles stseenis natuke esile tungis. Aga see oli tõesti labasuse poolest esile tungides ainus stseen, enamasti nautisingi selles loos ikka seda intellektuaalset huumorit, et ei pakutud mingeid tavapäraseid labaseid nalju, nagu näiteks Baskini teater – tegelasele lüüakse jalaga perse ja see peab hästi naljakas olema, nii et kogu saal rõkkab.
Kogu lugu oli elavaloomuline, polnud tunda üldse seda Mäeotsa tõsiste lavastuste puhul iseloomulikku venimist. Kuigi seda lugu eriti tõsiseks nimetada ei saagi. Määratlus on küll draama, aga mina nägin selles täielikku komöödiat. Kui mulle näidatakse ikka Koidulat nii koomilistes situatsioonides, hullu Liivi, absurdselt esitatud, kuid ometi tõsiloolisi seiku nende elust, mis vastavad küll ajaloolisele tõepärale, aga on ette mängitud nii jaburas vormis, siis ei saa seda kõike siiski päris tõsiselt võtta. Ja see kõik oli lavastusele ainult plussiks, mitte miinuseks. Isegi see, et ühes kohas Liivi hullust vaadates, olin ma peaaegu nutu äärel, sest näitleja oskas selle nii tõetruult välja mängida ja olukord oli naljast kaugel, ei pane mind arvama, et tegemist oleks olnud draamaga. See on siiski komöödia. Igas komöödias on ka tõsisemaid noote.
Eriti vaimustav oli oma osatäitmises Ott Sepp, nii Juhan Liivi kui ka keiser Aleksander II osas. See esitus oli täiesti staarosa, polegi Sepalt varem nii head rollisooritust näinud. Sooritus oli tõesti professionaalne, pakkudes elamusi seinast seina: nii koomilisust, rahulikumaid hetki kui ka väga ilusat pisarakiskumist, mis läks tõesti hinge. Vapustavad olid need hetked näidendi lõpus, kui Liiv on vaimuhaiglas doktor Luiga järelvalve all. Selles stseenis mõjub Sepp veel inertsis armsalt naljakana, sest siiamaani on tema kui hullikese üle palju naerda saanud. See naer polnud vähemalt minu poolt üldse selline, et naeran mõnusat hullu, et täitsa haige inimene, vaid just suurepärast esitust, kui naljakalt kõik see kõlas, mida Liiv rääkis ja kui armsalt vahva ning oma sõnade usust särav Sepp ise sealjuures oli. Haiglastseenis hakkab see naer vaikselt kaduma ja asendub suure valuga. Seda on tõesti valus vaadata, et selline armas hullike, kes ei teinud kellelegi halba, keda üritati küll Jannsenit “hirmutama” ajada, aga kes ei suutnud oma “vanaisa” ära tappa, kes ei suuda kellelegi halba teha, vaid usub siiralt oma ideed, et ta on sündinud selleks, et tuua oma kurnatud poola rahvale suur vabadus, kuidas seda üllast inimest hakatakse kiusama. Tekkis täiesti sõnulseletamatu vastikustunne selle meessanitari vastu, kes väikest Liivi kiusama hakkab ja talt oma “terve” inimese võimuga ilusat kuube ära võtta tahab. Pärast surub sanitar kurnatud meeltega Liivile kättemaksuks süstla kehasse. Nagu selline võimu avaldumine, kui inimene saab kätte vähemalt tükikesegi võimu, siis tuleb seda kohe endast nõrgemate ja õnnetumate peal ära kasutama hakata. Seega sanitari poolt ka väga hea rollisooritus, kui ta suutis mind ennast nii ennastunustavalt vihkama panna, et ma vaatasin teda sellise põlgusega, et oleks tahtnud midagi nähvata. Liiv mõjus siin teatud mõttes reliktina, kes jääb ajale jalgu oma haiguse tõttu. Kuni selle haiglastseenini oli näidendi Liiv kohtunud ainult heade inimestega, kes tema haiguse tõttu küll ärrituvad, kuid siiski temasse heatahtlikult suhtuvad. Aga see meessanitar mõjus ikka tõesti võikalt, et no kuidas nii ometi võib.
Kui Liiv siiski kurja sanitari käest pääseb, tuleb selle näidendi üks ilusamaid stseene – samuti kultuuriloost tuntud seik selle kohta, et kui ehitati Estonia teatrihoonet ja selleks suur korjandus korraldati, siis andis Liiv selle korjanduse heaks oma ainsa kuue ära. Sest muud vara tal hinge taga polnud. See oli näidendis nii ilusti esitatud, kuidas Liiv andis teatrimaja jaoks doktor Luigale oma kuue ära. Sellesama kuue, mille ta tänu Luigale halvalt meessanitarilt just kätte oli saanud, mille pärast ta oli laamendanud ja nutnud, kui see talt ebaõiglaselt ära võetud. Ja siis selline žest oma rahvakultuuri hüvanguks. Ilus ja armas.
Veel olid vapustavad stseenid seoses Liiviga, kui ta Treffneri koolis oli. Need stseenid hakkasid silma just koomilises võtmes, sest olid tõesti väga naljakalt esitatud. Siin hakkas esimest korda talutava ja isegi rohkem kui talutava, vaid isegi toreda näitlejana silma ka Indrek Taalmaa, kelle kanda oli härra Treffneri osa. Koolimajas toimuvate stseenide puhul oli raske mitte tõmmata paralleele Mauruse kooliga. Kõige rohkem ajaski mind nende stseenide puhul naerma see, et tegemist on selle kurja ja kultuuriloost erinevate kujutajate, kuid tavaliselt siiski ühtemoodi kujutatud härra Maurusega, kes ajab taga raha, tahab, et raha igal ajal tema kätte tuuakse, nõuab korda. Ja siis järsku tuleb hull Liiv ja ajab härra Treffneri enda hulluks. Eriti naljakas oli, kuidas Treffner peast kinni hoides hüüdis: “No kus seda enne nähtud, hullumeelne härra Treffneri koolis! Mul on siin õppinud saksa ja gruusia krahvid, vene miljonäride pojad... ja nüüd hullumeelne!”. Ning Liiv talle stoilise rahu ja armsa naeratusega vastamas: “Ja nüüd õpib teie koolis Poola kuningas ise.”
Kõige selle juures, mis seal koolis toimus, ajaski naerma see, kuidas sellele oleks reageerinud härra Maurus. Kui kujutada ette seda “Tõe ja õiguse” teise osa olustikku, tuntud “Mauruse kooli”, kõiki neid traditsioone, mida majas jälgida tuli. Kui härra Maurus läks välja igasuguse naiivsuse peale, mida ta oma õpilastes nägi ja üritas neist karmi kasvatuse abil inimesi kasvatada, ja siis järsku ilmub tema ette süüdimatu hull, kes ajab sellist kukut, et ajab härra Treffneri enda ka hulluks. Ometi suudab härra Treffner säilitada oma inimlikkuse ning annab Liivile teda oma koolist ära saates kaasa koguni raha.
Üllatus oli Alina Karmazina. Ta esitas ühe stseeni vene keeles ja selles oli ta täiesti uus näitleja kui see, keda ma siiamaani selle nime all teadnud olen. Hämmastav, kuidas keel ikka esitluslaadile mõjub. Kindlasti mõjus tema puhul ka see, et ta sai selle ühe stseeni mängida oma emakeeles, aga tavaliselt eesti keeles mängides, räägib ta võõrkeeles ja see seab tema mängule juba teatud piirangud. Kohe on tunda, et ta on rohkem pinges, kui teised näitlejad, sest ta peab oma teksti ja kõige muuga topelttööd tegema, kõigele muule väljamängimisele lisaks tuleb veel häälduse ja sõnade meeldejätmisega pidevalt tööd teha. Pärast oli Karmazinal stseen ka teise tegelasena, kes rääkis eesti keeles ja siis oli ta jälle see tuntud Karmazina.
Karmazina kujutada olid ka 2 väga huvitavat naisterahvast. Eriti see esimene, kes rääkis vene keelt. Tegemist oli nagu mingi vaimuga, kes ilmub Koidula juurde Aleksander II üüritud korteris, kus Koidula keisrihärra armukesena elab. Järsku astub seal korteris nurgast välja “endine naine”, kes on Koidula favoriidiseisusesse tõusmise pärast eemale tõrjutud. Ja jälle, nagu sellest vähe oleks, et Koidula kohtub täiesti ulmelisel moel Aleksander II-ga, nüüd on see naine, kes kummitusena Koidulat hoiatama ilmub, ei vähem ega rohkem kui Lenini ema. See Karmazina monoloog oli hästi vahva ja selle jooksul ma mõtlesin ikka päris mitu korda, et sellise asja peale annab ikka tulla. Et no on ikka fantaasia. Kõigepealt see situatsioon, viia Peterburi mingis suvalises korteris kokku Koidula ja Lenini ema, neist üks endine ja teine praegune valitseva keisri armuke. Ja siis kogu see tekst, mida Lenini ema ette kandis oli nii oma mõttelt kui ka esituselt suisa vapustav. Väga nauditav stseen. Kuidas naine vannub kättemaksu teda mahajätnud keisrile ja lubab, et sünnitab poja, kes selle mehe tapab (kõigepealt Aleksandr, kes tulistas keisrit ja siis Vladimir, kes kukutas keisri). Ja siis see kindel teadmine, et ta paneb oma pojale nimeks Maailmavalitseja – Vladimir. Väga ilus kõne.
Teine Karmazina esitatud tegelane oli keegi natuke arusaamatu härra Michelsoni patsient, aga see naine mõjus ka suhteliselt vapustava varjuna. Alles pärast, kui küllalt tiheda tekstiga kavalehe läbi vaatasin, sain teada, et see naisisik oli Sofja Perovskaja. Jajah, seesama Sofja Perovskaja, kelle nime ma ei teadnudki, õigemini ei mäletanud, aga kes on väga selgelt mällu sööbinud nende lapsepõlves kujutatud “jubedate” piltidega, kuidas vapper naine üritas isakest tsaari tappa ja ta selle eest hukati. Näidendis satub Sofja naistearst Michelsoni vastuvõtule, tuleb välja, et tal on suguhaigus ning sellest areneb Michelsoni ja mässajast naise vahel küllalt elav dialoog. Sellest ma sain näidendis muidugi aru, et selle naistegelase näol on tegemist mingi mustuse jõuga, aga et see on seesama Sofja, kes oli kunagi vastavalt võimu ideoloogiale poolpühakuks kanoniseeritud, tuli mulle täieliku üllatusena. Ja Otsa fantaasias annab Michelson sellele naisele raha! Jälle vapustav nüanss.
Samuti mõjusid meeldiva üllatusena mõned näitlejad, kes on siiani mingitesse stampidesse kinni jäänud. Nüüd suutsid nii Jüri Lumiste kui ka Tanel Jonas ennast oma tavapärasest reest välja murda ja luua mitmeid meeldejäävaid pisirolle. Eriti hea valik lavastaja poolt oli panna üks ja sama näitleja mängima kahte antipoodi. Tanel Jonase kehastada olid nii Carl Robert Jakobson kui ka Harry Jannsen. Seega ideede poolest tülitsevad isikud, kes teineteise kallal ilguvad, eriti Jakobson. Tore oli stseen, kus Jakobson loeb Harry kirjutatud kirja. Harry kirjakohad kannab antud juhul Jakobsoni kehastav Jonas ette selles stiilis, milles ta Harryt mängib, samas kui Jakobsoni enda repliigid ja arvamused, kuni kõige vihasemate turtsatusteni ja sõimuni Jannsenite pere suhtes välja, on ette kantud Jakobsonina. Selline hästi huvitav nähtus teatrilaval, nagu ühe näitleja teater, kes esitab üksi ühte stseeni, milles osaleb mitu näitlejat.
Vahepeal panin ise ka puusse. Koidula rääkis pikalt, et sõidab Kreutzwaldile külla, mina aga kujutasin Kreutzwaldina kogu aeg Jakobsoni ette, nii et olin parajalt üllatunud, kui laval hakati kujutama Võrus asuvat Kreutzwaldi armetut kodukest. Vaatasin, et misasja, see ei ole ju Kreutzwald, Kreutzwald näeb hoopis teistmoodi välja, tal peab olema habe ja tumedad lokid ja väiksed ümmargused prillid ja mulgi kuub. Nagu eespool ülesastunud Jakobsonil Jonase kehastuses ka oli, kõik see visuaalne külg. Pikk kasv ka loomulikult. Ja siis järsku astub ette Kreutzwald hoopis teise väljanägemisega, keda kehastab Lumiste. Mõtlesin, et see on nüüd mingi kaasaegse lavastuse väljund, et ühe draama raames on ühte tegelast hakatud erinevalt kujutama ja selle visuaalse külje eriliseks rõhutamiseks tegelast ka erinevad näitlejad kehastama pandud. Siis koputasin endale mõttes näpuga otsa ette, kui tuli meelde, et loomulikult, see, keda ma ette kujutan, on ju hoopis Jakobson. Aga Koidula on praegu Kreutzwaldi juures. Kalevipoeg jne.
Küsitav oli minu jaoks täiesti tundmatu Rein Paku valimine kandvasse Jannseni rolli. Jah, välimuselt oli Rein Pakk muidugi papa Jannseni täielik koopia, aga kas see on siis nii määrav, et anda inimesele eikuskilt selline oluline roll? Minu meelest küll mitte. Soovida jäi nii diktsioon kui ka väljenduslik pool. See, et mees on mänginud kuskil Von Krahlis Fausti, ei tohiks küll nii mõjukas faktor olla, et teda kohe akadeemilise teatri lavalaudadele lasta. Nagu teada, ma olen igasuguse isetegevuse vastane ja hindan ainult akadeemilist näitekunsti, nii et Pakk häiris mind tõsiselt. Kogu aeg oli tahtmine küsida “Who the fuck is Rein Pakk?”. Igas mõttes ei kandnud minu jaoks seda rolli välja. Nii et sellest ka väikesed miinused minu suurele vaimustusele selle muidu suurepärase lavastuse suhtes, kuna papa Jannsenit oli ikka päris palju laval ka. Kui teksti poolest ja enamus sooritusi olid väga heal tasemel, samuti lavastuslik kontseptsioon ning kujundus, siis mõned väikesed möödapanekud pidid ikka olema, et mitte välja anda kunstilist täiuslikkust.
Teine täiesti tundmatu inimene laval oli minu jaoks keegi Marko Mäesaar. Tema kohta jällegi see isetegevuslase staatus ei kehtinud, Mäesaar suutis ennast täielikult kehtestada vastikut antipaatiat ja tülgastust esilekutsuvas hullumaja sanitaris Liivi hulluse stseenis. Samuti olid tal võrratud dialoogistseenid Lumistega, kui nad “ohranka” mehi kehastasid. Vandenõu Jannseni vastu ja see, kuidas seda korda saata, väga vaimukalt esitatud vaimuka tekstiga stseen.
Mõne näidendi puhul täitsa häirib, kui seal on liiga palju tegelasi, siis nad lähevad kõik segi ja läheb palju aega, enne kui nimesid ja nägusid hakkad kokku viima ja mõnest ei saagi lõpuni aru, kes või mis ta üldse on. Täna tundsin aga vastupidi. Otsa näidendile tuleb just kasuks väga kirju ja hulgaline tegelaskond. Nagu juba öeldud, enamus neist on kõigile eestlastele hästi teada isikud, kelle elulooga me vastavalt haridustasemele, kes paremini, kes halvemini kursis oleme. Aga vähemalt midagigi neist me ikka teame. Selles mõttes on sellised tegelased just väga hea materjal paroodiaks või fantaseerimiseks, sest nad on kõigile teada ja inimesed peaksid aru saama, milles nali seisneb. Mul on peaaegu alati aastalõpuprogrammi paroodiasaateid vaadates tekkinud küsimus, et milles seal nali üldse on. Ma pole neid saateid näinud, mida parodeeritakse, ei tea, kuidas tegelikult see saade välja näeb ja milles on nali, kui nüüd midagi teisiti tehakse. Või ei tea, kes on see inimene, keda parodeeritakse, milles seisneb nali jne. Rahvuskultuuri edendajatega seda probleemi ei peaks olema, et inimesed, kelle jaoks need tegelased, keda laval näidatakse, on meie kultuuri alused, jääksid kuidagi arusaamatuks. Omaette küsimus on muidugi see, kus läheb piir. Paljude jaoks on kindlasti mingi selline teema, et Koidula on püha, tema elulugu on püha, kuidas ometi nii võib ringi käia, et võtta mingi suvaline uitmõte ja selline uskumatu lugu vormida? Koidula ära rüvetada. Aga miks mitte, kui see on kunstiliselt hästi teostatud, usutav ja väga hästi esitatud. Vähemalt on äratundmisrõõmu ja teema ise on ka oluline, see on ju meie rahvuskultuuri häll, mida lavalt näidatakse.
Nimitegelane Koidula Ragne Pekarevi kehastuses nii head muljet ei jätnud. Teiste näitlejate esitused jooksid temaga võrreldes kaugele ette ära. Pekarev oli kuidagi liiga närviline. Mitte et see Koidula puhul kuidagi häirinud oleks, jah, kogu seda konteksti arvestades, millesse Koidula Otsa fantaasias paigutatud on, on täiesti arusaadav, et ta on närviline ja võib olla isegi narkomaan. Aga Pekarev mulle lihtsalt ei meeldinud. Samas ta ei olnud ka päris antipaatne oma esituses, nii et üldse poleks talunud vaadata. Oli täitsa selline keskmine, aga oleks tahtnud nagu midagi muud. Rohkem hinge ja keha sellesse esitusse või midagi sellist. Praegu oli ta nagu mingi pilt, kes natuke ringi liikus, aga erilist elu temast ei hõõgunud. Usutavusest jäi puudu. Ma ei uskunud Pekarevi, kui ta kujutas kannatusi. Teades kõiki neid valusid, mida Koidula nii hingeliselt kui ka füüsiliselt läbi elas, pluss veel selle näidendi taak – sünnitada abieluväline laps ja temast ilma jääda, oli esitus ikka liiga pealiskaudne.
Omamoodi armas oli viis, kuidas Koidula ja Michelson teineteist nimetasid - Eduša ja Liduša. Eriliselt jäi meelde stseen, kus perekond Michelson hakkab kodu koristama. Selles stseenist piilub välja emantsipatsioon, Michelson on oma vaadetelt vananenud, kui ei taha midagi kuulda sellest, et naine tahab ka tööd teha. Natuke valus on vaadata, kuidas nad rõõmsalt laualt käsikirju eeslava orkestriaugus asuvasse kujuteldavasse hõõguvasse ahju pilluvad. Esimese hetke ajel ütleb Koidula, et tal pole tõesti kõiki neid pabereid vaja, mis lohakilejäetult laual vedelevad. Kodurahu nimel, et oma mehele meelehead valmistada ja näidata, et ta on hooliv naine, kes oskab niisama molutamise ehk luuletuste kirjutamise kõrval ka midagi asjalikku teha, s.t. koristada, hakkavad nad entusiastlikult neid pabereid ära pilduma. Michelsoni näos on näha teatud kergendust, et ometi saab elamist prahist puhtamaks, Koidula sahmerdab niisama, mängib mehe rõõmu kaasa. Ning siis vajub jõuetult mehele kaela: “Need olid minu uue luulekogu käsikirjad...”. Samuti haakus selle stseeniga igavene teema sellest, et käsikirjad ei põle. Ei ole Koidula nii suur asjatundja, et teada, mis luulekogu see oli ja kas käsikirjad tõesti ära põlesid, aga nii palju, kui koolis sai õpitud, siis küll midagi meelde ei jäänud, et ta metsikult oma käsikirju põletanud oleks. Vist jälle Otsa fantaasialend.
Koidulaga seoses oli muidugi palju selliseid äratundmisstseene. Et seda me teame. Seda on meile aastate jooksul koolis pähe taotud. Seda oleme me temast lugenud. Seda on ta kirjutanud oma luuletuses. Sellises poosis on ta ühe tuntud maali peal. Pekarevi esituses oli siiski üks huvitav ja päris meeldiv nüanss, mis Koidulale väga sobis. Koidula kirjutas väga imelikes poosides. Näiteks oli kuidagi poollamades üle voodi ääre kõhuli rippu, hoidis põranda kohal mappi ja kirjutas sinna küünla valgel. Norskav Michelson tema all põõnamas. Ja kui Koidula sai mingi luuletuse valmis, siis ta tõi kuuldavale sellise hästi lühikese kilke. Selline kirjeldamatu häälitsus, mida, kui päris täpselt ei kuula, siis ei pane tähelegi. Mina võtsin seda nii, et see on valmissaanud luuletuse hing. Selline ilus moment, kui looming lahkub looja kehast ja kehastub omaette mateeriaks. Saadetud hästi õrna, vaevu kuuldava õhkamisega, mida võib võrrelda ka valukarjatusega, sünnitusvalu ikkagi. Ja samas see kergendus, nüüd on valmis, nüüd on hea, nüüd on see kirjas. Peast väljas.
Veel üks huvitav moment oli seotud luuletusega “Mu isamaa”. Morfiiniuimas ja valude käes kannatav Koidula ei anna endale ilmselt aru, mida ta teeb, kuid surub kindla käega ühe paberilehe Michelsonile pihku ja käsib selle ära põletada. Ei mingit vastuvaidlemist. Michelson loeb paberilt “mu isamaa...” ja pistab selle paberi ettenägelikult oma taskusse. Nii et Otsa fantaasia kohaselt võlgneme me tänu selle meie kirjandusloos märgilise luuletuse ja hiljem hümni sõnadeks saanud värsside säilimise eest Koidula abikaasale, kes ei kuulanud naise sõna ja seda luuletust ära ei põletanud. Aimates ilmselt ette seda, kui oluliseks nimeks tema naine kunagi kujuneb. Kuigi Koidula oli eesti rahvale oluline ka juba oma elu ajal, nii et Michelsonil võis olla kaelas ka see taak, et tema kaitsta ja hooldada oli juba siis eesti rahva elav vaimuvara.
Näidendi lõpp läks natuke liiga julmaks kätte ära. Koidula surm oli loomulikult näidendi ainus võimalik lahendus, aga arhiivikaadrid Koidula ümbermatmisest mõjusid liiga võikalt. Mulle ei meeldi üldse matused ja ei olnud meeldiv neid ka kinolindilt näha. Teatrilaval kujutatavad matused on sellised enam-vähem talutavad, et tuuakse lavale kirst või midagi. Aga kui on näha kirstu, mille sees ongi need luud, mis on juba 50 aastat maamullas olnud ja sealt vägivaldselt välja kaevatud ning ümbermatmiseks kodumulda toodud, siis see on ikka päris võigas. Ometi ei morjendanud need paar minutit vastikuid kaadreid lavastusest saadud ülipositiivset üldmuljet, nii et lõppkokkuvõttes jäin kõige nähtuga väga rahule. Sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui arvestada seda, mis eelarvamusega ma teatrisse läksin. Tahaks vaadata Pekarevi esitust veel teisest aspektist, mis mul alles kolmanda vaatuse ajal meelde tuli, nii et selle viimase vaatuse ajal teda uue pilguga vaatamisest jäi mulle ilmselgelt väheks. Tuleb seda vahvat lavastust veel kord vaatama minna...