Bumerang

Yves Jamiaque „Amilcari“ ainetel „Bumerang“ - komöödia-ekspromt, lavastaja Aleksei Kirjuštšenko, Moskva Komöödiateater

Lõpuks jõudis Eestisse Tatjana Vassiljeva. Tema osalusega etendused olid välja kuulutatud varasemalt juba kahel korral, aga jäid mõlemal korral ära. Käisin päev enne etendust isegi spetsiaalselt Vene Kultuurikeskuse kassast küsimas, kas homme ikka toimub etendus Vassiljevaga, sest viimane kord, kui tema väljakuulutatud etendus ära jäi, ei olnud selle kohta isegi korralikku informatsiooni mitte kuskil. Kavalehel olevate piltide järgi võis aimata, et selles näitemängus ei improviseerita mitte ainult teksti ja tegevusega, vaid aja jooksul on seal kõva vahetuse läbinud ka näitlejate välimus. Nii oli Tatjana Vassiljeva kavalehe piltidel hoopis teistes kostüümides ja kandis lopsakat punaste lokkide ja pika lõikusega parukat.
Paras kapustnik oli, kuigi päris hästi mängiti ja mõnigi kord võttis isegi ülinõudlikku mind muigama. Mõtlesin seda vaadates, et aga miks ka mitte. Minu jaoks ei ole vist ükski tekst selline pühadus, et seda kuidagi „rüvetada“ saaks. Et ma minestaksin, kui mõnda teksti ebatraditsiooniliselt esitatakse või hakkaksin ohkima, et no miks siis nii, see on ju nii tore lugu, miks seda nii labaseks teha ja kiirendatud korras maha mängida. Mõnes mõttes oli selline „Amilcari“ esitus mulle isegi rohkem meeltmööda kui originaal ise. Ma tabasin küll ära, et see on kiirendatud, lühendatud ja väga improvisatoorne variant, aga mind ei häirinud see sugugi. Las olla siis selline lugu. Viimane „Amilcar“, mis nähtud sai, oli Nüganeni Lenkomi teatri lavastus, mis muidugi oli kahe väga hea esitusega – Andrei Sokolov ja Inna Tšurikova, aga lugu ise tundus siis ikka üpris mannetu. Komöödiateatri pakutud variant oli aga just parajalt selline jabur, täis ootamatuid üllatusi ja lollitamist, et sellises variatsioonis oli „klassika“ palju meeldivam kaeda.
Amilcari mängis väga tuttava näoga näitleja Valeri Garkalin ja tema poolt oma naist mängima palgatud endist näitlejannat Eleonorat mängis Vassiljeva. Vassiljeva mängustiil oli hästi naljakas, ta kutsus juba oma ilmumisega naeru esile, sest nägi välja kuidagi auru all. Eriti selgelt oli see tajutav ühes lühikeses tantsustseenis, kus Eleonora ja Amilcar tantsisi, siis jäi küll selline mulje, et naine on kindlalt mingi aine mõju all, püsib vaevu sirgelt jalul ja tal on ilmselged koordinatsiooniraskused. Tütreks palgatud prostituuti mängis Irina Losseva, kes oli väga Catherina Zeta-Jonesi moodi. Vaatasin teda kogu aeg ja mõtlesin, et see on ju Zeta-Jones. Vapustavalt ilus naine, aga seda ainult lava pealt, kui hiljem kavalehelt tema põhjalikumalt tema pilti vaatasin, siis ei tundunud selles pildis midagi ei Zeta-Jonesile sarnanevat ega ka üleloomuliku iluga tegemist olevat.
Amilcari mäng oli viidud mängulisuse mõttes viimase piirini. Kui Amilcar nõuab palgatud inimestelt, et nad mängiksid tema perekonda ja peresõpra, siis nad tõepoolest mängivad. Täiesti olematuks vajus Sokolovi poolt suurepärase hingestatusega esitatud monoloog sellest, kuidas tema naine peab meest koju ootama, hingevärinaga koridoris sõitvat lifti kuulatama, kas peatub meie korrusel või sõidab mööda, peatub, ei, sõidab mööda... Mängiti selliseid totrusi, nagu üheskoos laua taga söömine, kusjuures reaalne selle söömise juures oli ainult laud, kõik muu mõeldi sinna peale ise välja. Kohvi sisse pandi teed, mees tuletab naisele meelde, et me joome ju ilma suhkruta, selle peale võta naine suhkrutükid kohvi seest välja tagasi. Söövad saiakesi, mees ütleb, et saiad on ära tüüdanud, naine viskab kohe kujutletavad saiakesed laua pealt põrandale, kui järjekordne söögilauas tekkinud suhtedraama on lahendatud, jätkatakse kokkulepitud reeglite järgi söömist, mille tarbeks naine saiakesed jälle üles korjab. Hästi pikalt mängiti selle ümber, kuidas naine peab oma tütre pärast muretsema, kui Vassiljeva peaaegu üleminekuteta kord nuttis, kord naeris ja kogu aeg keha ette-taha kõigutas. Sellised improvisatoorselt kujundatud stseenikesed tuletasid meelde mingeid etüüde lavakunstikoolist, et kujutame nüüd ette, et sina oled mees ja tema on naine, mees mõtleb ja tahab seda ja naine on just teada saanud selle... siis mängitakse see situatsioon läbi. Kavalehele oli ära märgitud ka Eleonora ema mängima pidanud näitlejanna, aga lavale see tegelane ei ilmunud. Kuigi ei tea muidugi ka seda, kas ma üldse õigele etendusele sattusin, sest pilet oli ostetud etendusele "Ja ostajuss", aga mängiti hoopis "Bumerangi".