Onegin

Pjotr Tšaikovski „Onegin“, koreograaf Vassili Medvedjev, Vanemuine

“Onegin” oli ilus ja puhas klassikaline ballett Tšaikovski muusikale, aga muusikat oli selle helilooja kõigist muudest teostest peale samanimelise ooperi. Esimene vaatus läks üllatavalt ruttu, tundus, et see võis kesta ainult pool tundi, aga võib olla kestis ka kauem, vaadata oli nii huvitav, et polnudki aega märgata, kuidas aeg läks.
Balletti olid välja valitud Puškini värsspoeemi kõige olulisemad punktid, nii et tundsin selle loo ilusti ära ja ei tekkinud mingeid küsimärke, et mida mingi stseen kujutama pidi, või miks mingit stseeni näidatud polnud. Eriti oli rõhutatud venelikkust, isegi varvastantsuelementidega esinemistes oli tunda vene rahvatantsu elemente. Lavapildid olid kaunilt romantilised, lava ülemises osas õhulised puulatvu ja oksi kujutavad kangad, taustal maja välisvaade või sees ruumis toimuvate stseenide puhul sein. Duellistseen oli natuke liiga pikaks venitatud, aga see mõjus ka väga värskendavalt, oli palju julma ja südantlõhestavat tantsu. Kõige huvitavam oli aga Tatjana unenäostseen, selle stseeni jooksul tantsiti maha ka üks väga ilus kvartett, milles osalesid 2 armastajapaari – õed Larinad ja Lenski ning Onegin. Selles kvartetis oli ilusaid kujundeid ja joonistus ilusti välja see harmoonia, mis oleks võinud olla, aga jäi olemata, kui Tatjana oleks Oneginilt vastuarmastuse leidnud ja Olga poleks Lenskiga tülli läinud. Veel olid selles stseenis huvitavad kostüümid, laiade käisteks üleminevate ürpidega naised, kelle käiseid pikendasid käeshoitavad pulgad, millega vehkides nende ümber olev riie huvitavalt lehvima jäi. Ja veel oli selles stseenis juustemäng, tantsijatel olid peas parukad ja tants oli niimoodi seatud, et nad liigutasid päid, nii et need parukatest juuksed huvitavalt rappuma jäid. Unenäos kasutati ka peegleid.
Naljakalt mõjus üks lühike meestantsija, nime järgi tundus olevat sama tantsija, kes oli isegi naistest peajagu lühem ja eriti koomiliselt mõjus, kui näiteks ballistseenis naistel oli mõni varvaskingadel kujund, mille juures mees pidi naist toetama, siis ta mõjus kohe eriti lühikesena. Ilusti olid lahendatud kirjade stseenid. Tatjana kirjutab oma armuavalduse Oneginile, näpuga õhku sirgeldades, kohe peale seda ilmub dekoratsioonitaustaks peenikeses kirjas täiskirjutatud paber. Teises vaatuses, kui on vastupidine kirja saamise situatsioon, kui oma tundepuhangu paberile valatuna annab Tatjanale üle Onegin, on Tatjanal terve pikk tantsunumber koos selle kirjaga, ja selles väljenduvad väga selgelt naises valitsevad vastakad tunded, kogu tunneteskaala on väga ilusti nii tantsus kui ka seda saatvas muusikas väljendatud. Nagu duellistseeniski, seal on selline julm ja ründav muusika, unenäostseenis samuti natuke julm, aga siiski romantilisem muusika. Kogu muusikaline kujundus oli võrratult plastikasse valatud ja vastas igale laval näidatavale liigutusele, kõigega võis täiesti rahule jääda ja korrakski ei tekkinud sellist momenti, et no kaua te seal veel tantsite, sellega on niigi kõik selge.
Põnevust tekitas minu jaoks klaverimängija. Kui see klaveristseen algas ja kui lava tagumises osas dekoratsiooni taga, nii et mängija kontuurid jäid dekoratsiooniseina joonistatud akna sisse, mängis keegi klaverit, arvasin, et see on Olgat tantsiv baleriin, kes klaverimängu markeerib. Aga mida rohkem seda mängu kuulasin ja musitseerijat jälgisin, ta keeras isegi noodipuldil lehti, sain aru, et tegelikult seal mängib ikka keegi päriselt klaverit, kuigi see klaverimuusika kõlas, nagu tuleks lindilt. Mida rohkem seda mängu jälgisin, seda rohkem sai selgeks, et baleriin nii ülitäpselt klaverimängu matkida ei suudaks, et see peab ikka professionaalne pianist olema.