Esimesed suudlused

Jay D.Hanagan „Esimesed suudlused“, lavastaja Madis Kalmet, Endla

Väga hea esitus ja üliarmas lugu. Kujutasin ette, et see on midagi Tšehhovi stiilis, paarikesest, kes tunneb teineteist läbi elu, kes on teineteise jaoks justkui loodud, kes teineteiste meeletult armastavad, aga oma kapriiside ja olude sunnil koos olla ei saa. Õnneks oli tegemist helge looga paarikesest, kelle kohta kõik eelöeldu kehtib, boonuseks veel see, et nad abielluvad ja on koos harmooniliselt õnnelikud 60 aastat. 60 aastat on nad koos küll näidendi tegelastena, nii et võib arvata, et nende harmoonia kestab näidendiväliselt veel edasigi.
Lugu tüüpiliste nimedega tegelastest, Johnist ja Maryst, kes saavad kokku 11-aastaselt, kuigi „tundsid“ teineteist ka varem, kui neid 3-aastaselt koos vannitati. John ja Mary olid nii tüüpilised nimed, nagu Jüri ja Mari, mis sobivad näitlikustama nimesid Mees ja Naine. Johni ja Mary lugu võiski võtta kui ühe elu lugu, kuidas armastus läbi aastate kinnistub. Seda kõike oli hästi armas vaadata, kuidas Johni ja Mary duett toimis, suuresti muidugi tänu headele Piret Laurimaa ja Sepo Seemani osatäitmistele. Kuidas nad ajaga kokku kasvavad, kuidas neist peaaegu üks inimene saab, kuidas nende dialoogid on nii sarnased, et teine teab juba poole sõna pealt ette, mida teine öelda tahab. Aga samas jätkub nende kõnedes kogu aeg särtsu, nad suudavad oma sõbralike nokkimistega teineteist üllatada, suudavad olla teineteise jaoks uudselt huvitavad, olla needsamad „vanad“ abikaaasad, kes nad aastakümnete jooksul on olnud, aga kogu aeg koosolemisse vürtsi lisada. Hämmastav oli 54-aastase Mary tahe ja leidlikkus, kui ta vastselt vanaemaks saanuna, teeb lahti seljasoleva mantli ja vanaisastaatusesse tõusnud Johnile oma kaunist paljast keha näitab.
Lapseealisi tegelasi kujutavad stseenid olid näitlejatel küll pisut rabedad. Oleks tahtnud näha seal rohkem lapsikust, mitte täiskasvanuna korraliku lapse mängimist. Rohkem sellist ringirallimist, nagu lapsed ikka on, et püsi paigal, ohivad ja ähivad, ütlevad lollusi. Need lapsed olid kuidagi liiga täiskasvanud ja seda üldse mitte näidendi tekstist tingituna. Mida vanemaks Mary ja John said, seda mahlasemaks nende mäng muutus. Eriti huvitavalt oli eksponeeritud stseen 32-aastastest kangelastest. Nad olid mõlemad laval, aga see stseen erines teistest selles näidendis nähtud episoodidest selle poolest, et seal ei esitatud koosmängitud lugu, vaid kumbki tegelane andis edasi oma üksildase hinge monoloogi. See oli hetk, kui nende abielus toimus väike abielukriis, kui võis täheldada väikest lahkukasvamist, aga see austus, mis kummagi kõnes oma abikaasast ja perest rääkides üldse välja kostus, oli ikka väga imetlusväärne. Kuidas nad aastate möödudes ikka veel teineteist armastavad, teineteises kindlad on, kuidas John, kohtudes oma noorpõlvearmastusega, kelle kohta ta ütleb, et Helen nägi endiselt ülimalt vapustav välja, ei suuda endas murda seda piiri, astudes seda väikest sammu, et langeda oma Mary petmise lõksu. Igast sõnast kõlas läbi ülim hoolivus, kui väga need 2 teineteisest hoolivad. Ja täiusliku harmoonia kinnituseks olid fraasid, mis kõlasid mõlema suust üheaegselt, kuigi olid mõeldud erinevate teemade kommentaariks oma abikaasa kohta. Aga selline hämmastav armastuse sünkroonsus, austus partneri vastu, et ta pole ju selleks võimeline, ma pole ju seda ära teeninud, ta armastab mind.
Vanapaari kujutavad stseenid olid näitlejate mängu poolest juba ideaalilähedased. Viimane stseen 74-aastastest tegelastest oli eriti südamlik ja selles imetlesin ma suurepärast Seemani mängu, kes suutis väga hästi just selles vanuses oleva vanamehe välja mängida. Laurimaa jäi oma olekus ikka kuidagi rohkem tibilikuks, nii et kogu aeg tuli kasutada vaatajana palju fantaasiat, et teda stseenile vastavasse vanusesse ette kujutada. Kuigi seda ei saa kuidagi näitlejale etteheiteks teha, on ka selliseid vanainimesi, kes näevad vastavas eas välja just nii head nagu seda nägi välja Laurimaa Mary. Toredalt oli vormistatud ka lavastuse kavaleht, kus pakuti vahvat pildigaleriid osatäitjatest nende erinevatel eluetappidel. Laurimaast oli hästi naljakas pilt keskkooli lõpetamisel, kus tal oli põlvedeni kleit ja kontsakingad, rosinaks kogu kostüümi juures valged sokid. Lavakujunduslikult millegagi üllatada ei suudetud. Näidati traditsioonilist looga haakuvat mängukohta, mille keskmes oli Mary ja Johni salaurgas, 60 aastat püsti seisnud onnike. Eeslaval oli maailma parema hooldusega hamstrihaud, kus puhkas 11-aastase Johni parim sõber hamster Samster.