Suurema kurbuseta

Reko Lundan “Suurema kurbuseta”, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine

Väga lakooniline lavakujundus, see-eest oli aga igas funktsioonis ära kasutatud pöörlev lava. Nagu ikka – pöördlavaga laval peaksid olema keelatud sellised lavastused, kui pöördlava ei kasutata. Lapsena oli pöördlava vaatamine eriline elamus, nii võimas oli seda vaadata, et põrand hakkab liikuma ja inimesed sõidavad kuhugi ära. Selles lavastuses oli pöörlemist kasutatud just mõõdukalt, et teha vahet aja kulgemisel ja stseenidel, samas mingeid visuaalseid barjääre polnud loodud, et erinevaid mängupaiku oleksid eraldanud seinad või midagi sellist. Kogu lava oli nähtav ja vajalikuks stseeniks pöörati publiku ette selle stseeni väheste atribuutidega lavalõik. Samas tundsin, et lava kajas kuidagi imelikult, varem ma pole sellist asja märganud. Kas seal on kuhugi paigutatud muusikalide jaoks mikrofonid või milles asi, aga enamus näitlejate poolt öeldud teksti jõudis minuni väga suure võimsusega, isegi kui nad “pianos” rääkisid. Veel häiris mingi surin, mis saali tagaseinast tuli, kuna istusin suhteliselt taga ja lavastuses oli päris palju vaikust, siis hakkas see surin kõrva.
Lugu ise oli armas ja südamlik ning peaosatäitjad mängisid väga hästi, eriti Kersti Heinloo ja Markus Luik, kes esitasid kaksikutest õde-venda nende erinevatel eluperioodidel 10-30 eluaastani. Eriti meeldisid K.Heinloo poolt last kujutavates stseenides kuuldavale toodud rõõmukilked, mis mõjusid tõeliselt lapsikult ja olid väga usutavad. Samas kostüümikunstnik ei olnud vist K.Heinloo peale halastanud, vaid oli talle selga otsinud sellised seelikud, mis ta altpoolt väga paksuks tegid. Või mitte väga paksuks, aga igal juhul paksemaks kui ta minu meelest olema peaks. Merle Jäägrile oli minu meelest üldse polster pandud, arutasime seda mehega, ta arvas, et ei pruugi olla polster, Jääger on juba piisavalt vana naine ja võib olla on lihtsalt juurde võtnud. Näitlejatest tundsin erilist rõõmu Tanel Jonase pärast, kellele siiamaani Vanemuises olemise ajal korralikke rolle pole peaaegu antudki. Nüüd Normet lõpuks halastas oma endise õpilase peale ja andis talle kõrvalrolli, mille Jonas äärmiselt sügava traagika ja samas elule sülitava suhtumisega esitas.
Helena Merzini kohta vaatasin alguses, et tal on mingi sama tüüpi roll, nagu hüppajates – ilus naiivitar. Aga lõpuks tuli välja, et hoopis raskelt haige skiso on. Ja nagu selle lavastuse näitlejate puhul öeldud, taas mängu kohta ainult kiitvad ovatsioonid. Skisod pididki sellised olema, alguses on suured sõbrad ja siis järsku tuleb haigushoog peale ja teevad sulle sajakordselt haiget nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Mulle tunduski mingi ajani seda lugu vaadates, et tore ja südamlik lugu, aga liiga ilus, et olla tõsi. Teatud hetkeni nagu Mehhiko seriaal – põhjast hakatakse üles hulpima ja juhuslikult leitakse õnn ning tundub, et kõik on väga hästi. Enam paremini minna ei saa... ja siis selline külm dušš. Et tegelikult see polnudki õnn, vaid suur õnnetus. Aga mis oleks lastele parem, kas elu oma pärisema juures, kes nad 7-aastaselt maha jättis ja jooma kukkus, lõpuks täielikuks alkohoolikuks kujunedes, või võõrasema juures, kes oli alguses väga tore sõbrants, aga haige inimene, seda ma ei teagi. Ma arvan, et kõige parem oleks olnud, kui oleks ainult isa olnud, selle pere isa suutis olla väga hästi nii isa kui ka ema eest.