Tuesday, June 16, 2009

Vennad Lõvisüdamed

A.Lindgren, S.Götestam „Vennad Lõvisüdamed“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater
Võimalik, et ma sain millestki valesti aru, aga minu meelest on „Vennad lõvisüdamed“ lapsi suitsiidile kallutav teos. Väga vastiku morbiidse alatooniga, kogu aeg surm ja mingi teispoolsus. Ja siis see helgema mõjuma pidav hoiak, mida Lindgreni teos endas kandma peaks, see on ju tegelikult see, mis kallutab lapsi vastutustundetule suhtumisele elule. See pole enam selline naljaga pooleks tembutamine nagu Pipi või Karlssoni puhul, kelle jaoks naljanina, kelle jaoks huligaan. Lõvisüdametes kallutatakse ikka konkreetselt selle poole, et lapsed, tapke ennast ära. Väike Korp just seda teebki, kui ta päris raamatu alguses läheb järele oma õnnetuses surma saanud vennale. Vennale, kes surmavat haigust põdevale Korbile rääkis, et pärast surma saavad nad õnnelikult elada mingil imelikul maal, kus kõik on hästi tore ja kus saab igasuguseid selle aja poistele omaseid mänge mängida. Korp siis surebki ära ja lohutab ema, et ära nuta, ma lähen nüüd sinna, kus vanem vend ees on.
Elu on ikka nagu liiga tõsine teema, et sellega laste ees niimoodi lehvitada. Nagu on Lindgrenil selles raamatus läbiv motiiv, et ühe ukse sulgedes, avaneb järgmine. Ka Kirsioru vabaduse eest võideldes saab Joonatan surmavalt haavata, siis tuleb talle peale halvatus. Aga pole hullu, on jälle lahendus, tuleb minna järgmisele „levelile“. Nii võibki lapsele mulje jääda, et ükskõik, mis valu ta endale ei tee või teha ei lase, kas laseb ennast lõkkesse visata või hüppab katuselt alla, see on just see oma hirmu ületamine, millest Lindgren oma raamatus räägib. Kuigi hirmu ületamine peaks olema surma ees, jääb mulle ikkagi arusaamatuks, milleks sellist hirmu ületada? Surm peabki olema hirmus, asi, mida kõik kardavad, mitte ainult lapsed, ilusat pole selles midagi. Ehk on hea rääkida surnud sugulastest, keda väga igatsetakse, et neil on seal kuskil mujal hea, aga meil siin on ikka parem, ära sinna nende juurde taha. Muidu lapsed mõtlevadki, et Kirsiorus on nii vahva, Joonatan ja Korp said sinna nii lihtsalt, tuli ainult alla hüpata ja mitte karta.
Lugu oli igav ja lavastus oli sama igav. Õigemini, lugu oli vastik ja julm, täis totruseid ja vägivalda, Saaremäe lavastajana polnud suutnud seda kõike meeldivaks ja lapselikult helgeks teha. Või ega seal polegi midagi teha, surm pole helge, näita seda kui „naljakalt“ tahes. Ja ega seal Kirsioruski, mis pidi olema surmale järgnev paradiisimaa, midagi nii lilleline polnud, seal käis palju hullem sõda kui tavalises maailmas, kust vennad elavatena tulid. Vähemalt polnud neil kodus või nende kaasaja ühiskonnasüsteemis midagi nii julma, et keegi Tengil võtab pähe ja laseb iga üleastumise, iga valesti mõtlemise või ütlemise eest pea maha raiuda. Ikka hullult rusuv oli see kõik. Ja kes ei olnud rusuv, oli lihtsalt tobe, nagu kogu aeg narkouimas ringi taaruv Sofia. Toomas Suumani mängitud Mattias, ootamatult Lõvisüdamete vanaisaks saanud mees, oli üks meeldivamalt esitatud tegelane, ei olnud ta liiga pealetükkiv oma mängulaadilt ega kippunud ka üle mängima ja sellega liiga esile astuma. Teised tegelased jäid üldse kuidagi pinnapealseks, kõigile oli antud liiga vähe esinemisruumi. Ehk oleks lavastusele kasuks tulnud see, kui oleks välja valitud rohkem keskseid tegelasi, kellele rohkem lavaruumi anda. Muidu need tegelased asuvad kuskil üpris kaugel, on suurte vammuste all poolkaetud nägudega, nii et ei tunne ära ei näitlejaid, kes neid mängivad, ega saa aru sellestki, kes on kes. Mul võttis päris palju aega, kuni ma hakkasin taipama, kes seal mis-iganes-maa see oligi kes on. Kes on sõber, kes vaenlane, kes lihtsalt kahtlane.
Kõik oli kuidagi liiga kokkusurutud ja ebausutav. Pealiskaudselt käidi kõik teemad üle, aga Tengeli hirmuvalitsust oli ikka liiga vähe. Kui juba selline koleteema loos sees on, siis oleks võinud selle ka korralikult välja mängida. Muidu jäi see Tengeli pahaolemine ainult sõnalisele tasemele, et on mingi paha, kelle käsul kõigil tuleb pead maha raiuda. Kunagi küllalt suure inimesena nähtud „Lõvisüdamete“ filmist, ilmselt rootsi omast, oli see Tengeli hirmumaa ikka igavesti jube koht, selline rusuv muusika ja hästi õnnetud inimesed. Ja hetk, kui väike Korp otsib meeleheitlikult abi esimeselt suvaliselt välja valitud vanaonult, kes võiks vanuselt talle vanaisaks sobida, see oli nii pingeline hetk, kui mängus oli kõik, kas Korp pääseb pahade käest või mitte. Saaremäe näidendis seda kõike polnud. Või kui oligi seal kuskil poolsaare peal hästi välja mängitud, siis vaatajateni see suurte vahemaade tõttu lihtsalt ei jõudnud. Kõike oli kas liiga palju või liiga vähe.
Naeruväärne oli ka ponide kasutamine lavastuses. Nagu juba eelmisel suvel seoses Alatskivi „Vihurimäega“ kirjutati, et kui lavastaja ei ole oma kontseptsioonis päris kindel, kui tunneb, et kunstiliselt jääb midagi puudu, siis tulevad mängu tuntud nunnumeetrid – loomad ja lapsed. Nii oli see „Vihurimäes“ - demonstreeriti hobuseid, nii oli ka „Lõvisüdametes“. Kusjuures „Lõvisüdametes“ veel topeldatult – mängus olid mõlemad nunnumeetird, hästi armas Korpi mängiv väike poiss, kes peaks kõik vanemad heldima panema, mõtle, kui tubli poiss, kui suure tekstimahu endale selgeks teinud, kui hästi ja elutruult mängib, kui veenev ta on. Ja samuti ponid. Ainult et nende ponide lavaletoomine oli täiesti põhjendamatu, tegelased polnud vaevunud isegi nii palju ennast loomadega ära harjutama, et neile kõrvalise abita selga istuda. Loomad talutati nende hooldajate poolt lavale ja juhiti rakkest kinni hoides ka lavakujunduse taha ära. Nii et kogu see metsikus ja vabadus, mis loomade kasutamisega kaasnema oleks pidanud, jäi ära. Ei olnud seda tulisust, et Joonatan või Korp haarab nagu möödaminnes metsikul ratsul tukast kinni ja hüppab nagu muuseas ratsule selga. Ja hakkab siis korralikult ratsutama, teeb galoppi ja tuhiseb tuulena tundmatus suunas suurtele seiklustele vastu. Pigem võisid tegelased väikeste ponide seljas magama jääda, kui neid aeglases tempos, talitajate poolt sakutatuna, mänguruumist välja juhiti.
Mängukohana on Rakvere Rahvapark muidugi väga vapustav paik. Kuigi selle pargi voorus – ilus loodus ja ruumikus, on ka pargi kui etenduskoha viga. Põhiline mängutegevus toimus publikust väikese kanaliga eraldatud poolsaarel, mis jäi ikka vaatajatest küllalt kaugele, et oleks saanud aru, kes seal kes on. Sellest ka see segadus, et tihti oli raske mitte lihtsalt erinevatel tegelastel vahet teha, vaid tõmmata piiri ka selle vahele, kes on heade leerist, kes halbade hulgast. Kuigi heade elanikega Kirsiorg ja halbade kants Kibuvitsaorg peaksid selgelt piiritletud maailmad olema. Sellele vaatamata, et lavastus ise oli jama ja mängiti peaaegu olematult, oli rahvapargis ikkagi tore istuda. Ma lõbustasin ennast suurema osa ajast kanalile aeg-ajalt spontaanselt ilmuvate partide vaatamisega, vahepeal koguni terve pesakond parte koos pardivanematega. Huvitav oli vaadata ka pardi lennuks hoovõttu vee peal ja siis lendutõusmist, ega mulle, linnainimesele, pole lendav part ikka päris igapäevane vaatepilt. Ja selline maaliline loodus ümberringi – ilusad kohevalt rohelised iidsetena tunduvad puud, parajate vahemaadega, on piisavalt avarust, vett, loodust, rohtu. Kõik oli hästi ilus, mõnus päike ka veel peale selle. Kui muud ei saanud, siis vähemalt päevitada ja küllalt sääsevabalt olla sai.
Lapsed tahtsid peale esimest vaatust ära minna, nende jaoks oli see ka liiga jama ja nüri teema, aga ma veensin neid (valega) jääma. Õigemini vaidlesin vastu, et ise te tahtsite siia tulla, ma ju ütlesin, et see on vastik lugu, nüüd tulime ja istume siin – ma leidsin endale hea päevitamise koha. Veel lubasin neile, et teises vaatuses on rohkem möllu. Mida tegelikult oli ka rohkem, koguni traktorist ja prügikottidest tehtud draakon oli mängus, tossu ja võitlust ja natuke ilutulestikku oli, aga ikka jäi kuidagi lahjaks. Sõjastseen oli kujutatud aeg luubis piltidena läbi suitsu. Selline väike kasvatuslik eesmärk oli selle lavastuse lõpuni vaatamisega, et nad vähemalt teaksid, mis teema „Vendade Lõvisüdametega“ on, Lindgren ikkagi lasteklassika, teda peab tundma. Lugema nad seda jama niikuinii ei viitsi hakata ja ega ma pole seda neile n.ö. „kohustuslikuks“ kirjanduseks toppinud ka, Lindgreniga tutvumiseks on ikka palju meeldivamaid teoseid kui Lõvisüdamed, mille ma selle kirjaniku biograafiast kui häbiväärse ämbri välja jätaksin.

3 comments:

  1. Kui on muinasjutt, et võlutüdruk ei pidanud kunagi sööma, siis kaob ka lastel näljatunne.
    Kui on muinasjutt, et elas ninata poiss ning eluks hapnikku ei vajanud, unustavad ka lapsed hingamise.
    Kui on muinasjutt poisist, kes ei kartnud surma, siis ei karda ka lugejad seda.

    Homer Simpson "Surma peabki laste eest varjama, nii et nad sellest alles siis teada saavad kui see mõne nende väga lähedasega juhtub"

    ReplyDelete
  2. Väga kahju, et sinuni ja sinu lasteni ei jõudnud see, mida näiteks mina seda näidendit vaadates tundsin. Ja mulle meeldis see näidend väga :-) Samuti tean õnneks paljusid neid, kellele see ka väga meeldib- nii muusika, kui karakterid kui kogu lavastus. Äkki on sul lihtsalt niivõrd peen maitse, et sind üldse raske rahuldada? - vaatasin ka su eelmisi sissekandeid ja sealt torkas silma äärmine nõudlikkus ja vigade otsimine.. kahjuks ei oskagi soovitada, et kuidas saaksid vältida edaspidi selliseid prohmakaid, kus satud valel ajal valele etendusele.. Igatahes julgen teistele küll seda etendust soovitada, et tulge vaatama!

    ReplyDelete
  3. Oleks tädil rattad alloleks ta omnibuss..
    Viriseda annab alati kõige kallal. Lihtsalt imetlusväärne on see kuidas inimesed ise sunnivad ennast vaatama, lugema, läbi elama asju mida nad vihkavad või ei salli või millest nad ei tahagi kunagi aru saada.
    Miks sa selle raha etenduse peale ära raiskasid kui see sulle ei meeldinud? Oleksid võinud midagi palju kasulikkumat teha selle aja ja rahaga.
    Ja nüüd nutad ja vingud.
    Kohe päris postituse alguses tekkis mõte, et sa oleksid võinud omale selle raha eest elu osta või midagi. Ja ausaltöeldes see mõte ei muutunud lõpuni välja.

    ReplyDelete