Lõputu kohvijoomine

Madis Kõiv „Lõputu kohvijoomine“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Näidendi tegevus toimub Tartu Werneri kohvikus. Mind häiris natuke see vana aja taganutmine, et oli kunagi selline tore koht, kus said boheemlased ja muidu vabameelsed inimesed koos käia, aga nüüd, uuel Eesti ajal seda kõike enam pole, on ainult mingi boheemidele vastuvõetamatu kommerts ja eurostandardid. Näidendit kujutati stseenidena erinevatest ajastutest, võttis päris palju aega, kuni hakkasin märkama lava paremal ülemises servas näidatud aastaarve, nii et kahju oli ka sellest, et mõned esimesed stseenid jäidki täpse aastaarvuna tuvastamata, kuigi võis arvata, et need toimusid kuskil 40ndate sõjaoludes, nagu tekstist ja pildist aru võis saada. Kõige vanem stseen kujutas rahutut olukorda 1918.aastal ja viimane stseen on ka ajaliselt kõige hilisem 1983.aasta, kui Tartu vanalinnas oli suur tulekahju ning vana Werner hävis.
1918 aasta stseenis oli hästi välja toodud, kuidas Jaan Rekkori mängitud tegelane ootas seda „momenti“, kui ühed lähevad ja teised pole veel tulnud, siis on meie võimalus. See oligi Kõivul väga ilusti välja toodud, et asju ei nimetatud nende õigete nimedega, aga ajaloo kulgemisega vähegi kursis olev vaataja võis aimata, millest jutt käib. Mina isiklikult oleks sellest stseenist oodanud rohkem pateetikat, see oli ju aru saada, millest jutt käib. Kõik see eelnevates ja järgnevates stseenides pinge üleskruvimine, et kogu aeg ollakse võõraste võimude all, kogu aeg marsivad ruumist läbi keegi võõrad, kellele rahulikult oma elu elada tahtvad kohalikud peavad alluma, kelle kommetega ennast harjutama peavad, kellele nad meeldima peavad. Ja siis järsku tuleb see eesti ajaloos ülioluline moment, kui vabadus hakkab paistma. Kui lava ülemisse osasse oli tehtud panoraam Tartu kesklinnast koos raekoja ja ülikooli peahoonega, oleks võinud seal ka rahvuslipu tekkimisega Eesti Vabariigi sündi näidata. Üldse ei meeldinud mulle see, et näidend lõppes 1983.aastaga. Mida hilisemale ajale ajateljel nihkuti, seda kannatamatult ma ootasin, millal siis ometi tänasesse päeva välja jõutakse, aga pidin pettuma, et uut sajandit ja kaasaeg ei näidatudki. Kuigi Kõivu näidend on kirjutatud 1998, aga näidendi lavastamise puhul oleks võinud kasvõi ühe stseeni XXI sajandist juurde kirjutada, et Werneri ajalugu ikka täiuslik oleks, et oleks näha, milline oli kohvik 100 aastat tagasi avamisel ja milline on see koht tänapäeval.
Kuigi ma saan aru sellest nutust, et tänapäeva Werner pole enam õige Werner ja mida iganes, näitab see nime ja koha järjepidevuse kasutamine ikkagi traditsiooni, sinna on ju püütud teha autentset kohvikut, kuigi inimesi, kes seal "vanal" ajal käisid, enam eriti järel pole, ja nende potentsiaalsed järglased, uue põlvkonna boheemid on valinud omale kooskäimiseks hoopis teised kohad. Mulle on see Werner alati võõraks jäänud, ilmselt just selle aura pärast, mis sellega kaasas käib. Et tegemist on mingi suure haritlastepesaga. Nüüd, kui ma reaalses, kuigi järeletehtud pildis nägin, kui jube seal tegelikult oli, võin ma veendunult öelda, et minu sisetunne pole mind petnud, ja selleks, et milleski veenduda, et see koht mulle ei meeldi, ei pea tingimata seal kohas käinud olema ja seda omal nahal tundma, et seal on ebameeldiv või ebamugav olla. Just selline piltlikult näitamine on minusugusele pepsile preilile, kellele ei kõlba boheemlaste ja muidu vaeste vaimuinimestega ühes ruumis olla, on selline jutustav näitlikustamine parim viis, et ennast asjaga kurssi viia. Selles mõttes on see mind ikka huvitanud, et misasja sellistes kohvikutes aetakse, et seal saab hommikust õhtuni ja niimoodi päevast päeva istuda. Nüüd siis nägin ära, kuidas seal aastate, peaaegu sajandi vältel istutud on.
Stammgast on nagu turvaline majakas, mis tuultepöörises kõikumatult paigal püsib, ega ühestki korrast ega mõttesuunast ennast mõjutada ei lase. Nagu Kõivu läbinisti filosoofilises ja tükeldatud tekstis kõlama jääb, miski pole lõplik ega keegi jää lõplikult, kõik voolab kuhugi edasi, hakkab korduma, hakkab otsast peale, aga lõppu ega kindlust pole. Pigem on tegemist sellise sümboolse kuju kui reaalselt eksisteerinud inimesega. Stammgastiga, kes on alati kohvikus kohal. Pani imestama ainult see, kuidas suutis Stammgast kõigi nende pööriste juures siiski nii kõrvale jääda, et teda sunniviisiliselt ühtegi organisatsiooni ei kistud või sealt Wernerist, ja mitte ainult Tartust, vaid üldse Eestist minema ei saadetud. Kuigi ühes stseenis on seda kujutatud, kuidas võimud hakkavad Stammgasti vastu huvi tundma, kui Martin Veinmanni mängitud igavene nuuskur hakkab Lembit Ulfsaki Stammgastilt tema andmeid pärima, jääb see ikkagi arusaamatuks. Reaalsest elust on ju teada hoopis teistsuguseid näiteid, kuidas ülekuulamine käis. Aga Kõiv ongi selline kirjanik, kelle aja kulgemisel pole reaalsusega enamasti midagi ühist, ta ajab oma asja, keerutab oma lugu, mis lõputult kulgeb, nagu tema tegelaste kohvijoominegi.
Tore oli, et näidendisse oli kaasatud suurem osa Eesti Draamateatri trupist, seda inimeste mitmekesisust ja ajastule vastavat riietust ning välimust oli huvitav vaadata. Tegelaste näol oli tegemist kindlate natuuridega, keda erinevate stseenide erinevatele ajastustele vastavalt kujutati. Olid kindlad stampisikud, kes riigikorrast ja valitsevast võimust hoolimata kohvikus ikka kohal viibisid. Ettekandjad – Maria Avdjuško ja Laine Mägi, Stammgast Lembit Ulfsak, koputaja ja haritlane Martin Veinmann, riigikukutaja-võimu vastane Jaan Rekkor, võimu esindaja – enamasti Tõnu Aav, Mait Malmsten, Kristo Viiding, Anti Reinthal, luuletaja Taavi Teplenkov, noored – Mait Malmsten, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Mari-Liis Lill ja Britta Vahur, klatšimoorid – Viire Valdma, Kaie Mihkelson, Mari Lill ja Ester Pajusoo. Need erinevad seltskonnad või ühest inimesest koosnev tinglik grupp näitavad ennast läbi erinevate ajastuste.
Kahju, et üliõpilaste grupp oli esindatud ainult Tõnu Oja mängitud üliõpilaspoisi näol. Väga koomiline oli ka sama näitleja esitatud teine grupp kundesid, vist mingi külaullikese kujutamine, kes kogu aeg kuhugi helistama pidi. Kui tal on probleem või riigis on midagi korrast ära, siis tuleb sellest kõige kõrgemale teatada, sellest peab abi olema. Kord oli tal vaja helistada Hitlerile, siis Leonid Iljitšile ja telefonineiuga seletada, et ma saan aru küll, et ta on Kremlis, aga andke siis mulle tema datša number... no mis datša, mingi datša peab ju Leonid Iljitšil olema. Koomiline oli ka see, kuidas eestlased naljatades "Heil Hitleri" asemel „kulpi" visates kiiresti "Ei ütle" kisasid, mis kõlas samuti nagu „Heil Hitler“. Koomilisest tükist „Bluff“ on aga meeles, et sakslased ei öelnud sugugi „Heil Hitler“, vaid neelasid osad tähed alla ja nende suu läbi kõlas see püha hüüe kui "Heitler". Üliõpilaste suuremast esindusest tundsin aga tõsiselt puudust, mulle seostub Werner ikka kõige rohkem just üliõpilastega, nagu kavalehelgi oli kirjas, et professorid võtsid selles kohvikus isegi arvestusi vastu. Ja isegi sellel ajal, kui ma 5 päris toredat aastat Tartus üliõpilasena veetsin, käisid paljud kursusekaaslased selles jubedas kohas, kuigi mind õnnestus sinna kaasa meelitada ainult ühel korral ja sellest piisas. Selline ligipääsmatu vastiku hõnguga koht, millest võimalikult suure kaarega mööda käiks, kui see just nii vastikult keset teed ees ei oleks, et kõik toimingud, mida päevas sooritama pidi, olgu see siis kooli minek või sealt tulek, jäid just selle maja vahetusse ümbrusesse.
Kõige rohkem meeldis stseen 1963.aastast, kus ettekandjad hakkasid silma oma ülbuse ja üleoleva suhtumisega, kus suhtumine oli selline, et no tulge ja istuge siis siin laua taga, kui te kuidagi teisiti ei saa, peate siin käima ja minu aega häirima. Eriti piltlik oli see, kui muidu harjunud valgete tasside asemel tuuakse järsku kohvi lauda teeklaasides. Nendes natuke nurgelistes piklike sektoritega klaasides, millised nõukogude ajal olid ainsad ja iga joogi jaoks kasutatavad klaasid. Kuigi mingis mõttes oli selline suhtumine teenindaja poolt isegi õigustatud, sest sel ajal polnud mitte midagi saada ja kohvik oli pigem formaalselt lahti, kui sellepärast, et sealt omale kõhutäidet oleks saanud. Põhiartiklid, mida menüüs pakuti, olid kohvi ja kiluvõileivad. Kohvi kvaliteet oli kindlasti väga kaheldav, mingi möks oli. Samuti olid 60ndaid aastaid üldpildina kujutavas stseenis kõige huvitavamad kostüümid, seda eriti näidendi kõige nooremate osalejate noorteseltskonna seljas. Mari-Liis Lill ja Britta Vahur nägid välja, nagu ajakirjast välja astunud ülimoodsad mannekeenid, just sellised hästi kämbid retroriided seljas. Samas võiks nendes riietes ilma häbenemata ka tänasel päeval otse lavalt tänavale astuda ja mõjuks ikka stiilselt.
Vanemat aega kujutavates stseenides kasutasid ettekandja Erika ja Stammgast kohvi väljavalamise kohta huvitavat sõna „kaldama“. Ettekandja: „Kas ma kaldan kohvi kannust välja?“ Stammgast: „Kalda välja, jah, kalda siis endale ka üks tass.“ Huvitav oli jälgida ka ettekandjate kostüümide muutust läbi aegade. Muutumatu oli must põlvedeni kitsas põhikleit, mida Avdjuško ja Mägi tegelased kandsid, aga nende juurde kuuluvad detailid, eriti põlled, muutusid kogu aeg. Samuti näitlejannade soengud või peas kantavad aksessuaarid, olgu need siis seongusse seotud lillekujulised patsikesed või väiksed ettekandja-tanud keset pealage valendamas.
Omamoodi rasked nähtused olid selles omaette Werneri maailmas boheemid. Ma poleks vist viit minutitki kuskil niimoodi istuda saanud, kui mingi tunnustamata luulegeenius pidevalt oma loomingut jauranud oleks, nagu seda Taavi Teplenkovi esitatud tegelane (ilmselt Artur Alliksaar) tegi. Kuigi teisest küljest jälle oli see päris hästi esitatud luule, vaevalt, et mina, totaalne luulevihkaja, seda kuskil mujal veel kuuleksin või kuulama läheksin. Tundus, et kasutati lõike sama lavastaja ja osaliselt sama näiteseltskonna esitatud ning samu luuletajaid puudutavast luulekava-etendusest „Arbujad“, mis mul loomulikult nägemata on, aga puhtalt sellest huvist, et veenduda, kas mu aimdus on õige, kas kõlavad samad luuleread ja nendesamade näitlejate (ilmselt siis juba mitte samasuguses) esituses, nagu „Kohvijoomises“, peaks isegi "Arbujad" ära kannatama. luulet esitati nii elavas esituses, s.t. keegi tegelastest hakkas järsku kohvikus "tühja koha pealt" luulet deklameerima, või siis tulid luuleread lindi pealt. Selline käitumine ei paistnud kedagi kohvikukülastajatest segavat. Stammgast ainult muigas selle peale natuke kibedalt, et no jälle… Mõni harvem kohvikusse sattuv külastaja aga võis küll alguses ehmatada, et mis karjumine ja deklameerimine, mis sõnadega veel, nüüd lahti läks, aga rahunes ka peagi maha, kui nägi, et ümberringi teised külastajad edasi istuvad. Mina sarnanen vist kõige rohkem klatšimooride laudkonnaga, kes siivutuid sõnu ja karjudes deklameeritavat luulet kuuldes poolminestanult „vuih" ja “aih“ kilkasid. Mõjudes kõrvalt vaadates niimoodi omamoodi koomiliselt, aga just selline ma oleksingi, kui satuksin kuhugi kohta, kus keegi on purjus ja hakkab siis esinema, eriti veel roppe sõnu sisaldavate luuletustega.
Tundus, et ühe tsitaadi oli lavastaja Pedajas võtnud ka oma üliõpilastega mõned aastad tagasi Endlas diplomitööna lavastatud Kiviräha „Rehepapi“ algusstseenist. Kamp noori istub ühes kohviku nišilauas, need olid sellised väikeste siseseintega eraldatud lauakesed, kuhu mahtus istuma väiksem omaette olla tahtev seltskond. Natuke annaks nende laudade paigutuse üle norida ka, laudkonnast jäi suurem osa näitlejaid publikule nähtamatuks, aga ilmselt polnud siis vajagi, et kõik tegelased, kes laval on, oleksid kogu aeg nähtaval. Samamoodi toimus tagumisel plaanil, läbi avatud ukse nähtavas kohviku tagumises salongis samuti mõnes stseenis tegevus, oli näha, et seal on külastajad, nad jutlevad omavahel, tellivad midagi, aeg-ajalt lähevad sinna ettekandjad, keegi tuleb tagant ruumist eestuppa jne. Selline sundimatu ja omamehelik seltskond läbi kogu maja. See luuletus, mis mulle „Rehepapist“ tuttav tundus, oligi esitatud põhiliselt nende näitlejate poolt, kes Pedajase seda näidendit mängival kursusel olid – Britta Vahur, Mari-Liis Lill ning Lauri Lagle, lisaks Mait Malmsten ning Kristo Viiding olid vist ka seal laudkonnas. Ühel hetkel hakkasid „noored“ deklameerima ning rütmiliselt sõnu välja paiskama halli sügisese sopa kohta, selle juurde erinevate jäsemetega rütmi tagudes. Tõnu Aava kehastatud klient kaugemast lauast plaksutas spontaanselt sellise noorte ootamatu etteaste peale. Selline esitusviis kõlas nagu sekti sumin, neil on mingi oma mantrarituaal, mida nad mingil puhul kordavad ja ainult sellesse seltskonda kuuluvad inimesed teavad, mis puhkudel seda luuletust loetakse ning mis on selle sügavam tähendus. Veel leidis Pedajas ilusa tsitaadi kursaõe Merle Karusoo lavastuse „Panso“ muusikalisest kujundusest, milles markeeris saksa marsilaulu „Erika“ kasutamine samuti saksa vägede saabumist Eestisse.
Kristo Viiding tundus alguses Veiko Täärana, aga kui ta mütsi peast võttis, ei uskunud ma oma silmi, et Täär on ennast ära blondeerinud. Siis vaatasin, et kasv ka ikka nagu ei klapi ja hakkasin meelde tuletama, et ma tean küll seda poissi, ta on sellest viimasest lavaka lennust ja mingi väike osa oli või on tal ka "Kodu keset linna", kuni siis Viidingu nimi meelde tuli. Teatud valguses ja riietuses on Viiding ja Täär ikka hämmastavalt sarnased. Isegi hääle ja rääkimismaneeri poolest. „Kodu keset linna“ tulebki aeg-ajalt vaadata või vähemalt selle kohta lugeda, et olla kursis, mida eesti näitlejad teatrist vabal ajal teevad. Üllatav oli taas näha laval Ester Pajusood, see on tõesti hämmastav, et ta veel elus ja näitlemisvõimeline on. Mulle meenus tema mängitud telestaar Kessu koos oma sõbra Tripiga. Juba siis, vist kuskil 70ndate lõpus või 80ndate alguses või millal seda lastelavastust tehti, oli Kessu selline küllalt elatanud tädi. Igal juhul oli teda eriti tobe vaadata, kuidas kortsulise näoga tädile, kes oli umbes minu vanaema vanune, oli selga pandud lühike lapsekleidike ja pähe tehtud vallatud patsid. Mulle tundus see Kessu-värk kuidagi tobe ja uskumatu, mingi täielik lollitamine ja laste mõnitamine, et sellist asja lastesaate pähe pakuti. Kuidagi hästi aegunud tekstiga oli ka see Kessu, sõber Tripp (kes ta selline üldse oli? mis materjalist või millest tehtud nukk või misasi?), kes ilmselt oli saanud oma nime sukatripi järgi, kuigi sel ajal ei kandnud lapsed enam ammugi sukki ega trippe, nagu vist 60ndatel kanti. Isegi naisterahvad ei kandnud siis sukki, sukad tulid uuesti moodi 90ndatel ja siis oli alguses kuidagi hästi naljakas, et appi, sul on sukad ja veel tripid ka, nagu oleks mingi vanainimene, kes sukki kannab.