võtmeküsimus

„Võtmeküsimus“, režissöör A.-E.Kerge EST 1986
Hiljuti mingit Vanemuise etendust vaadates tuli meelde, et kunagi oli mingi selline kämp film, mille pealkiri mulle meelde ei tulnud, aga kus mängisid valdavalt Vanemuise näitlejad. Ja nagu voilaa, näitab ETV2 mulle seda filmi. Hästi lahe oli seda vaadata, kõik see miljöö ja elustik ja elu-olu, mis siis oli. Filmitud oli mingis arusaamatus kohas, Tartu see kindlasti ei olnud, kuigi mingid kohad olid natuke Tartu moodi, näiteks KEKi maja. Üks koht tundus väga Viru ristmiku moodi olevat Viru hotelli juures, kindlast oli kaadris ka Ugala teater, selle taustal filmiti filmi teise plaanina läbivaid filmivõtteid Peeter Volkonski juhtimisel, ta filmis mingit arusaamatut tulnukafilmi, milles ühte peaosalist kehastas Elle Kull, kelle kohta „Võtmeküsimuse“ peategelased vaatasid, et see on nii tuttav näitelja, ma tean teda küll, aga nimi ei tule meelde. Tommingas mängis seal seltsimees Tammkivi, kes hakkab tööle ehituskomitees ja siis neil on häda majade 21 ja 22 vastuvõtmisega. 1 maja on ehitatud ehitajatele endile ja sinna on toodud kogu materjal, mida teisest majast ära tuua sai. Tammkivi ütleb irooniliselt, ime, et seinu pole ära viidud. Igal pool on parkett ja kahhelplaadid. Teine maja on häbiväärses seisus, aga aus Tammkivi leiab lahenduse – vastu võetakse mõlemad majad, aga praagina ehitatud maja läheb ehitajatele, siis on neil endil ka huvi seda kiiresti paremaks ehitada, et ikka plaan täidetud saaks. Ja teine, luksuslikult ehitatud maja antakse „linnarahvale“.
Tammkivi on ise natuke perehädades, tema Erika Kaljusaare kehastatud naine läheb haiglasse ja see on nende jaoks nagu lahutus. Ametlikult nad lahutama ei hakka, Kaljusaar on juba ette kindel, et sellest haigusest ta eluga ei pääse, ja lõpuks on tal õigus, ta surebki ära. Tammkivil tekib aga samal ajal romaan tütre lasteaiakasvatajaga, kes on ühtlasi ka Tammkivi autojuhi naine – Liina Tennosaar. Siis nad käivad aeg-ajalt salaja kohtamas, sõidavad Volgaga kuhugi karjamaale, lähevad seal natuke tülli ja Tennosaar viskab autovõtmed kuhugi rohu sisse, ise sõidab „häälega“ linna tagasi. Kõige lõpus tahetakse Tammkivi paremale kohale üle viia, aga vastuvõetud majadega on ikkagi mingi jama, mingi komisjon avastas, et praak maja on vastu võetud ja keegi sai selle eest käskkirja ja üleriikliku noomituse. Tammkivi autojuht teatab naise sõnad, et naine pole enam Tammkiviga suhtlemisest huvitatud. Kogu see kuramaaž oligi ainult selleks ajaks, kui Tammkivil oli naine. „Naiste asjad, teate küll,“ ütleb autojuht ja annab Tammkivile tema naise poolt karjamaale visatud võtmed tagasi. Kui autojuhi naine oleks teadnud, et Tammkivi ja naine soovivad niigi lahutada, siis need võtmed ilmselt polekski ära kadunud.
Vahepeal tähistatakse veel ehitajate päeva ja on igasuguseid muid meeleolukalt naljakaid üritusi ja kaadreid. Lapsed laulavad laulu „Ehitame maja“. Hästi palju on stseene partekoosolekutelt ja muudelt sellistelt kogunemistelt. Tuleb mõelda, nagu partei tahab. Tammkivi ühele oma oponendile: „Me ajame teiega ühte asja ja mõtleme mõlemad parteiliini pidi, aga kui meie mõtteid võrrelda, siis selgub, nagu oleks parteil mitu liini. Ja me ei taha, et partei teaks, mida me mõtleme.“ Tammkivi naabriks on eakas pensionärist veteran, kes tahab saada korterit, on selleks oma korterisse kõik sugulased sisse kirjutanud, et oleks näha, et tal elab väiksel pinnal liiga palju inimesi. Käib Tammkiviga rääkimas, kui Tammkivi hommikusööki valmistab, muna praeb ja kurki peale haukab. Tammkivi oma naabrit aidata ei kavatse, pole kuskilt kortereid võtta, liiga vähe ehitatakse. Eriti tore mõte oli filmis see, et me liigume ju sinnapoole, et aastaks 2000 oleks igal perel oma korter.
Tammkivi on hästi sportlik mees, mängib tennist ja puha. Mul on meeles, et sel ajal oli tennis ikka väga elitaarne spordiala, tenniseväljakuidki õieti polnud, ja kui kuskil oligi mõni erandlik väljak, siis oli see ikka ainult väga tähtsate inimeste päralt. Siis käib Tammkivi veel hommikuti sporti tegemas, teeb täitsa tublisid jooksuringe, vahepeal silkab üle põllu, siis passib järve ääres ja katsub vett, aga ujuma minna ei julge. Sealjuures on lahe vaadata riideid, sellised tüüpilised selle aja lühikesed dressid, valged püksid ja punasest riidest lindike äärtes. Ka Tennosaarel on täitsa vahvaid kostüüme, näiteks hästi nurgeline valge pükskostüüm, kus püksid on kukepükste pikkusega. Jakiosas on aga kindlalt õlgade all hästi suured batšokid, dekolteeosa on ka hästi naljakas, selline avar ja suure nurgelise kraega. Iseenesest naljakas on sellist moodi vaadata, aga siis tundus, et ikka hullult vingelt riietatud naisterahvas. Ao Peepu oli hästi naljakas vaadata, kui „peenike“ ta siis oli, kuigi tegelikult oli ta ka siis juba natuke ülekaaluline, aga võrreldes sellega, mis ta täna on, ikka väga peenike. Umbes 4 korda peenem. Mis veel imestama pani oli filmi helikvaliteet, nii palju, kui ma ka kuulata ei üritanud, ei saanud eriti tekstist aru. Ei tea, kas me sellel ajal kuulasimegi kõiki filme niimoodi ja see oli meie jaoks loomulik heli? Praegu on dolbyd ja mis iganes süsteemid kõrvad ikka väga ära hellitanud. Mõnus nostalgialaks jälle.