Rasvarull

N.Orlovski- V.Semenovski muusikal „Rasvarull“, lavastaja Vladislav Pazi, Teatr na Litenom

Üpris naljakas kooslus oli vaadata Guy de Maupassant'i ainetel tehtud muusikali. Autorist ei oldud väga kaugele mindud, täitsa võis ära tunda selle Maupassant'i loo, kuigi nagu „naljanumbritena“ ütlesid tegelased vahele, et ärme lähme Maupassant'ist liiga kaugele. Sellised reaalsed vahemärkused poeetilisse teksti. Üldmulje oli siiski üllatavalt hea, sest läksin seda vaatama sellise eelarvamusega, et no mis jama see nüüd on, klassikalisest romaanist on tehtud muusikal. Hästi positiivne oli see, et laulsid draamanäitlejad, küll natuke halvasti, ei võtnud kõiki noote puhtalt välja, väristasid häält ja polnud sellist poplauljatele omast pauerit, aga just see oligi meeldiv. Mitte see Eestis maad võtnud suhtumine, et kui muusikal, siis tuleb laulma kutsuda tõelised „lauljad“.
Rasvarulli mänginud naine polnudki eriti rasvane, kuigi ülekaaluline siiski. Samas pani imestama tema paindlikkus, ühes numbris suutis ta jalga käega pea juures hoides ümber oma telje hüpates keerutada. Alguses tundus, et näitemäng venib natuke, aga kui selgeks sai, kes on kes ja mida nad seal teevad, oli täitsa huvitav vaadata. Väga positiivne oli samuti see, et esitus oli elava muusika saatel, Peterburist tulnud külalised ei pidanud paljuks ka muusikuid kaasa võtta. Kedagi tuntud-kõlavate nimedega näitlejaid polnud. Muusika oli ka selline arusaamatu ja tundmatu, küllalt rasked partituurid olid, et kui tahaks ise järele laulda, võtaks päris palju aega harjutamiseks. Mingi aja pärast hakkas ka natuke igav, aga mitte nii igav, et vaatamine pooleli jätta.
Kõige huvitavamad olid kostüümid, eriti naiste omad. Pooleldi meenutasid need kostüümid Maupassant'i ajastule omaseid korsettidega kleite, aga kleidid olid ajastutruud ainult ülemises osas ja tagant, eest olid kleidid lühikeseks lõigatud või üldse puuduvad, nende asemel turritasid välja teksades ja saabastes jalad. Meeste riietes võis näha samasugust miksi erinevatest ajastutest, näiteks olid meestel kraedeks karusnahkade imitatsioonid. Ja võitlushingelise rahvuslasest tegelase kaela ehtis prantsuse (ühtlasi ka vene) lipuvärvides sall. Imelikul kombel käisid naised päeval ringi nendes poolikutes kleitides ilma krimpleenideta, aga ööseks panid võrgust alusseelikud teksade peale. Rasvarull kandis naiste päevaste kostüümide ajal põlvedeni teksaseid, et oma kõiki kehavõlusid eriliselt demonstreerida ja et oleks kohe aru saada, mislaadi naisega tegemist on. Muul ajal, kui ta n.ö. kujundlikus oma toas oli, kandis ta üldse pesulaadseid esemeid, lühikesi õhulisi kombineeseelikuid ja muid selliseid asju. Ka silikoonpaeltega sukki ja kaasaegseid kontsakingi. Kõige stiilsemalt olid riides nunnad esimeses vaatuses – pikad külgedelt puusadeni lõhikutega kampsunid ja nende all teksased. Teises vaatuses oli sellele riietusele lisandunud veel kampsuni alla pandud pikk kampsuniga ühest riidest seelik. Esimene variant meeldis mulle rohkem. Nii et mingit kindlat riietumisstiili lavastuses polnud, mis sobis jälle sellega, et tegemist oligi erinevatest stiilides kokkupandud looga – Maupassant'i ajalooline romaan ja kaasaegne muusikakaste.
Lavakujundus oli omapäraselt lakooniline. Paremas lavaserva sügavuses oli akside vahele viiv trepp ja see oligi kõik püsivast kujundusest. Veel olid laval kaarikud – nelinurksed kõrged ratastel moodustised, mida kas tegelased ise või abitöölised ringi liigutasid. Päris omapärane oli vaadata, mida nende kaarikute abil moodustati. Enamasti kujutati sektsioone kokku pannes reisitõlla sisemust, mille liikumise markeerimiseks pöördlava ringi keerutati. Siis võis need kastid eraldi erinevatesse kohtadesse ja positsioonidesse tõsta, nii et sai kujutada külalistemaja erinevaid tubasid. Ka kasutati erinevaid kaste ühe pika toolidereana, millel samuti tegelaskond tõllas ringisõitmist kujutas. Seda kõike oli huvitav vaadata, kuidas ümber tõsteti ja kuidas moodustusid erinevad kujutised. Pealegi olid kastidel veel iga külje peal kardinad, mida sai kas alla lasta või üles tõsta, samuti erinevale kõrgusele rippuma jätta. Nii võis kasti iga külje pealt ennast kas varjata või nähtavaks teha. Iga tegelase jaoks oli 1 kast, vist ainult 2 nooremat nunna pidid läbi ajama ühe kastiga. Iga kast oli varustatud ka istmega, nii et vastavalt suunale, millisest tegelane oma kastis esines, oli ta seal kas seisvas või istuvas positsioonis.
Mulle valmistas natuke pettumuse see, et tegemist polnud kunagi nähtud „Rasvarulli“ filmi teatriversiooniga, kus Rasvarulli mängis Aleksandra Aasmäe ja teda ihalevat preisi ohvitseri Aleksandr Abdulov. Sellest filmist jäi mulle eriti hästi meelde seltskonna protestilaul, kui Rasvarull teatab, mida ohvitser temalt tahab ja kuidas kogu seltskond üksmeelselt tema eest välja astub, lauldes midagi „Ei, ei, sellist asja ei juhtu!“ laulu. Ning pärast, kui see ikkagi juhtub ja Rasvarull ohvitseriga voodis on, teatab ohvitser rahulolevalt, et nüüd on kõik prantsuse naised preislaste omad, mispeale Rasvarull toriseb: „Ma pole naine, ma olen plika!“. Veel ootasin ma lavastuses filmist eriti eredalt meelde jäänud stseeni külalistemajas ööbimisest, kus kõik reisiseltskonnas olnud mehed ootavad kannatamatult, millal oma naine magama jääb, et minna Rasvarulli ukse taha kiibitsema. Nad kõik tundsin Rasvarulli tema ameti tõttu ja olid talle teatud määral tänulikud, et ta neid reisi ajal naistele ei reetnud, aga unustasid kohe oma tänulikkuse, kui Rasvarull sel ööl ühtegi meest oma tuppa ei lase, sest okupeeritud maal sellise asjaga tegeleda ei saa.
Selles lavastuses ei olnud päris selgelt välja mängitud Rasvarulli tragöödia, kuidas ta alguses Prantsusmaalt okupatsiooni eest põgenedes on seltskonnas võõras, siis muutub neile süüa pakkudes omaks ja teda hakatakse armastama austama, kui toredat, seltskondlikku naist. Siis astutakse ka ühise rindena välja preislaste vastu, kelle ohvitser seab külalistemajast edasisõidu tingimuseks, et Rasvarull peab temaga magama. Mingi aja pärast tüütab seltskonna ära, et peab ühe koha peal passima ja ei saa edasi sõita, siis hakatakse otsima väljapääse. Kõigepealt pakutakse ohvitserile võimalust, et ta laseks ülejäänud seltskonnal edasi sõita, aga Rasvarulli hoidku kinni, niikaua kui tahab. Selline variant preislasele ei sobi. Peale seda võtab üks näidendis siiani kõige kahvatumana esinenud vanem härra asja pettuse teel ette. Ta mängib kõrtsiteenijaga maha stseeni, mille käigus teenija tuleb köiega ja teatab, et ohvitseri kannatus katkes, nüüd on ainus võimalus, et Rasvarull seotakse kinni ja viiakse väevõimuga kõrge sõjaväelase juurde. Sellepeale sekkub vanem härra, „lööb“ kõrtsiteenijat ja justkui seisab Rasvarulli ja kõigi prantsuse naiste au eest. Pärast tuleb südamlik vestlus Rasvarulli ja härra vahel, kus härra palub Rasvarullil see ohver tuua. Samal ajal, kui nad seal redutavad, tahavad näiteks nunnad saada lähemale rindele, et seal haavatud prantsuse sõdurite eest hoolitseda, kui paljud neist niimoodi surra võivad. Ülejäänud tahavad rahumeelsesse Londonisse pääseda. Rasvarull täidabki selle talle pandud ühiskondliku missiooni, käib ohvitseri juures ära, järgmisel hommikul saadakse luba edasi sõita. Peale seda suhtub seltskond Rasvarulli nagu temasse suhtuti loo alguses – kui langenud naisesse. Nüüd on seltskonnal sööki ja juttu ainult omavahel jagamiseks, mitte keegi, isegi eile Rasvarulliga sõbraliku isalikkusega vestelnud vanem härra, ei vasta isegi Rasvarulli teretusele.
Vahepeal toodi sisse mingi natuke piinlik venelaste teema. See teema oleks täitsa katastroofiline tundnud, kui seda poleks esitanud venelased ise. Nemad ise võivad enda üle naerda, kui seda oleks teinud mõni muu rahvus, niimoodi venelaste kohta tõtt rääkinud, paraja irooniaga ja läbinaljaprisma, oleks ilmselt järgmisel päeval sõda välja kuulutatud. Või seda kuskil väga tõsiselt ja kõrgema kohtumise tasemel arutatud. Et venelased on joodikud, oskavad ainult kannatada ja otsivad kannatusi, räägivad päevad läbi oma läbielamistest, on laisad joodikud jne. Peale etendust teatrimajast väljas ütles üks naine oma mehele: „Ei saanud aru, mis selle loo süžee oli“.