Grimmituba

K.Simidzu „Grimmituba“, lavastaja A.Blohhin, Moskva

Nädalavahetusel väisasid Tallinna Moskva lavakad ehk RATI ehk endine GITISe lõpetajad. 4 juba prestiižikates Moskva teatrites töökohti omavat lõpetajat-näitlejannat esitasid jaapani draama „Grimmituba“. Näidend oli huvitavalt lavastatud ja mulle eriti meeldiva sisuga, sest seal tsiteeriti teatrinäitlejannasid kehastavate tegelaste suu läbi palju Tšehhovit. Tegevus toimus grimmitoas, kus askeldasid ringi mingid kummalised naisterahvad. Nende tekstist selgus, et nad on asendusnäitlejad, teine koosseis, kes käib iga päev teatris kohal, käib teatriga isegi ringreisidel kaasas, et olla igaks juhuks kohal, kui kellegagi osatäitjatest midagi juhtuma peaks. Ühe nendest kahest naisest elu suurhetk oligi, kui ta oleks äärepealt saanud mängida leedi Macbethi, kui Macbethi kehastav näitlejanna oli söönud halvaksläinud kala ja ei suutnud õhtul esineda. Dublant lootis kogu hingest, et näitlejanna üldse ära sureb ja Macbethi osa jääb talle, aga tal ei õnnestunud isegi seda ühte korda unistuste rolli esitada, sest ta ise sõi ka seda poolroiskunud kala ja ka tal hakkas õhtuks nii halb, et ei suutnud laval üles astuda.
Ma ei saanud pikalt aru, kes need naised on. Tundus, et ebaõnnestunud näitlejad, kes peaksid juba ammu pensionil olema, kuid siiski teatrijuhtide armust veel palgal püsivad, et väikseid osakesi a la „proua, teile on kiri“ esitada. Naiste reliktilikku olemust kinnitas ka nende riietus – katkised sukad, tolmused vammused. Ühel neist oli seljas mingi naljakas puffaikariidest hommikumantel. Mingi aja pärast aga jõudis mulle kohale – need on hoopis vaimud. Näitlejannad, kes on kunagi selles grimmitoas töötanud, kellele see tuba on olnud olulisem koht kui kodu ja kelle hinged sellest nende jaoks pühast paigast kuidagi lahkuda ei taha. Nad suhtlesid ainult omavahel, grimmitoas nüüd uue esinäitlejana askeldava uhkete pikkade lokkis blondide kiharatega naise jaoks on nad nähtamatud. Kui esinäitlejanna tuppa ilmub, siis seisavad nad tema peegli taga, peegel on veel niimoodi huvitavalt asetatud, et nad oleksid nagu peeglitagused vaimud. Peegel oli peegliraamis ristises asendis, nii et igasse nelja raaminurka jäi avatud ruum, mille kaudu vaimud-näitlejannad peegli ees ennast etenduseks ettevalmistavat „reaalset“ näitlejannat jälgisid. Samas nad kommenteerisid tema tegevust, näiteks tema sõnu, et tuba haiseb kuidagi kopituse järgi: „Kas siis meie haiseme... kuigi siin haiseb midagi jah...“ Pärisnäitlejannal oli huvitav komme oma uhkeid juukseid kinni panna: kõigepealt pani ta need pikad kiharad kuldse äärega laia kummiga hobusesabasse, siis keeras selle patsi ümber kummi ja pani sellele veel võrguga kummi peale.
Grimmitoa lavakujundus koosnes kolmest suure peegliga grimmilauast ja nende ette asetatud toolist. Kummagi lava küljel oli üks laud ja lava keskel tagumises osas kolmas. Kõige keskel oli lavka. Külgedel rippusid veel stanged erinevate riiete ja riidepuudega. Sellise boheemliku lohakusega hoitud ja diivaliku elegantsiga sisustatud salong-töötuba. Varsti kooli lõpetavad noored näitlejannad olid päris tublid, eriti meeldis mulle selle vatijoperiidest hommikumantlis näitlejanna nägu ja hääl. Kahjuks ei õnnestunud näitlejaid nimepidi tuvastada, nagu ei õnnestunud välja selgitada ka jaapani autori nime kirjapilti. Kavas olid kõik näitlejannad märgitud nimedega „näitleja“ ja eristuseks tähestiku täht taga, näod ja nimed aga ei öelnud mulle midagi. Teksti järgi õnnestus tuvastada näidendi kirjutamise või toimumise aasta, kui lähtuda sellest, et Tšehhovi surmast on möödunud 70 aastat, siis peaks tegevus toimuma aastal 1974. Igal juhul nutmiskursuse olid nad läbinud suurepäraselt ja seal õpetatud kunsti saanud hästi selgeks, sest kõigi hingestatud stseenide ajal, mis eeldasid pisarat silmast välja kiskuda, näitlejannadel ka pisarad mööda palgeid alla voolasid.
Kõige huvitavam tegelane oli näitlejaks ihkav Kiko, tegelikult teatris suflöörina töötav tütarlaps. Kiko jäi vahepeal oma suurest lavale näitlejaks saamise soovist ajendatuna täitsa haigeks, nüüd tuleb ta ootamatult teatrisse tagasi ja hakkab endale igasuguseid asju ette kujutama. Et ta peab kohemaid pärisnäitleja asemel lavale „Kajaka“ Ninat mängima minema. Ja et haiglas olemis ajal helistas talle Tšehhov ja ütles, et just tema, Kiko, jaoks on see roll kirjutatud. Kiko on oma olemuselt armsalt naljakas tüdruk ja need tema omamoodi valusad sonimised on ka armsalt naljakad. Kuigi samas on kahju ka, et tema katus on nii ära sõitnud, et ta enam ööl ega päeval vahet ei tee. Suure kunsti ohver, vist midagi sellist, mis juhtub mänguritega, kui nad ennast üle mängivad ja hakkavad ette kujutama, et nad ongi need tegelaskujud, keda nad arvuti kaudu taga ajavad. Kuigi samas on teada, et ka näitlejate endiga juhtub seda, et nad ei suuda rollist välja tulla, mis siis lava kõrval või all päevast päeva ühte näitemängu nägevast ja sellele kogu hingest kaasa elavast haprast tüdrukust või ükskõik kellest, kes teatris töötab, rääkida.
Kiko oli habras, aga selles näidendis mängivatest artistidest pikim. Tal oli armas sõja-eelses stiilis soeng, umbes midagi sellist, et 2 patsi on kokku punutud ja kuklasse kokku tõstetud-seotud. Väike tukake aeg-ajalt silmnäole langemas, prillid häbelikke, aga väga väljakutsuvaid silmi katmas. Ka riietuselt kuulub Kiko kuhugi 40ndatesse aastatesse, tal on seljas pikk hall mantel, selle all hele sitskleidike,. Kui teiste näitlejannade kostüümide järgi mingit ajastut päris kindlalt nimetada ei saa, nende riietes on nagu segu kõigest, aga eelkõige ikkagi viiteid äraelatud ajale, kulumismärke, siis Kiko on „väljavõte“ reaalsusest. 2 kummitust kannavad moodsat miksi igast ajastust, neil on korsette, puffaikariidest valge shakespeare-aegse kraega hommikumantel, paelake ümber kaela, sukad, pantaloonid, korsetid jne. Ühes kohas tuli pärisnäitlejannal varrukas kimonotaolise hommikumantli küljest ära, sellest polnudki aru saada, kas see oli avalik õnnetusjuhtum või oligi nii mõeldud, et näitlejanna hakkab ka laiali lagunema, s.t. kaotab oma vormi. Reaalne näitlejanna oli kuidagi kõige tavalisemalt riides, kuigi väga maitsekalt, väljas käis ta mustas punaste lilledega musterdatud pikas ja õhulises mantlis, selle all oli pikk kitsas must kleit ja jalas mustad kontsaga peened kingad ning peas elegantne tema lokkidega väga sobiv must kübar. Peale lavalt tulekut riietab näitlejanna ennast vabasse riietusse, valgesse osaliselt õlgade juurest lahtiste õmblustega laiade käistega hommikumantlisse, millel siis üks nendest poollahtistest varrukatest kukkuski otsast ära. Kõige naljakam detail Kiko juures on tal selja peal ranitsana olev padi – padjale on külge seotud nöörid, millega padja saab nagu ranitsa selga panna. Alguses ma vaatasin, et selline padja kandmise mood on kindlasti viide jaapanipärasusele, jaapani geišade kimonote peal on selja vöökohal just mingi selline padjalaadne suur lehvike. Hiljem aga selgus, et see peabki padi olema. Kui Kiko grimmituppa saabub, on seal kohal ainult 2 vaimu, s.t. ruum on tühi ja Kiko käib seal rahutult ringi, samal ajal, kui vaimud arutavad, kes see tüdruk on ja miks tal padi seljale seotud on.
Padjaga tulid näidendi tekstis välja päris ilusad sümbolid: Kiko kannab patja kaasas, sest oma padjaga on kõige parem magada, saab ennast hästi tunda, ükskõik, kus sa enda ka pikali ei heida. See padi on Kikole kõige kallim ese ja ta pakub oma patja näitlejannale: „Te olete ju väsinud.“ Taas viide sellele, et pärisnäitlejanna hakkab laiali lagunema, nii et ehk polnud see käise äratulek keset etendust ikka nii juhus midagi. Näitlejanna küsib seepeale Kikolt hämmeldunult: „Kas sa tahad oma patja Nina rolli vastu vahetada?“ Just seda Kiko tahabki. Kiko on valmis oma rolli eest, mida päris näitlejanna käest anda ei taha, surmani võitlema. Ja ta surebki selles ebavõrdses võitluses. Haigust, millest Kiko veel päris terveks pole saanud, kuid tuli siiski haiglast ära, et juba kiiremini Ninana lavale astuda, niidab vaese Kiko jalult. Kiko surma demonstreeritakse sellega, et ta näeb vaime-näitlejannasid, seega on nemad enne surnud ja nüüd on surnud Kiko. Varem surnud lohutavad Kikot, et meil oli ka alguses imelik, aga sellega harjub. Ainult et kõige kohutavam on see, et see ei lõppe mitte iialgi. Kõik jääb kummitama. Nüüd on nad 3 vaimu ühe elava vastu. On jälle uusi teemasid, millest rääkida, saab jälle päevade ja ööde viisi läbi nämmutada seda, kuidas üks neist oleks äärepealt leedi Macbethi esitada saanud ja kuidas teine oleks midagi muud mängida saanud.