Queen

Kontsertetendus "Queen“, lavastaja Mare Tommingas, Vanemuine

Balletitantsijate näod olid nii ära peidetud ja ära meigitud, polnud näha ei juukseid ega midagi, et nende identifitseerimine oli tõeliselt raskendatud. Ainult mõne üksiku tundsin ära, aga seda ka rohkem, et see on vist see, päris kindel ikka olla ei saanud. Blackburn oli ainus, kelle ma eksimatult ära tundsin, aga sedagi viimases numbris, kus ta oli ilma kõva meigi ja maalinguteta ja oma juustega. Selle numbri ajal, kui ma Blackburni ära tundsin, vaatasin alguses, et see tantsija küll naine pole, kuigi duett oleks eeldanud, et üks neist on naine ja teine mees- mehest oli kohe aru saada, et see on mees. Aga Blackburn istus kuidagi imelikult küljevaates, nii et tal ei paistnud rindu üldse olevat. Ainult tema tüüpiliselt lameda ninaprofiili järgi võisin oletada, et ilmselt on see Blackburn, hiljem, kui ta rohkem eeslaval tantsis, olin juba kindel, et ongi tema. Ja siis oli natuke rinda ka tal näha. Seda kahtlust, et tegemist on mehega süvendas ka naistantsijal seljas olnud kostüüm. Kõigepealt vaatad, et nagu oleks mees, sest tal pole rindu ja siis et ei saa olla ju selline kostüüm, et läbipaistev osa algab rindade alt. See oli selline trikoo, et alumine osa kuni rindade alla välja oli musta värvi ja üleval oli läbipaistev nahavärvi riie. Eriti meeldis mulle tantsijatest üks ilmselt leedu baleriin, kellel oli sooloduett klounikostüümis. Ta oli kuidagi hästi vahva avala näoga ja tema näos oli ka pidevalt naeratust märgata, samal ajal, kui teised „tõsised“ esitantsijad väljendasid kõike ühetaolise tardunud näoga, vahelduseks ainult silmi lakke või pöiasirutuse suunas liigutades. Kui kodus Vanemuise kodulehel surfates balletitantsijaid vaatama hakkasin, tuli välja, et see „leedulanna“ oli hoopis inglanna Anna Shircliff – armas pikliku näoga tedretähniline päikeselaps.
Laulud olid muidugi väga heal tasemel esitatud, aga ikkagi oli see kõik kuidagi hästi nõme. Kiita võiks vaid selle eest, et valikusse oli võetud ka Queeni vähemtuntud ja mitte igal pool äraleierdatud repertuaari. See oleks olnud ikka päris piin, kui oleks pidanud seal 2 pooltundi kuulama tüütuseni pähekulunud laule, mis minu meelest on tõeliselt nauditavad ainult Freddy esituses. Peaaegu iga teine laul oli selline, mida ma tundsin ennast esimest korda kuulvat, või kui ma olengi neid varem kuulnud, siis nii, et see kuulmine pole meelde jäänud. Nii et vähemalt selles mõttes oli natuke avastamisruumi, et sai mingit uut muusikat kuulata. Aga kindlasti poleks tahtnud seda kuulata nii valjusti ja sellises koguses. Häiris ka see, et kontsertetenduse juurde polnud mõeldud mingit lugu. Queeni looming on ju nii laiaulatuslikult kõikehõlmav, et ei oleks mingit probleemi sinna mingi tore süžee juurde mõelda, mis kõiki neid eraldi hakitult esitatud numbreid ühendaks. Nagu Mare Tommingas 1992.aastal „Barcelonas“ tegi, kus oli ilus muusika, ilus ballett ja eraldi laulunumbreid ühendav lugu.
Mulle oleks piisanud ka ühest vaatusest, aga kuna lapsed siiski nautisid kogu seda šoud, ei hakanud ma neid üksi teatrisse jätma, vaid pingutasin teise poolaja ka lõpuni. Õnneks esitati ainult 1 lisalugu, ma olin valmis juba selleks, et nüüd tuleb „rahva tungival nõudmisel“ veel vähemalt 5 lisalugu ära kuulata. Jäi mulje, et lauljad, eesotsas suure USA staari Tony Vincentiga ei viitsinud seal pikalt kummardamisega taielda, nii et peale lisalugu tehti kiire lõppmäng. Kui juba siis eeslavalt kummardamiskohalt taanduti, et eesriide taha varjuda, lehvitas Tony kõigile, andes märku, et nüüd aitab, rohkem me ei kummarda, aga oli sunnitud ikka veel ühe lisakummardusega ka vastu pidama. Tony kohta oli kavamüügileti juures väljas informatsioon, et ta jagab veerand tundi peale etenduse lõppu oma plaatidele allkirju, plaate sai osta sealtsamast kavade letist. Ilmselt oli siis Tonyl kiire juba sellesse faasi, et saaks ennast fännidega kohtumiseks ette valmistama hakata ja terve tund aega autogramme jagada. Kuigi me ei jäänud sinna vaatama, kui palju inimesi siis Tony ilmumiseni jäänud veerandtundi ootama jääb. Laulu „Show Must Go On“ ajal tuli meelde, kuidas kooli ajal üks klassiõde oma eriti igavast pühapäevast rääkis: „Mitte midagi teha polnud, lülitasin isegi teleka välja, vaatasin aknast välja, kaisutasin patja ja kisasin (lauldes mitu korda) Show must go on...“
Sellest oli ka kahju, et põhirõhk oli pandud balletile, mitte muusikale, mis kontsertetenduse puhul peaks põhiline olema. Kahju, et kasutati ainult kolme solisti ja ühte ansamblit, oleks tahtnud rohkem osalejaid just lauljate poole peal näha. Kasvõi „koorilauluni“ välja, et laval on selline ansambel, mis koori mõõdu välja annab. Lauljatest keegi positiivset muljet ei jätnudki. Alguses oli vist paar esimest lugu huvitav Tonyt vaadata, ikkagi mingi täiesti uus nägu ja uutmoodi esitusstiil, aga pikapeale tüütas ära. Ei pakkunud ta iga uue lavaleilmumisega midagi uut, kui just kostüüm välja arvata. Esituslikult areng puudus täiesti. Samamoodi teised solistid ja Noorkuu - kogu aeg ühesugused liigutused, ühesugused poosid, ühesugused tämbrid. Ei mingit muutust ega arengut. Kuigi tasemel ja kõvasti laulavad, ei tee nähtavaid vigu, aga seda õiget fiilingut mina publikuna kätte ei saanud, et oleks seda kõike nautida või edasi kuulata tahtnud. Eriti stampides kinni näis olevat Tanja Mihhailova, väga hea hääle, aga piiratud väljendusega paksukintsuline tüdruk. Tony puhul oli huvitav vaadata tema vanust, alguses tundus ta päris noor poiss, üle 20 poleks talle pakkunud, aga siis mingil hetkel vaatasin, et ikka päris vana mees on juba, hingeldab ja ei jõua korralikult liikuda. Natuke närvikõdi tekitas see, et mõlemad kontsertetenduses üles astunud meessolistid olid nii sarnase välimusega, nii et iga kord, kui üks meessolistidest lavale ilmus, oli teatud hetkeni pinget, kumb see nüüd on - Tony või Rolf Roosalu. Kuigi Tonyt nähes langes südamelt koorem. Ma arvasin millegipärast, et tegemist on selle nilburiga, kes mingid aastad tagasi Vanemuises Jeesust mängis. Riietes oleks teda olnud ilmselt talutavam vaadata kui „Superstaris“ poolpaljalt ja eriti tema nilbe ülakehaga, aga igal juhul oli Tony palju vaadatavam mees kui see, keda ma näha kartsin. Täna lugesin hilinemisega Naistelehte ja kui järgmise lehekülje lahti keerasin, vaatasin, oomaigaad, jälle Jürgen Veber. Aga oli hoopis Tony Vincent. Bingo! Ma just mõtlesin kogu aeg peale etenduse nägemist, et Tony on nii kellegi moodi, aga ei tulnud pähe, kelle moodi, nüüd lõpuks on see seos leitud.
Kostüümid olid nii ajuvabad, et tagantjärele tunduvad nad isegi naljakad. Eriti sukkades mehed. Aga tore oli see, et kostüümide puhul oli palju detaile, kogu aeg oli midagi vaadata. Seda eriti liikumisega arvestades, ikka keeras esitaja ennast sellise nurga alla, et ma pidin kogu aeg pingsalt teda jälgima, mis moodi mingi detail tema riiete juures välja näeb või mismoodi see detail nüüd selle valguse käes kiirgab. Pikkadel mantlitel ja lühikestel jakkidel olid huvitavad rinna küljeosale vertikaalselt asetatud lukud. Sukatrippide tuvastamisele kulus ka piisavalt aega, kuidas nad paigutatud on, kuhu paigutatud, kas nad käivad kuidagi riide küljest ära ja milliseid detaile ühendavad. Hästi palju huvitavat oli riietuses, see tasus ikka mingil määral selle piletiraha väljakäimise ja sõidu ära. Samas, nagu eelpool juba öeldud, takistasid need kõikvõimalikud parukad, näomaalingud, mütsid või kapuutsid inimeste tuvastamist. Baleriinidel oli ühes numbris väga ilusat värvi huulevärv – erk tumepunane, midagi lillaka ja kirsipunase vahel, see sobis hästi nende kahvatult valgeks võõbatud nägude ja üldtoonis musta riietusega. Kõige naljakam kostüüm oli Rolfil liibuv poolde kintsu ulatuva püksiosaga kuldne trikoo, mille all olid mustad õhukesed sukkpüksid. Jäin mõtlema, et huvitav, mis number sukkpüksid need on, mis mitte just väga naiseliku kehaehitusega meesterahvale jalga lähevad. Siis oli veel Chaplini kostüüme ja suure näitleja järeletegemist pantomiimi näol. Nii et päris igavlema selle muusika taustal ei pidanud. Veel olid lavale toodud mõned huvitavad konstruktsioonid - näiteks ülisuur paksude seintega õhupallimull. Poeg ütles seda palli nähes, et lähme torkame selle katki ja peale seda ei saanud tema õde enam rahu, turtsus kogu aeg naerda, kui hakkas ette kujutama, kuidas nad seda palli katki lähevad torkama ja kuidas see plahvatab.