Ohtlikud suhted

P.C.de Laclos – C.Hampton „Ohtlikud suhted“, lavastaja Mihhail Tšumatšenko, Vene Teater

Ostsime kava ja vaatasime, et täna on väikses saalis ka mingi etendus, kõik lähevad sinna saali viivast uksest sisse. Kava müünud teenindaja ütles: „Prohodite,“ ma ütlesin, et me oleme suure saali etendusele, ta naeris, et see ongi suur saal, publik istub lava peal. Lavataguses maailmas tundus kõik nii salapäraselt pime. Hästi palju juhtmeid, stangesid, prožektoreid, tulesid, sirme, akse... Mida kõike. itsitavad inimesed ümberringi, et nii põnevasse kohta on sattunud. Ja akside taga kellegi hääled, ei imestaks sugugi, kui need olid näitlejad, kes seal rääkisid. Vahepeal käis kuskilt üpris meie lähedalt ka mingi kolin, keegi jooksis vist vastu seina või millegi otsa, aga tavapärast ropendamist või karjumist ei järgnenud. Peab ikka hea enesevalitsus olema, kui niimoodi kuskil mustas kotis käies "ämbrisse" astud ja siis hoiad meeletut jõudu kasutades suud koos, et ükski piiks välja ei tuleks.
Istekohad olid küll hästi ebamugavad, sellised ebamugavad ilma käetugedeta toolid. Ja üldse oli kogu see lavale ja sealt ära kulgemine hästi ebamugav protseduur, sest välja pääses ainult ühest kohast ja inimesed olid kõik summas koos, kes trepil kinni kiilutud, kes vahekäigus jalalt jalale tammumas, et saaks ainult sammukese edasi astuda ja juba eesrummide poole välja minna. Mängiti aga saalis ja rõdul. Hästi omapärane lahendus, Vene Teatri saal sobis selle näitemängu ajastuga ka suurepäraselt, kohe selline stiili poolest sobiv interjöör oli, et ei olnudki mingeid lavakujunduslikke elemente ega maalitud seinu või mööblit juurde vaja. Lihtsalt tavaline teatrisaal ja selle rõdu, juurde olid ehitatud veel mõned poodiumid ja kahelt poolt rõdult vonklesid alla pikad trepid. Mõne stseeni tarbeks toodi kohale (tahtsin öelda lavale) stseeni jaoks vajalikud abivahendid – voodi või laud koos nende juurde kuuluvate esemetega.
Kasutatud oli seega kogu teatrikülastajatele mõeldud saaliruum, kuni viimse sopini. Kahjuks olid külje pealt vaadates sama külje peal toimuvad stseenid nähtamatud, nii et tuli leppida osaliselt kuuldemänguga, aga selliseid kohti oli väga vähe, kus ainult näitleja häält kuulis. Pealegi nii hea mängu juures, nii näitleja enda poolt kui ka tema partnerilt, kes nägemisulatusse jäi, võis ka kuuldemänguga leppida, ilma et oleks pidanud kartma, et nüüd millestki kunstiliselt olulisest ilma jääb. Peaasi, et üldse nägi seda võrratut tükki. Kasutati kogu saali ja rohkemgi veel – näiteks turnis Aleksandr Ivaškevitš ühe oma monoloogi ajal päris eluohtlikult mööda rõduloožide barjääre, nii et ma hoidsin isegi hinge kinni, ta võib ju alla kukkuda, üks vale liigutus ja… Kui juba isegi seda, kuidas rõdult saali ulatuvaid treppe mööda alla tuldi, oli jube vaadata. Samuti kasutati rõduloožide taha jääva barjääri esist pinda, mida tavaliselt publiku poolt ei kasutata, aga sellel pinnal olemine polnud nii ohtlik, sest sealt kukkuda oleks olnud ainult alla meetri, otse loožidesse.
Seda pinda kasutas erootiliseks tantsuks keegi tantsija, kes kaugelt nägi paruka poolest välja nagu Savankova tegelane, aga tegelikult ei olnud ikka Savankova. Mõte oli selles, et ta pidi mõjuma Savankova mängitud tegelaskujuna, aga Savankova ise striptiisi tegema ei hakanud, tantsija kooris ennast ikka täitsa paljaks. Kui ta juba üpris napis riietuses jalad harkis barjääri peal seisis, pööras ta seljaga saali poole ja võttis rinnahoidja eest. Ma muigasin, et nojah, see on siis kogu striptiis, kaugemale ta niikuinii ei lähe. Siis järgnes tants peegliga, tantsijannat ümbritsenud teenijannasid kehastavad taustatantsijad ulatasid talle peegli, mida rindade ees hoides striptiisitar peeglit erinevates poosides keerutas. Siis võttis ta peegli ka enda keha eest ära! peale seda ma mõtlesin, et no see on nüüd küll piir, paljaste rindadega publiku ees olla on isegi julgustükk, polegi seda peale 1997. „Peiarite õhtunäitust“ näinud. Aga ei, jälle pidin mõtlema, et see on nüüd küll kogu striptiis, aga naine muudkui jätkas enda paljastamist, võttis koguni pikad pantaloonid jalast ja oli täies alastuses publiku ees. Njaa, kuigi lavastus on alla 14 mittesoovitatav, ei oleks sellist asja küll osanud oodata, et no täiesti paljaks ja igalt poolt näitab, tagumikku näitas ikka väga kaua, mitu sekundit seisis paljas tagumik publiku poole.
Ahjaa, 2000 oli Merle Jääger ka täiesti alasti pühakuna laval. Palja mehena laval tuleb meelde kohe seesama Ivaškevitš, kes lavastuses „Alasti tõde“ Diderot’d mängides ennast tagantpoolt paljastas, samuti sama osa lavastusenime all „Vabamõtleja“ Vanemuises mänginud Veikko Täär või juba üpris ammu M.Butterflyna täiesti paljalt ja igast küljest nähtavana laval olnud Taavi Eelmaa. Päris igiammu oli ka Priimäe "Fausti" lavastus, kus Dvinjaninov ja taas Jääger paljalt kõrgustesse tõustavatel lavapoodiumitel seisid. Mõned arvavad, et paljastava keha näitamine on odav nipp publikut etendusele tormi jooksma panna, aga ma vaidlen küll sellele arvamusele vastu. Ega erotomaanist teatrivihkaja sellepärast teatrit ikka armastama ei hakka küll, kui ühes lavastuses paljast naist näidatakse. Palja naiseihu nägemise ihalejad leiavad selleks sadu muid võimalusi, kus oma huvi välja elada, selleks ei pea tingimata teatrisse tulema. Ja kui alastus on esteetiliselt näidatud ja põhjendatud ei peaks ka tõelisel teatrigurmaanil selle vastu midagi olema, nagu kostub ka alasti keha eksponeerimise vastaseid hääli, et see on labane, mis käib taas selle odava populismi peale sõrmega näitamise alla. No nendel puhkudel, mis mul siin loetletud sai, see kindlasti odav populism ja masside teatrisse meelitamine pole olnud.
Üks meenutus veel paljast naiseihust laval. Ka Milleri „Salemi nõidades“ 1994 astus Piret Rauk väidetavalt paljalt lavale, kuigi ta oli läbipaistva loori all ja paljud vaidlesid, kas ta ikka oli päris alasti või oli tal seal midagi seljas. Keegi Viljandis elav isik rääkis, kuidas tema teatrikülastuse ajal olid tema taga istunud ilmselt kohustuslikus korras kaasaegset dramaturgiat vaatama toodud kooliõpilased ja poisid olid binokliga eriti pingsalt Rauka selles stseenis piielnud, vaieldes, et on jah täitsa paljas…ei ole… on… Seda aga, et antud lavastuses ei olnud striptiisitegija Savankova, oli üpris lihtne tuvastada. Mitte, et ma erinevate naiste paljast keha nii hästi tunneksin, teades seda, kui heas vormis Savankova on, võis ta täitsa vabalt selle noorema ja heatasemelise rõdul taidleva lihaga segi ajada. Ainult et peale seda, kui aktietteaste ära lõppes, kustutati saalis tuled. Kui tuled uuesti põlema lähevad, istub Savankova saali esimese rea toolidel, kus ka osa tegevust toimus, markeerides kellegi salongi või mõisamaja. Ta on täisriietuses ja nagu erilise „kindlustusena“ selle rõhutamiseks, et jumala eest keegi ei mõtleks, et Savankova võttiski ennast seal üleval paljaks, on tal jalas veel sukapüksid ja pika kleidi alla peidetud püksid. Nii et puhtfüüsiliselt oleks see olnud võimatu, et ta selle paari pimendussekundi jooksul oleks jõudnud kasvõi rõdult alla saali joosta, veel enam ennast riidesse panna ja lisaks tavalisele kleidile, mida ta etenduses markiid mängides ikka kandis ka püksid kleidi alla tõmmata.
Muidu häiris selle etenduse vaatamisel natuke eelnev „slepp". Et ma olen seda romaani nii dramatiseeringuna kui ka ekraniseeringuna näinud. Eriti kummitas filmist meelde jäänud stseen, kus Michelle Pfeifferi ja kes seda peategelast-meest mängiski sepitsetud intriig mehe lõpuks süütu Uma Thurmani voodisse viib. Siis teeb neiu sellise naljaka karjatuse ja kui mees küsib, kas tal on valus, vabandab neiu oma ehmatust esimese vahekorra puhul sellega, et juuksenõel on kuidagi ebamugavalt peas. Hiljem nägin dramatiseeringut Rakvere Teatri esituses, siis ei saanud kohe alguses arugi, et see on seesama lugu, mida ma kunagi filmina olen näinud. Aga mingil ajal hakkas kuidagi koitma, et nii tuttav lugu, ma olen sellest vist filmi näinud ja siis tulid juba tuttavad stseenid silme ette. Rakveres mängisid põhipaari vist Erik Ruus ja Marika Vaarik, kui mul õigesti meeles on. Siis ootasin ka, et millal see naljakas juuksenõela koht tuleb, aga seda ei tulnudki. Ja nüüd ootasin taas juuksenõela ütlemist, aga seda jälle polnud, ilmselt siis ainult konkreetsele filmile omane juurdepoogitud väike sõnakõlks, mis nii eredalt meelde on jäänud, ja mida sama teose lavavariantides kasutatud ega leitud pole.
Vene Teatris mängisid intriigitsejate põhipaari Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš. Väga tugeva rolli tegi ka Natalja Murina-Puustusmaa emand de Tourvelina. Murina-Puustusmaa nimi hakkas juba kavalehel eriliselt silma, et Puustusmaa naine on nüüd siis Vene Teatrisse jõudnud. Ma teadsin küll, et Puustusmaa naine on näitlejanna, aga ma arvasin, et ta on näitlejanna kuskil Moskvas või vähemalt Venemaal, see aga, et ta Vene Teatri ridades on, tuli mulle üllatusena. Polegi tähele pannud, millal see näitlejanna sinna ilmus. Kuigi „Nukumängus" hakkas ta ka silma, aga kuna selle etenduse ajal kavasid ei müüdud, siis ma ei saanudki teada, kes see toredat konferansjeed mänginud naine oli. Plakatilt vaatasin küll, et selline ja selline nimi, aga kuna „Nukumängus“ oli 2 naistegelast, ja Puustusmaa nime seal polnud, siis ei osanud kokku viia, kumb neist kumb nimi on. Nüüd käisin vaheajal spetsiaalselt jalutusgaleriis näitlejate fotosid vaadata, et veenduda, et see näitleja on ikka see näitleja, kelleks ma teda pidasin.
Etendus algas prantsusekeelse toapoisi tervitusega. Vahva „noorem poeg“ „Vanemast pojast“ sammus avala naeratusega lavale ja pidas maha lühikese krutskilikult esitatud võõrkeelse kõne. Ootas ära aplausi, hakkas juba nagu lahkuma ja siis pöördus imestunult publiku poole vene keeles: „Te ei saanud aru?“ Mina sain prantsuse keelt valdamata nii palju aru, et tegemist on kindlasti näidendi toimumisajale ajastutruus sõnastuses esitatud iga teatrilavastuse juurde kuuluva hoiatuse või meeldetuletus signaaliga – lülitage mobiiltelefonid välja. Vaheajal oli kammerteener sunnitud taas lavale tulema, ei tea, võib olla see oligi nii mõeldud, et ta esineb oma mobiilikõnega enne kummagi vaatuse algust, aga seekord lisas ta eriti tungivalt ühele mehele otsa vaadates: tungivalt, väga tungivalt paluti mitte pildistada, see segab väga näitlejate mängu. Üks mees oli täiesti süüdimatult terve esimese vaatuse suure fotoaparaadiga klõpsutanud. Ma mõtlesin, et ta on keegi ajakirjanik ja teeb seda kokkuleppel teatriga. Ja millegipärast alustas noormees oma mõlemat pöördumist publiku poole sõnadega „Bon jour“, kuigi oli õhtu.
Kõik oli väga hästi mängitud, eriti pani mind imestama see intensiivsus, millega teksti esitati. Peategelastel oli ikka väga suur tekstimaht, mis tuli ette kanda ja see kõik oli tehtud väga heal tasemel. Kostüümid ja esituslaad olid küllalt ajastutruud, kuigi naiste kleitidel oli ka omapärane kaasajastatud lisandus – nimelt olid klassikalised õukonnakleidid eest lahtiseks jäetud, nii et oli näha rohkem jalgu kui näidendi toimumisajale kohane oleks olnud. Mis aga sugugi ei häirinud, sest kogu see vabameelsus ja seksism, millest näidend rääkis, soosiski selist natuke lõdva kummiga mängu ja keha eksponeerimist. Täiesti vapustav on aga see Savankova ja Ivaškevitši tegelase vahel toimuv võitlus, mis kogu näidendi jooksul aset leiab. Kerge intriigike, võrgutada kloostrist tulnud tütarlaps, et selle kaudu kätte maksta naise armukesele, kes selle tütarlapsega abielluda kavatseb, kasvab välja väga tõsiseks mänguks. Ivaškevitši kujutatud vikonti jaoks on see kõik alguses lihtsalt enda kui mehe tõestamine, tuntud gigolona on ta harjunud sellega, et ükski tema vallutus ei jää poolikuks. Savankova kujutatud markiis lihtsalt viskab tema kätte kinda, mis hakkab lumepallina veerema ja aina tõsisemaid tuure koguma. Iga naisvallutuse puhul jääb vikonti puhul tõesti selline mulje, et ta räägibki tõsiselt, ta ei armasta ühtegi naist nii tugevalt ja kogu hingest, nagu just seda järjekordset tippu, kelle ta vallutama peab. Kuni siis lõpuks hakkab lugu oma raamides paika loksuma – tegelikult on tõeline vallutus, milleni vikont jõuda tahab, markii ise. Tema nimel on ta segi ajanud kõigi nende naiste päid, teinud võimatu võimalikuks, purustanud perekondi ja röövinud süütuseid.
Teise pealkirjaga võiks see olla „Ühe kire lugu“ - mida üks ettevõtlik mees on võimeline tegema, et ainult oma armastatud naiseni jõuda. Mõni ikka oskab ja saab elada, et ta ei väljenda kõiki oma soove ja tundeid mitte ainult sõnades, vaid viib need ka teoks. Kõik need salongid ja atmosfäär, suursugused ja publiku ees väljapeetult käituvad tegelased avaldasid mulle sügavat muljet. Igal juhul mulle see lugu ja eriti esitus küll väga sobis, kuigi teatrist väljudes kuulsin kedagi ütlemas, et kaugeks jääb see prantsuse salong, vene hing oleks rohkem sobinud. Viimaste kogemuste põhjal tundub isegi, et Vene Teater hakkab kujunema üheks minu lemmikuks, kust hea kunstielamuse saamine on peaaegu alati garanteeritud.