Imearst

Brian Friel „Imearst“, lavastaja Priit Pedajas, Vanemuine
Etendus oli ikka nii tapvalt igav, et igavlesin seal suurema osa ajast. Kõik need monoloogid oleksid võinud olla poole lühemad. Kohe julgelt poole, kui mitte rohkem. Kui lõpus imearst uuesti välja tuli ja monoloogi pidama hakkas, siis tõi mees kuuldavale kuulsa „oonou“ ta kartis juba, et nüüd nad hakkavad kõik otsast peale. Et kõigepealt esineb taas tunnipikkuse monoloogiga imearst, peale teda räägib tund aega naine ja siis mänedžer veel tunnikese otsa.
Mingi nii ajuvaba lugu, et lugu pole ollagi. 3 tegelast, kes praktiliselt mitte midagi laval ei tee, ainult heietavad oma mälestustemonoloogi. Kuidas nad kõik mingeid kilde oma elust, mis on nende teiste tegelastega seotud, mäletavad. Üpris raske oli jälgida selles mõttes, et nad rääkisid päris palju, aga nende olulisemate kohtade tabamiseks – eelteadmisega, et igaüks esitab erineva versiooni millestki olulisest, ei jätkunud tähelepanu. Kui on igav, siis hakkavad mõtted mujale minema. Ja mina ei suutnud ära tabada, mida nad siis nii erinevalt näiteks selle surnult sündinud lapse kohta rääkisid. Mingid erinevused seal vist olid, et naise versioonis oli imearst hauale risti pannud, aga mänedžer väitis, et risti hauale paigutas tema. Mida imearst ise sellest rääkis, mul meelde ei jäänudki. Esimest korda kõlas päris julm teema, et laps on maetud sinna, läbi juba naise tekstis.
Heietavad mõttetult igavaid mälestusi sellest, kuidas imearstil avastati anne, kuidas ta hakkas imearstiks ja kuidas nad vaestes oludes, praktiliselt üldse mitte midagi omamata mööda maad ringi rändavad. Kui mõnes kohas hästi läheb ja imearstil seal oma annet õnnestub demonstreerida, siis saavad jälle natuke raha, et edasi rännata. Kuigi nagu ühe loo järgi selgus, kui imearstil psüühiliselt eriti hea päev oli, kui ta oli naise peale vihane ja temaga korralikult karjunud, siis ta suutis koguni 10 inimest terveks ravida. Aga raha ei saanud nad selle eest mitte midagi, jäi isegi arusaamatuks, kas see oli neile eelreklaamiks järgnevatesse kohtadesse suundumiseks. Lehes sellest küll kirjutati ja jutud liikusid, aga kas see ka nende kaugast täitis ja nad paremale elujärjele aitas, oli kahtlane. Pigem mitte, jätkati selles vaesuses rändamist, kuni siis lõpuks otsustati, et aitab, lähme laiali. Ja kõige lõpuks avastavad mänedžer ja naine, et nad elavad Londonis ühes rajoonis. Ühel õhtul koputatakse mänedžeri uksele ja palutakse tulla tuvastama laipa – imearsti endise naise laipa.
Siin jäi mulle jälle arusaamatuks see, kuidas teadis politsei, kes oli mingist suvalisest korterist mingi suvalise naise laiba leidnud, et tuleb minna just seal paar kvartalit eemal elava mehe juurde, et see mees tunneb teda. Kui keegi naise naabritest oligi näinud, et naine mänedžeriga kuskil tänavanurgal või turul suhtles, mingit suurt läbikäimist neil Londonis enam polnud, ma sain aru, et sellised juhuslikud „tere“ tasemel kohtumised olid. Et kuidas siis ikkagi osati leida see mees, kes oskask laipa tuvastada. Üleüldse selline täiesti mõttetu ja lollustest koosnev lugu oli. Nagu see kuskil kõrtsis pulmaseltskonnas kellegi näpu sirgekspainutamise lugu. See kõlas küll läbi kolmes erinevas versioonis. Kellegi arvates oli see isegi ohtlik, kui mingi natuke purjakil meestekamp hakkas imearsti norima, et kui sa teda terveks ei tee, siis me tapame su ära või midagi sellist. Noh ja siis?
Volkonski esitatud imearst oli siiski suurema osa ajast päris vaatamisväärne. Kui ta alguses hakkab monotoonselt nimetama kohanimesid, kust nad kõik läbi on sõitnud ja kus peatunud, siis tundus mulle, et ta loitsib ladina keeles. Mõtlesin, et ohhho, siin tuleb tegemist musta maagiaga, mingi keskaegne värk. Aga ei midagi. Selline ülim tundlikkus oli selles esituses küll, nagu Volkonski kohta räägitakse, et mida ta ka ei tee, ta teeb seda alati ülima tundlikkusega, nii sügavalt oma tegelaskujule kaasa elades või temasse sisse elades, et tal tulevad täitsa pisarad silma. Šarlatanist imearstiks sobis ta ikkagi väga hästi, selline natuke ebakindel, tundlike kätega, kes ise teab, mis jõud tema sees peidus on, aga ei pea vajalikuks seda kogu aeg ja pidevalt teistele demonstreerida. Volkonski esituslaad oli kõikuv, ta kõikus pidevalt, taarus, selles väljendus ka tema ebakindlus, kas mingi asi õnnestub või mitte. Nii sellel tasandil, millest ta rääkis – kas tal õnnestub kirikutäis rahvast ennast uskuma panna, neist vähemalt üks inimene terveks ravida, kui ka tänase publiku veenmise plaanis, kas ta suudab oma loo nii veenvaks rääkida, et jäädakse uskuma just tema versiooni. Nagu teades sellest „konkurentsist“, mis valitseb, et naisel ja mänedžeril on kindlasti igast tema sammust oma nägemus ja oma lugu rääkida.
Merle Jäägerist ei jäänud muud meelde, kui et tal oli peas väga ajuvaba parukas ja seljas veel ajuvabam kleit. See kleit oli omamoodi naljaka tegumoega – rindade kohad selle lõikel jäid täpselt nii, et tundus, nagu oleks kleiti kandval naisel, sellised lapikud rinnad, nagu see rindade lõige kleidi peal välja nägi. Kuigi tähelepanelikumal vaatamisel oli aru saada, et näitlejanna rinnad on korralikult rinnahoidjaga normaalses suuruses, mitte sellised lapikud naisahvi rinnad, nagu kleidi järgi tunduda võis. Naine kaanis peaaegu vahetpidamata viskit ja tõmbas suitsu suitsu järel. Ja viski oli pudelis kuidagi liiga roosat värvi, ma ütleks kahtlusteta, et see oli morss. Kuigi Jäägeri ilmumine selles lavastuses lavale, enne etendust ma nägin, kuidas ta „näitlejate poole“ peal küüni sisenes, aga mõtlesin, et ta tuli niisama neile pöialt hoidma, oli mulle paras üllatus. Ma sain nii aru, et Jääger mängib selles koosseisus, kus on Tommingas ja Kütsar, tänases koosseisus oleks aga naist minu arusaama järgi kehastama Külliki Saldre. Kuigi see oli muidugi väga meeldiv üllatus, et Saldre asemel oli hoopis Jääger, teda just olekski parema meelega näha tahtnud.
Hannes Kaljujärve mängitud Teddy oli näitleja Kaljujärv oma tuntud tolaampluaas. Selle esituse puhul oli huvitav jälgida ilminguid väljastpoolt. Küün on lihtsalt mingitest õhukestest laudades kokkuklopsitud katusealune, nii et kõik, mis väljas toimub, kostab päris hästi ruumi sisse. Nii oligi kuulda, kuidas autod mööda sõitsid või küüniesisel õuel peatuma jäid, kuidas koerad haukusid, kuidas tuul sabistas, nagu sajaks tõsine padukas vastu küüni hapraid laelaudu. Iga korra ajal, kui väljast oli kuulda automürinat, Kaljujärv nagu katkestas oma mängu. Selle reaktsiooni järgi polnudki aru saada, kas teda häiris see mürin või oli tegemist pigem ootusärevusega, et oh, keegi tuleb veel ja tahab mu huvitavaid pajatusi kuulata. Näos väljendus näitlejal küll selline vallatu säde, et noh... kes sealt siis nüüd tuleb. Ja siis nagu pisut pettunud grimass, et ah, ei tulnudki kedagi... ja räägib oma lugu edasi. Teddy räägitud lugu hurdast ja tema suguaktile sundimisest tuli minuga millegipärast unenäkku kaasa. Nägin unes, et koerad kui tõug olid väljasuremise äärel ja inimesed korraldasid aktsioone, et koeri paljundada. Koerad korjati kõik ühte kohta kokku, võiski olla mingi selline räpane koht, nagu see küün, kus „Imearsti“ mängiti. Ja siis toodi terve kari kolmejalgseid koeri, et nad hakkaksid omavahel sugutuma. Kari kolmejalgseid oli nii komplekteeritud, et kõigil koertel puudus esimene parem jalg, aga sellele vaatamata suutsid nad kõik korralikult „kõndida“. Koerad ise suhtusid ka eelseisvasse ülesandesse väga vastutustundlikult, kuigi ma seda momenti unes enam ei näinud, kui „asjaks“ läks, siis koerte olekust oli tunda, et me hakkame tõsist tööd tegema, see on meie soo päästmine.
Lavakujundus oli küllalt lakooniline, küüni keskele asetatud laud ja 2 tooli. Üleval rippus suur inimloode, nagu plasmasisse kinni jäänud. Ilmselt siis see surnult sündinud laps või teised lapsed, kelle ajal naise rasedus katkes. Tagaplaanil oli läbipaistva eesriide taga rist ja maastik, mida aeg-ajalt valgusfookusesse tõsteti. Näitepinnast vasakul asus kuulus plakat imearsti seansi reklaamiga. Me mängisime korralikke teatrikülastajaid, et kui tegelane hakkas sellest plakatist rääkima, nimetas oma nime ja näitas käega plakatile, mõttega, vaadake, kunagi olin ma nii kuulus, et minu jaoks tehti selline plakat, siis me mehega vaatasime ka korralikult sellesse suunda, kuhu näitleja näitas. Selline käitumine ajab mind alati naerma, et kui laval on millelegi aktsendi asetamine, siis kogu publik vaatab kohe sinna. Mina olen tavaliselt jälginud sellele ajal teisi nüansse, kas mõnda teist tegelast, kes ka seda asja märkama peaks, mis nüüd fookuses on, et milline on tema reaktsioon või midagi sellist. Aga ajapikku on hakanud see nalja pakkuma, et mängime „korralikku“ publikut, et vaatame sinna, kuhu „vaja on“.
2.korda läksime vaatama teiseks vaatuseks. Mind huvitas ainult Tommingas ja kuna ta mängis Teddyt, kes astub üles teises vaatuses, siis polnud mõtet sinna pikaks esimeseks vaatuseks passima, haigutama ja igavlema minna. Saal on pime ja külm ka, ei tunne seal ennast üldse mugavalt, mingi maakoht, haisev ja räpane küün, ei saa seal lugeda ega midagi sellel ajal, kui igavlen. Oleks seda ette teadnud, et nii mannetu lavastus on, ei oleks esimesele koosseisule Volkonski-Saldre-Kaljujärv minema hakanudki, poleks millestki ilma jäänud, kui seda poleks näinud. Kohe päris alguses, kui ma erinevatele koosseisudele piletid ostsin, mõtlesin, kas tasub seda esimest koosseisu vaatama minna, kus pole ühtegi mind eriti huvitavat näitlejat ka. Aga heas usus, et tegemist on ikka hea lavastuse ja huvitava looga, läksime seda siiski vaatama, asjata, nagu välja tuli. Oleks piisanud täiesti sellest, kui ühe korra ja teist koosseisu oleks käinud vaatamas. Isegi see 1 kord oleks liig olnud. Täna tuli aga kummardamise ajal selline üllatus välja, et koosseisud olid hoopis segunenud. Ma arvasin, et naist oleks täna pidanud mängima Külliki Saldre, aga kummardama tuli hoopis Merle Jääger. No jumal tänatud, et vähemalt Tommingase ära nägin, muidu oleks ikka täitsa puuks olnud, kui ma peale suurt palumist oleksin meeset veennud, et lähme vaatame selle tund aega teist vaatust seal metsas ja sopa sees ära, siis tuleme kohale ja selgub, et polegi midagi vaadata. Ilmselt oleks siis kohe tuldud teed tagasi ka läinud, kui oleks taas sama koosseis olnud.
Hea, et ma Tammistul olles kavalehte ei lugenud. Tuli välja, et küünist mõnikümmend meetrit eemal asuv mõis on puuetega inimeste keskus! Saate aru? Mina – ilus, rikas, terve esteet, olin zombidele nii lähedal! Hakkasin ette kujutama, kuidas zombid võisid etenduse ajal ümber küüni konnata. Kui ma seda teadnud oleksin... Siis ma vist poleks etenduse ajal mitte ainult külmast, vaid ka hirmust värisenud ja iga väljast kostva krõpsu või suurema kolina peale hirmust karjudes püsti karanud. Nii et kui alguses kavatsesin teist korda minna etendusele üksinda, sest mees oleks mind selle peale välja naernud, kui ma oleksin talle niisama „kunsti“ mõttes teinud ettepaneku teine koosseis ka ära vaadata, siis pidin teda hüsteeriliselt veenma, et no kujutagu nüüd ette, kui ma jõuan Tammistule ja näen seal puuetega inimesi, ta ei taha ju ometi seda. Nii et sain ikka ihukaitsja kaasa ja tundsin ennast natuke kindlamana, aga mitte hästi. Jumal küll, millal ometi lõppeb see publiku mõnitamine, et peab mingites maakohtades teatrit vaatamas käima? On siis nii raske oma ilusates ja puhastes teatrimajades mängida?
Riho Kütsari mängitud imearst polnud üldse nii ebamaine ega kummaline kui Volkonski oma oli. Volkonski oli oma isikult juba sobiv selliseks nõiaks, natuke äbarik, ebamaine, kuidagi meeletu, pooleldi isegi hullunud. Hästi paljude veidrustega, mis just selle Frieli tekstiga kokku sobisid. Ja eriti need Volkonski käed, sensitiivsed ja tundlikud, see pani ikka tõsiselt vaatama, kuidas ta käsi tõstis, sõrmi harali välja sirutas, midagi pobises. Pluss veel tema väike loomulik liikumispuue ja käimikepi kasutamine, see kõik sobis antud persooni kujutamise juurde. Kütsar seevastu näis täiesti tavalise inimesena. Ajab küll natuke kummalist juttu, räägib mingitest arusaamatutest veidrustest ja uskumatutest lugudest, mis temaga ja tema läbi juhtunud on. Kuidas ta on üritanud endast jätta muljet kui läbitungimatust egoistist, kellele mitte midagi muud peale joomise korda ei lähe, aga et tegelikult on ka tema hing olemas. Et ka tema on kannatanud. Vaatasin pikalt Kütsari käsi võrdluses Volkonski kätega, nendes polnud seda ebamaist jõudu, mis esimese esituse juures oli ja mis imearsti kujutamisel nüüd juba peaaegu hädavajalik tundus. Ja siis see uinutavalt hüpnotiseeriv Volkonski laulev hääl, Kütsari tekst oli esitatud tavalises kõnelaadis ja jäi selle tõttu vähem veenvaks, et uskuda temas nägevat seda tõelist imearsti, kes kuskil kolkaküla baptistikirikus 10 inimest erinevatest haigustest-vaegustest terveks ravis. Kütsari puhul pani imestama, et tal on habe halliks läinud, juuksed on endist värvi.
Tommingas oli muidugi imeline, aga ei tasunud ikka päris seda ära, et selle poole tunni tema teksti pärast seda põrguteekonda kuuri uuesti ette võtta. Kuigi vaadata oli teda tõesti lahe, näitlejale olid isegi lokid pähe tehtud. Lokilist Tommingast vaadates mõtlesin kogu aeg, et ta on kellegi moodi, kuni turgatas... Nukuteatri isa Ferdinand Veike! No tõesti näo ja soengu poolest täielik koopia, aga pikkust ja muud ei oska kommenteerida. Mängustiil oli ka Kaljujärve omast hoopis erinev, eelkõige ei olnud neid Kaljujärve puhul spontaanselt mõjununa silma hakanud kaugenemismomente, kui näiteks mõni auto küünist mööda sõitis või kui linnud väljas liiga valjuhäälselt siristama kukkussid. Toomingas mängis ümbrust märkamata, kuid omas väga intensiivset sidet publikuga. See oli selline tõeline müügimehe esinemine, kes peab, maksu mis maksab, oma toote kuulajatele pähe määrima. Millegipärast oli mängu juures väga rõhutatud kolmanda sõrme tõstmist. Esimesel korral, kui see „juhtus“, mõjudes juhusliku žestina peale seda, kui näitleja on üles lugenud 3 omadust, mis andekal esinejal olema peab, iga omaduse juures ühe püstitõstetud sõrmedest rusikasse tagasi painutades, ja siis viimasena see ebatsensuurset žesti tähendav keskmine sõrm püsti jäi, siis mõjus see isegi natuke naljakalt. Et mees on oma esinemisest nii haaratud, et ei pane tähele, mis žest tal välja kukkus. Aga kui see žesti pildumine korduma hakkas, kui sai selgeks, et tal ongi see näpu näitamine nii mõeldud, siis polnud enam naljakas. Natuke labane nagu.
Teddy tekstis kordub kogu aeg sõna „fantastiline“ ja pöördumine „ok“. Seda kohe mitu korda teineteise otsa, nagu iseendaga monoloogi pidades: „OK?“, „OK.“ Eriliselt jäi Tomminga esituses kõlama tema viimane fraas, see mõjus nagu võtmena kõigele eelpool öeldule, aga ka tervele Frieli näidendile. Mänedžer lõpetab oma etteaste sõnadega „Ei olnud ju?“. See käis selle kohta, et tema ja Gracie vahel ei olnud ju midagi muud kui ainult ametialased suhted... ei olnud ju? Paneb mõtlema, kas selliste inimeste vahel, kes on aastakümneid päevast päeva koos olnud, ühes furgoonis elanud, kui see mees on isegi Gracie sünnituse vastu võtnud, mäletab selgelt, kuidas Gracie karjus, kuidas tema paljad jalad tema kaela vastu peksid, kuidas kõik oli verine ja jube. Kas selliste inimeste vahel oli tõesti ainult ametialane suhe? Isegi kui oli ainult ametialane suhe, millele viitab Teddy kohmetu ja pisut õnnetu fraas, et Gracie suudles teda tänutäheks laubale, siis kas ikka saab peale seda, kui mees on naisel sünnitada aidanud nende sõprust lihtsalt ametialaseks nimetada?
Selge see, et Teddy oli Gracie'sse armunud, sellest annab hästi tunnistust ka see nostalgiline tundlikkus, millega Tomminga esitatud Teddy meenutab ühte korda, kui Gracie kõrtsis iiri laulu laulis. „Ta oli nii ilus, me keegi ei saanud temalt silmi, ah kui ilus ta oli.“ Ja siis meenutada seda Jäägeri mängitud ärajoodud, räpase välimusega, haiget naisterahvast, no kus see ilu seal on? Närib oma juukseotsi (kuigi tegelikult parukat). Nüüd kummardamise ajal vaatasingi, et Jäägeri parukas on tõeliselt ära näritud, tagantpoolt on juukseotsad kuidagi palju „tervemad“ kui külgedele jäävad juukseotsad, mis on ilmsete suust läbikäimise ja nätsutamise tundemärkidega. Teddy peab imearst Franki suurmeheks, aga mäletab temast just Gracie'ga seonduvalt ainult halba. Kui halvasti Frank Gracie't kohtles, kuidas nad kaklesid – kuigi nendest kaklustest ja kisklustest rääkides süttib Teddy silmis saatanlik tuluke, see oli vaatepilt, mu sõbrad, mida oleks pidanud nägema! Ja Gracie, kellel oleks palju rohkem põhjuseid Franki maapõhja needa, süüdistada teda selles, et Frank rikkus kogu tema elu ära, tema, kes ta oli päris heal tasemel juristide perekonnast, pidi samuti saama juristiks, milline karjäär teda oleks oodanud, tema järgnes armastusest pimestatuna Frankile ja läbis kogu selle alanduste ja valude kadalipu, mis talle Franki kõrval osaks sai. Gracie on tõesti imeline naine selles mõttes, et ta mäletab Frankist ainult halba. Kasvõi see ülivalus sünnitamise kogemus. Just Gracie versioonis oli lapse matmise suure töö tegija Frank, mitte Teddy. Gracie mälestuste Frank armastas seda surnult sündinud last, mitte ei jätnud Gracie't sellel jubedal momendil üksi.
Kuna näidendi vaatamine oli null, mitte midagi eriti laval ei toimu, ja tekst oli ka igav, siis hakkasin hästi vilkalt üles märkima teksti, neid kohti, mis mulle eelmine kord kummalised tundusid. Need on nagu sellised spetsiaalsed kohad, mida tuleks kuulata, 3 inimest on need ühiselt läbi elanud, neid kõik koos ja korraga kogenud, aga igaühel on juhtunust erinevad mälestused. Tabasin ennast kuulmas tõesti natuke erinevaid versioone ühest ja samast toimunud asjast, aga päris lõpuni jäigi see arusaamatuks, mis seal siis konkreetselt toimunud oli. Kas neid asju üldse oligi toimunud, võib olla nad kujutasid kõik kolmekesi neid asju endale ette, kui mingit selget pilti kellelgi neist polnud? Ühine visioon, mingid selged piirjooned on paigas, et oli kuskil pulm, pulmas olid sellised ja sellised inimesed, aga mis nende inimestega seoses konkreetselt juhtus, kes kelle tervendas, kuidas nendesse suhtuti jne, see on igas versioonis erinev. Ja muud ülejäänud lood. Tundus, et neid lugusid on üldse liiga palju, et kuulaja kogu sellest massiivsest tekstist läbi pureda suudaks. Isegi teise vaatamise korral, noh, ok, osalise vaatamise korral, oli seda kõike liiga palju.
Tabasin ennast ka selliselt mõttelt, et kus on üldse tõe piir? Igal inimesel on õigus mingit asja mäletada ja teada just nii nagu tema mäletab või seda mäletada tahab. Kui keegi räägib mingist asjast omamoodi versiooni, mingist kindlast asjast, mis on kõigile teada, milles näiteks faktid ei kattu, milles on teistmoodi lähenemine, kas ta siis valetab? Ei pruugi ju valetada, lihtsalt tema saab sellest asjast niimoodi aru, nagu ta meile seda edasi annab. Kui 2 inimest räägivad koos läbielatust ühtemoodi ja 1 räägib teistmoodi, kas siis tuleb kohe teha järeldus, et 1 valetab? Sest 1 on vähemus, kui 2 mäletavad teistmoodi, järelikult oli see ikka teistmoodi. Siit edasi viisid mõtted juba kohturadadele. Kohtusüsteem, mis toimib põhimõttel 3 kohtunikku, maksma jääb enamuse arvamus. Kui 2 arvavad, et süüdi ja 1 peab kurjategijat süütuks, siis kas peab tingimata olema õigus nendel kahel, kelle arvamus peale jääb? Või tõendite uurimine, kui on olemas 10 tunnistajat, asitõendid, dokumentaalsed materjalid, mis kõik räägivad ühte keelt ja nendele vastukaaluks keegi 1 tunnistaja, kes räägib teistmoodi, kas siis see 1 kindlasti valetab? Võib olla on just tema versioon see kõige õigem?
Lood olid mingid sellised, et neist andis välja noppida kõige olulisemad momendid. Gracie pidavat siiski olema imearst Franki naine, kuigi Frank ise teda järjekindlalt oma armukeseks nimetas. Sellest, et Gracie on Franki naine, räägivad nii naine ise kui ka Teddy. Lapse sünni kohta ei räägi Frank alguses mida, mainib ainult seda, et see oli koht, kuhu talle saadeti teade tema isa südamerabandusest. Lisades, et Gracie tahtis temaga kaasa tulla ja ei saanud aru, miks mees teda oma isa surivoodile kaasa võtta ei taha. Pärast tuleb Gracie tekstis nagu ootamatu külm dušš „Laps on maetud...(mingi segane kohanimi).“ Teddy ütleb, et kui Gracie hakkas sünnitama, siis jooksis Frank järsku minema. Seega siis see Franki versiooni kinnitus, et ta sai teate isa südamerabandusest, kuigi reaalset teadet ta ei saanud, aga Frank on ju selgeltnägija, talle võis teade saabuda ka mingeid muid liine pidi. Noh näiteks tundis südamega, et isa hakkab surema või isa on raskelt haige. Kuigi see on selline eetiline küsimus, keda eelistada, kui 2 sulle lähedast inimest on ühekorraga raskes seisundis: naine hakkab sünnitama ja isal on südamerabandus? Loogilisem oleks vist ikka naisele toeks jääda, sest isa on kuskil riigi teises otsas või üldse teises riigis, kuni sa veel temani jõuad, kas sa teda enam aidata saad, aga oma imearsti võimetega oleks olnud sünnitavale naisele ikka ülioluliseks toeks. Moraalsest toest rääkimata.
Gracie oma tekstis sünnitamisest ei räägi, mainides ainult seda, et laps sündis furgoonis, arsti ega õdesid juures polnud, sündis surnult. Ka Frank ei puuduta seda tema jaoks üliõrna teemat, kuidas sünnitus toimus, teda polnud seal juureski. Teddy annab põhjaliku ülevaate sünnitusest, kui kohutav see kõik oli, kuidas ta Gracie't imetles, et ta on nii vapper, kogu selle valu ja läbielamiste järel istus Gracie mingi aja surnud laps väljasirutatud jalgade peal ja ütles siis otsustavalt, et laps tuleb maha matta. Lapse matavad Teddy ja Gracie kahekesi lehmade karjamaale. Gracie teksti järgi osales matustel ka Frank, kes tegi lapsele valge puuristi ja kirjutas sinna peale teksti, et siin puhkab Gracie ja Franki surnultsündinud laps. Ja lõpuks luges Frank mõned kohapeal väljamõeldud palved. Teddy versiooni järgi oli „tseremoonia“ läbiviimine tema kanda – nii risti kui ka väikse kirja sellele ristile tegi tema, samuti oli tema kanda palvete lugemine, kuigi ta ei teadnud ühtegi palvet, aga mõtles midagi kohapeal välja.
Loo kohta kuskil pulmas toimunust on veel segasemad erinevad versioonid. Umbes võib nii aru saada, et need 3 tegelast olid kuskil kõrtsis, kuhu saabus ka pulmi tähistav seltskond. Seltskonnad ühinesid ja Frank ravis ühe kõvera sõrme terveks. Saanud sellest innustust, tahab Frank terveks ravida ka järgmist abivajajat: ratastoolihaiget. Kõik on hästi segane ja ma pole üldse kindel, kas lugu tegelikult nii välja peaks nägema. Kolmes versioonis on ühine ainult see, mis puudutab kõvera sõrme tervendamist, nii see, kuidas seltskonnad ühinevad, mis meeleolud valitsevad, kuidas tekib tüli või ei teki tüli, kõik see on erinev. Kuni selleni välja, et Franki versioonis läks asi lõpuks päris nugadele, kõrtsmik veel hoiatab meest, et ärgu ta selle kambaga nalja tehku, kõrtsmik teab neid, et nad on võimelised tapma. Frank ütles peale seda, kui kõver sõrm oli sirgeks tõmmatud, et see on alles algsu. Ja unistab, kuidas ta ratastooli aheldatu taas käijaks teeb. Selle kohta, kuidas seanss ratastoolimehega toimus, on hästi erinevad versioonid. Gracie ei mäletanud sellest vist üldse midagi, tema läks magama, aga oli Franki pärast hirmul, sest nägi, et Franki ähvardab hädaoht. Kui võtta seda niimoodi, et näidendi toimumise ajaks on Gracie juba surnud, nagu selgub Teddy viimasest loost selle kohta, kuidas ta surnukuuris Gracie't tuvastamas käis, siis võib arvata, et ka Frankile sai see õhtu saatuslikuks, et see kamp tappis ta ära. Aga mine sa tea ka, selline hästi segane lugu on. Vist Teddy tekstis oli räägitud sellest, kui jube see välja nägi, kuidas Frank hakkas ratastoolimeest terveks ravima, nad seisid kuskil looduses tühja koha peal ja Frank vaatas invaliidi hästi julma pilguga, nagu hakkaks lõhki minema.
Ühest asjast kolme erinevat versiooni kuulates meenus kuidagi ähmaselt mõistulugu või anekdoot kolmest pimedast. Seal oli midagi sellist, et kas 3 pimedat või pime, kurt ja tumm pidid katsuma elevanti ja seletama, mis see on. Üks katsus saba ja ütles, et see on nöör, teine katsus lonti ja ütles, et see on mingi toru. Samamoodi oli Frieli kolme tegelasega, olenevalt sellest, kuidas keegi neist ühte või teist episoodi nende elust mäletas, tuli selle episoodi kohta ka jutustus. Pedajase lavastuse kohta mõtlesin, et see on vist isegi kuidagi kaasaja poliitilistesse teemadesse kiskuv, et kõigile on teada mingid sündmused, aga erinevate parteide nägemus kogu rahva „päästmisele“ viivale teest on erinev. Või siis millegi kinnimätsimine, et sai midagi tehtud, aga selle asemel, et see üles tunnistada, et jah, me arvestasime valesti, nüüd on olukord selline, on igaühel sellest asjast oma ja täiesti usutav versioon. Eneseõigustamine ja kellegi paremas valguses nägemine on ikka nii inimlik nähtus, nagu ma just nimelt Gracie juttu kuulates avastasin, kui ta räägib mehest, kes sisuliselt on talle nii palju halba teinud, kuid keda naine kogu hingest armastab.