Toatüdrukud I

Jean Genet „Toatüdrukud“, lavastaja Hendrik Toompere, Rakvere Teater

Väga lahe versioon oli, Toompere ikka oskab enamasti asju huvitavaks mängida. Silme ees kummitas kogu aeg palju mängulisem ja teatraalsustest kubisev Viktjuki „Toatüdrukute“ variant, aga vene meistri lavastus oli ja jäi meie omaga võrreldes kahvatult igavaks. Rakvere „Toatüdrukute“ ajal ei tekkinud kordagi sellist momenti, et on igav ja hakkame juba lõpetama. Pigem vastupidi, lõpus läks asi juba nii naljakaks ja absurdseks, et oleks tahtnud, et nad seda lõppu veel ja veel venitaksid. Omaette elamus oli ka Rakvere pangahoones viibimine. Eesruum oli küll selline kehvake ja sinna sattudes mõtlesin ma poolahastades, et jumal küll, kuhu me jälle sattunud oleme. Aga kui see kehvikute ruum läbida, siis „saal“ iseenesest on täitsa normaalne, nähtavus peaks ruumi keskel toimuvale näitemängule igalt positsioonilt hea olema. Õnneks on lavastaja arvestanud ka sellega, et inimesed vaatavad erinevatelt positsioonidelt, nii et näiteks lavastust sissejuhatavat pantomiimi mängivad näitlejad mitu korda läbi, et see ikka iga nurga alt korralikult jälgitav oleks.
Alguse pantomiimi oli huvitav vaadata. Kõigepealt selline sisseelamine, et vaatad ära, mis esemed lavaks moonutatud pinnal on, siis tulevad sinna 2 naist, hakkad neid vaatama, vaatama, mida nad toimetavad, keda nad kujutavad. „Toatüdrukud“ on juba selles mõttes huvitav näidend, et seda lugedes saab aru, kellega tegemist, kui lugeda, siis loed tegelase nime ette ja sellele järgneb tekst. Aga vaatamisel võib tekkida kerge segadus, sest tegelane räägib iseenda eest, mitte ei ütle oma tegelase nime ja teksti. Nii on lugedes aru saada, et 2 toatüdrukut etendavad oma proua majas näitemängu, 1 neist kehastab prouat ja teine mängib ühte neist. Ja mängib niimoodi teenijat, et ta on nii tema ise kui ka tema õde, kes samal ajal iseendast distantseerub ja prouaks kehastub. Sellega tekibki raskusi, et alguses võib jääda mulje, et tegemist ongi päris proua ja ühe teenijannaga, kuigi tegelikult on need mõlemad naised teenijannad, kellest üks on võtnud rolli olla ühes isikus 2 toatüdrukut, ja teine kannab oma õlul prouaks olemise rasket koormat.
Kui selle väikse nihutusega ära harjuda, hakkab kõik juba päris loogiliselt kulgema. Nüüd Rakveres olin ma selleks juba valmis, et ma teadsin, et see alguses on mäng, aga Viktjuki vaadates mõtlesin alguses päris pikalt, kas ma mäletan ikka õigesti, et see oli see näidend, kus õdedest toatüdrukud rollimänge harrastasid. Või on need 2 naist, keda Viktjuki lavastuses oli üpris raske diferentseerida, kuna, nagu öeldud, seal on kõik hästi teatraalne, kõik on raske grimmi all, kõik on näitlejad selle sõna otseses tähenduses. Kusjuures, naisi kehastavad ju mehed. Seetõttu olin ma Viktjuki vaadates ka päris pikalt kahevahel, et kuidas seda asja nüüd vaadata - kas need 2 mees, kes mängivad naisi, on nüüd toatüdrukud, kellest 1 mängib ennast ja õde ja teine mängib prouat, või on need 2 meest kehastunud naisnäitlejateks, kellest 1 on majaproua ja teine teenijatüdruk.
Rakvere pantomiim kulgeb omasoodu. Näitlejad käivad mängeldes läbi kõik detailid, mis laval on ja annavad ülevaate asjadest-tegevustest, millega hakkavad tegelema. Ülle Lichtfeldt mängib õde, kes on teenijatüdruk, tema läbivaks rollis selles kepslemises on koogutamine ja proua silmadest soovide lugemine, et enne veel, kui prouaks kehastunud õde jõuab kehakeelega väljendatavate sõnade kaudu oma soovist märku anda, see soov õhust kinni püüda ja täita. Tiina Mälberg toatüdrukust prouana meenutas osalt tegevuselt leedi Macbethi – paaniline paberrätikute kiskumine ja nendega käte nühkimine. Kuid samas väljendas selline teguviis ka prouale omast mustusefoobiat, proua nimelt kardab enda ümber mustust näha, kardab ennast ära määrida, kardab, et räpased toatüdrukud, kes talle steriilse maailma loovad, väljuvad oma piiridest ja toovad oma mustast köögist talle pisikuid ja rokka. Sama teema väljenduseks on teenijannat kehastava õe pidev sebimine erinevate puhastusvahenditega. Kord hakkab ta lauapinda nühkima, siis puhastab suurt peeglipinda, siis pihustab niisama õhku mingit puhastusvahendit, peaasi, et igal pool oleks läikehiilgust tunda. Hiljem tulevad mängu veel spetsiifilised koristusvahendid, nagu kummikindad ja mopid.
Väga vahvalt oli Lichtfeldti poolt välja mängitud hüplev jooksmine. Lavapõrand on konstrueeritud maleruudustikuna, vaheldumisi mustad ja valged klotsid, millel erinevaid liikumisskeeme korraldades näitlejannadel suurepäraselt mängida õnnestus. Nii kappabki Lichtfeldti kehastatav toatüdruk teatud stakatosid väljendava tunnusmuusika saatel mööda musti ruute, vaadates ettevaatlikult, et ta oma alalt ei väljuks, mis taas väljendub seda proua foobiat, et tema steriilsesse ja puhtasse maailma ei tohi sattuda kübetki väljaspool asuvast mustusest. Lichtfeldtil on selle tegevuse juures veel hästi lapsikult vallatu nägu, see liikumisskeem kerge hüplemisega ühelt ruudult teisele ruudule jäi kuidagi eriti eredalt meelde. Isegi sellisele väiksele detailile on mõeldud, nagu teenijannat kehastava Lichtfeldti jalas olevad nõelutud sukad. Ma vaatasin kohe päris alguses: appi, Lichtfeldtil on nõelutud sukad jalas… kas siis tänapäeval keegi enam sukki nõelub? Kas teater on tõesti nii vaene, et ei suuda näitlejannale igaks etenduseks uusi sukki osta, kui ta need etenduse käigus ära lõhub? Kusjuures kavalehel ilutseb veel uhkelt „Toatüdrukute“ sponsori pesufirma Triumphi nimi, miks siis ei tooda virnade viisi musti sukki, et näitlejal oleks igaks juhuks võtta. Ega ta ometi ise neid sukki nõeluma ei pea? Aga natukese aja pärast taipasin, et see pole üldse reaalse olmega seotud märk, vaid need sukka mööda jooksvad nõelapisted kuuluvad etenduse juurde.
Nõelutud sukkadest tuleb pärast näidendis juttu ka, aga märgiline on siinjuures just see, et nõelutud sukad on jalas ainult Lichtfeldtil, Mälbergi sukad on (alguses) terved. Mälberg kehastab prouat, temal ei saagi nõulutud sukad jalas olla, niikaua, kui mäng veel kontrolli all on. Lihctfeldt kehastab aga õdede kokkuleppemängus neid mõlemaid ja nende n.ö. „firmamärgiks" ongi nõelutud sukad. Lõpus aga, kui mäng pole enam mäng, vaid õdede päriselu, kui nad on muutunud omakorda proua mängukannideks, kelleks nad proua äraoleku ajal ennast kehastasid, siis on juba mõlemal teenijannat kehastaval näitlejannal sukavarbas auk. Ikka nii intensiivne mäng, et lõhuvad omal sukad ära ja puha. Ja korralik füüsiline pingutus oli ka taga, kogu aeg oli näha, kuidas näitlejannad peale väiksematki jooksupiruetti hingeldades seisma jäid ja Lichtfeldti selg oli suurest pingutusest märg. Lõpuks ongi toatüdrukud oma mänguga juba nii sees, et ei tee vist ise ka vahet, mis on mäng ja mis on päriselt. Väga vahva oli ka Lichtfeldti prouaga suhtlemise komme: sel ajal, kui proua näoga tema poole seisis, oli Lichtfeldt alandlikkus ise, aga kui proua selja pööras, siis lubas vallatu toatüdruk omale mõningaid kratitepme, nagu proua väljendite või pooside üle muigamine ja nende mõttes järeleahvimine. Just kratilikkusega seostusidki need stseenid kõige rohkem, tuues silme ette kunagi Anu Lambi poolt ülitruult elavaks mängitud pahareti tuuleveskis.
Etenduses on palju ilusat pesu ja kaunist naisekeha. Kuigi muidu päris vormis olevana mõjuv Anneli Rahkema prouana jättis kahe kleenukese ja temast vanema naisnäitleja kõrval millegipärast natuke paksukese mulje. Aga mitte mingi sellise karjuva paksu mulje, et oleks pannud silmi pööritama, appi, milliseks ta muutunud on. Pärast mõtlesin, et kontrasti loomiseks olekski ehk olnud põhjendatud ja omamoodi ootamatu efekti loomine see, kui prouat oleks pandud mängima noor, aga karjuvalt ülekaaluline näitleja. Kasvõi meesnäitleja, kui Eestis taolist naisnäitlejat poleks leitud. See oleks kuidagi loo absurdi eriti rõhutanud, eriti neid paigast ära vahekordi. Kui Genet’ mõtte järgi peaksid teenijannad olema noored ja proua elatunud, siis Toompere versioonis on kõik vastupidi, toatüdrukud on vanemad kui proua. Selles kontekstis mõjuvad ka eriti koomiliselt proua klähvivad nõudmised stiilis a la kas ma näen tõesti teist vanem välja? kas ma olen tõesti nii vana???
Natuke arusaamatuks jäi seletus lavastuse plakatilt: „Kuidas saada endale härra raha“. Minu jaoks on see näidendis mitte esinev härra, kellest ometi palju räägitakse, alati olnud keegi vaene kerjus. Selline gigolo, kelle oma eluõhtule jõudnud proua on kuskilt rentslist üles korjanud, et tal ometi oleks keegi, kes teda armastaks. Ja noorem mees pidavat mõjuma ka vanema naise enesehinnangule. Umbes mingi selline vastavussuhe, et mida suurem on vanusevahe mehe ja naise vahel, kusjuures, naine on vanem, seda nooremana naine ennast tunneb. Kui mees ikkagi ei taha omaealisi või endast nooremaid, kes muidu vanaprouale konkurentsi pakuksid, vaid valib kõigi nende noorte ja ihaldusväärsete ahvatluste kiuste ikkagi vanaproua, järelikult on tema oma küpsuses veel parem, kui kõik need noorusest õilmitsevad iludused kokku. Selle jätame muidugi kahe silma vahele, et härra valib proua raha pärast, õigemini tal polegi mingit valikut, tahab kuidagi söönuks saada ja kuidagi hinge sees hoida, siis tuleb prouat „armastada“.
Samasugust minu arusaama härrast toetas ka Viktjuki versioon. Et härra on ikkagi keegi kehvik, kes peakski kehvikuks jääma, mistõttu toatüdrukud ei suudagi sellega leppida, et mingi hulgus hakkab nende pärandvara kallale kippuma. Kui kuskilt rentslist poleks ootamatult välja ilmunud keegi härra, kes proual pea segi ajas, oleks kogu proua vara saanud toatüdrukutele. Vähemalt neil oli lootus suurele pärandusele. Aga härra saabumisega kustus seegi väike lootus. Rakvere versioonis jäi aga just selle plakatilt loetud lause põhjal mulje, et härra on prouaga võrdväärne, ehk on nad koguni abielus. Kuigi see ei mängi näidendi kui sellise vaatamise või arusaamise juures mingit tähtsust, näidendis neid teemasid üldse ei puudutatagi, härrast räägitakse hoopis teisese kontekstis. Siiski jäin mina ikkagi selle versiooni juurde, et härra on proua ülalpeetav, üleskorjatud armuke ja nende suhtes pole midagi nii lihtsat, nagu Rakvere Teater seda esitada püüab, et nad on kuidagi ametlikult seotud ja härra on rikkur, kelle varandusele toatüdrukud küüsi taha saada püüavad.
Lavakujunduses oli huvitav see, et seal praktiliselt polnudki midagi, aga suudeti ikkagi luua väga luksuslik oreool. Isegi need asjad, mis näitemängu kaasatud olid, olid kuidagi tavalised ja mõjusid natuke butafoorselt, aga soodustasid ikkagi seda, et kõigest jäi luksuslik mulje. Võib olla oli asi ka majas, kus etendust näidati, ikkagi suurte (kuigi musta riidega kinni kaetud) akende, kõrge lae ja suursuguste lühtritega avar ruum. Kui ma seda lavakujundust vaatasin, siis oli raske ette kujutada, et selline võib olla kellegi buduaar. Et sellises ruumis üldse elada saab. Kuidagi hästi tühi ja ebamugav oli seal kõik. Aga samas mõned detailid, eriti huvitava disainiga vannikraan, panid mind ikkagi uskuma, et proual on selles ruumis hea, et see on ülim luksus, mida see rikas ja lugupeetud naisterahvas endale lubab. Ma vaatasin seda kui läbipaistvat kujutluspilti sellest, milline võiks lihtsustatud kujul välja näha proua elamine. Peab ju arvestama sellega, et tegemist on ikkagi teatriga. Ja kui tavalises teatrihoones mängituna oleks olnud võimalik luua kõigi elementidega tõeline luksuslik buduaar, siis pangahoone tingimustes "avatud" lavaga, kus näitlejad pidid olema igas punktis ja igast positsioonist kõigi neljas lava ümber asuvas küljes istuvate inimeste jaoks nähtavad, polnudki midagi paremat tahta. Lihtsalt tuli nende lavale kujutatud harvade, kuid väga ilmekate detailide abil oma kujutlusvõime tööle panna, milline see proua elamine tegelikult välja näeb.
Lavaruumi põhitoon on must. Imestama panid mustad küünlad, ma pole mitte kunagi varem näinud musti küünlaid. Kuigi selles kontekstis tundusid need mustad küünlad täiesti loomulikud. Ühest küljest on see must sünguse väljendus, tegemist on ikkagi äärmiselt võika looga. Nagu sissejuhatus sellesse, millega toatüdrukutest rääkiv lugu kulmineerub. Teisest küljest väljendab aga must leina, mida proua endas kannab. Härra on valekaebuse alusel vangis ja proua lein kallimast lahusoleku pärast väljendubki vaid mõnes lavaruumi paisatud mustas detailis, mustade küünalde kõrval on vanni kõrval toolil reas mustad froteekäterätid.
Proua enda riietuses on välja toodud bling-bläng, mis ei viita kuidagi sellele, et naisel oleks leinaaeg. Riietuses oli päris palju huvitavaid detaile, mida vaadata, eriti koomiliselt ülepakutud mustad, kõrge kontsaga, tagant lukuga kinnikäivad ja ees kuldketist kaunistusega kingad. Vaatasin pikalt, aga ei saanudki aru, kas Rahkemal olid omad juuksed. Tundusid kuidagi ebaloomulikud, aga samas kas mitte nii väga arusaadavalt pulstis, et oleks sajaprotsendilise veendumusega võinud öelda, jah, see on parukas. Kukla peal oli tal mingi kõrgendik, nii et tundus siiski, et seal koha peal on oma juuksed paruka all krunni keeratud. Veel oli huvitav vaadata, mida tehti tavalise erkpunase riidekangaga. Sellest sai erinevaid ümber keha kerimise viise kasutades täiesti erinevaid kleite moodustada. Seda süsteemi oli täitsa huvitav vaadata, nii sel juhul, kui Lichtfeldti õde kanga oma õele ümber keris, ühe variandina ka hullusärgi moodi surilinana, nii et käed ka sisse jäi, kui ka seda, kuidas sellest prouale elegantne kleit moodustati. Kuigi kahtlane, kas tavainimene sellises riietuses tänavale julgeks minna, aga säästuajal on võib olla kellelegi inspiratsiooniks, osta lihtsalt kangas ja see endale ümber keha kerida, ei ole vaja õmblejale maksta ega midagi.
Kui toatüdrukute esituses oli mängu mängus, siis proua mõjus nende kõrval väga ehedalt koomiliselt. Proua oli minu jaoks just selline meeldiv naisetüüp, keda on lahe vaadata, aga kellega koos olles eriti pikalt vastu ei peaks. Selles tegelases oli kõike – bravuuri, naiivsust, enesekindlust, teadmist oma heast välimusest, positsiooni. Kuidas ta lapseliku räägib Lichtfeldti õele oma vanglakülastamise elamustest. Mida ta seal nägi, et härral pole seal isegi omaette kambrit, kaminast rääkimata. Kuidas ta samasuguses tuhinarõõmus näitab mobiiltelefoni tehtud pilte vanglast, kus härra peaks olema see väike täpp paremalt kolmas. See kõik oli nii armsalt naljakas. Ja selline ladna suhtumine elusse, et kõik on korras, kõik on steriilne, ma ei pea ise mitte millegi eest hoolitsema, minu ainus tegevus on soove välja mõelda ja vaadata, et ma võimalikult hea välja näeksin. Nagu minu maailm. Kõik see tuli hästi tuttavlik ette, eks ma ise olen ka aeg-ajalt sellist lolli fuuriat kehastanud, just selle mängulusti pärast, et kedagi närvi ajada või endast lollimat muljet jätta, kui ma tegelikult olen. Või lihtsalt kedagi kadestama panna, et ongi nii, kas sa tõesti arvad, et laste tagant ei peagi koristama… aga ma ju ei peagi koristama.
Hea lahendus oli ka pangahoone pärisakna kasutamine. Stseenis, kus õdede teenijanna-proua mängu katkestab peatsest proua kojutulekust märku andev äratuskell, mille helina saatel tuleb hakata kiiruga tekitatud kaoses korda looma, et selleks ajaks, kui proua koju jõuab, oleks kõik nagu enne, läheb Mälbergi tegelane akna peale valvama, et proua liiga vara koju ei saabuks. Pärast mängib akna peal ka Lichtfeldt. Eriti hea sõna selle akna peal mänguga seoses oli "kenitlemine“, „misasja sa kenitled seal akna peal, tule aita mul koristada.“ Mõtlesin, kas keegi pangahoone vaatevälja jäävate majade elanikest on juba ära tabanud, et kui õigel ajal akna peal olla, siis näeb pangahoone ühel aknal meelastes poosides tantsuliigutusi tegevaid kauneid pesus naisi. Võib olla on mõni ümbruskonna suure kortermaja omanik sellele süsteemile juba pihta saanud ja ootab kannatamatult talle teadaolevat kellaaega, kui ühele pangaaknale võrgutav saatan mustas ilmub. Või on koguni sellest omale tuluartikli teinud, kutsub inimesi enda poole ja laseb natuke "naabermaja" aknal toimuvat striptiisi vaadata.
Samuti oli huvitav lahendus lavastuses vanni kasutamine. Kohe päris ehtsa veega. Alguses oli vann kaetud lauaga, nii et kuni selle hetkeni, kui vanni peal olev laudalus ära tõsteti, polnud aimatagi, et seal all on vann. Kuigi taas musta kattega „laua“ kõrval trooniv santehnika võis ju märku anda, et seal all võib vann olla, oli minu jaoks selline lahendus küll täielik ohho-efekt, et oh, vann ka veel! Ma nagu ei osanudki seda kraani ja selle juurde kuuluvat dušitoru millegagi seostada, mõtlesin, et lihtsalt niisama mingi lavastaja või kunstniku veidrus, et paneme õige natuke santehnikat ka hulka. Kusjuures, vannini viiv veejuga oli veel selline hästi huvitav. Sealt langes vesi väikse kosena ja selle ümber tekkis kerge aurupilv. Kuna ma ise vanniskäija pole, siis pole kunagi olnud juhust ka vanni voolavat vett niimoodi vaadata, nagu selles näidendis näha sai. Vaatad jah, et lihtsalt santehnika, aga siis ilmub välja voilaa vann ja sinna lastakse päris vett sisse, pannakse vannivahtu ja veel mingit pulbrit või geeli, et jääb päris selline tunne, et keegi lähebki vanni. Mees oli juba ootusärevuses, et nüüd näeb paljaid naisi kohe päris lähedalt, Vene Teatris näidati ainult ühte paljast naist ja sedagi hästi kaugelt, aga siin oli lootus kohe kahte ja lähedalt näha. Ega nad ometi riietes vanni ei hakka minema. Mida näitlejannad ikkagi lõpuks tegid – nagu mängu käigus, taas täiesti spontaanselt ja ootamatult kukkus Mälbergi tegelane proua jaoks vett täis valatud vanni.
Lõpuks on see pesus vannikukkumine juba nagu leivanumber, kõik 3 naist käivad sealt läbi. Ja see lõpp oligi selles mõttes hästi vahva ja ootamatu, et see kõik sellise märjakssaamise ja vannivahu pritsimisega lõppes. Kuigi surmaga ka, aga praegu mul polegi enam meeles, kes seal konkreetselt surma sai. Alguses kukkus vanni Mälberg, Lichtfeldt kasutab selle juhuse ära, kuigi plaanis oli tappa hoopis proua, on Lichtfeldti õde ilmselt selleks hetkeks juba nii hasartselt mängu haaratud, mängu on toodud nii lõbusaid elemente, nagu vann ja veega sulistamine, et surub õe endalegi täiesti ootamatult vee alla ega lase teda enne lahti, kui see rabelemise lõpetab ja "elutult" vanni äärele lebama jääb. Pärast kargab surnuks peetud Mälberg jälle üles ja hakkab omakorda Lichtfeldti uputama. Ja kõige lõpuks tuleb ootamatult koju proua, kellele hakatakse pinda käima taas pärnaõieteega, millesse juba mürkki valmis valatud, aga mida proua kuidagi ära juua ei taha. Proua hüppab siis ka, vist seltskonna mõttes, vannist läbi. Et kogu kolmik märg oleks.
Mürgiga pärnaõietee on muidugi Genet' näidendi üks oluline teema, aga selles lavastuses jäi see kuidagi kõrvaliseks, sest oli nii palju muud huvitavat, mida jälgida. Vähemalt minu jaoks jooksis see pärnaõieteega korrutamine kuidagi tarbetult mööda külgi maha. Kuigi samas oli ka see märk, et õed üritavad nagu möödaminnes prouat mürgitada, et see pole kuidagi väga eriliselt esile tõstetud tegevus, millele lavastuses rõhku panna. Meelde jäi küll Mälbergi väga väljendusrikas ja hoolivusest pakatav nägu, kui ta prouale mürgianumat pakkus. Selles näos väljendus üheaegselt nii hool selle eest, et proua ikka tee kui sellise joodud saaks kui ka mure sellepärast, et nende ideaalne kuriteo tapaplaan võib teostamata jääda, kui proua nüüd ja kohe mürki ära ei joo.
Lõpus toimubki nagu mingi labrakas. Enne oli juba disko, kui proua paneb mängima ilmselt tema lemmikmuusika, mis mõjub talle alati rahustavalt-eemaleviivalt ja toatüdrukud seda ära kasutavad. Hästi lahe oli, et kasutati minugi „noorusajast“ tuntud hitti „Nu gde že rutški...“, see lugu pani kohe kaasa tatsuma. Siis tuleb teineteise vannilükkamine ja veega pritsimine, kogu ruumi veega üleujutamine. Omaette tähenduslik on siin ka just selle vene hiti kasutamine, kui mõelda selle sõnadele „kus on meie käekesed, tõstame käekesed üles ja hakkame tantsima...“. Just nimelt see sõna „käsi“ hellitava vormi kasutamine, need toatüdrukute verised käed, mis on korda saatnud selliseid jubedusi – saatnud härra vangi, prouale mürgikarika valmis valanud ja passivad peale hetkele, et proua ometi mürgi ära jooks. Need samad käed, mis küürivad vetsupotte ja muud mustust. Ja siis tõstame need käekesed üles, raputame puhtaks ja tantsime võidutantsu. Mina nägin selles viidet kunagi Mati Undi „Hamletis“ kasutatud T-särgil olnud kirjale „Wash and Go“ - tee kuritegu ära, tapa keegi, tapa kuningas või Hamlet, pese käed puhtaks ja sammu õige mehena edasi. sellist muljet toetab ka vann kui selline, kust läbi kõik tegelased nagu puhastustulest läbi käivad, pesevadki ennast nendest räpastest tegudest puhtaks.
Kummardamise ajal kasutatakse ka musta värvi käterätid ära – vannis ennast märjaks kastnud ja kogu mänguruumi, tundus, et ka mõned esimeses reas istunud vaatajad, veega läbi pritsinud näitlejad katsid oma märjad kehad ja riided nendega üle. Siis algas uisutamine, põrandapind oli nii märg, et näitlejannad said seal „paarissõitu“ teha ja liueldes publiku ette kummardama tulla ning sama liugleva graatsilisusega saalist lahkuda. See oli ka nagu omaette näitemäng. Kummardamisel kasutati ka iluuisutajalikke poose, käte tõstmine ja õhusuudluste saatmine, sügavad kniksud.
Mõtlesin paraja muigega, et kui meie koduabiline oleks samasugune hull, nagu need Genet’ toatüdrukud. Tänapäeval on muidugi situatsioon natuke teine, koduabiline ei ela meie juures ja tal pole võimalust sel ajal, kui pererahvas kodust ära, nende asjadega mängida ja sellist absurdi etendada, nagu see õestepaar. Pealegi on ka jõuvahekorrad erinevad, ma olen ikkagi relvastatud naine ja vahekord on erinev ka selles mõttes, et näidendis oli 2 teenijannat ühe inimese vastu, meil on terve perekond, eriti tuleb silmas pidada tursket meest, ühe küllalt õblukese koduabilise vastu. Ainus võimalus oleks tal kokku kutsuda bandest abilised, nagu mõnes filmis seda näidatud on. Igal juhul oleks see päris naljakas olnud, kui me oleksime näiteks sellelgi õhtul teatrist koju tulles avastanud, et meie koduabiline seal taolist tsirkust etendab, nagu toatüdrukud tegid. Et minu riided ja ehted on välja kistud ja vann vett täis lastud. Mees ütles koju sõites, et tal tuli vaadates ka täpselt sama mõte pähe, eriti see, et meil on ikka koduabilisega vedanud, et on teine selline vagur talleke. Kuigi ega need Genet’ toatüdrukud olid ka väljanägemiselt üpris vagurad tallekesed.