Perikles

William Shakespeare „Perikles“, lavastaja Tiit Ojasoo, teater NO
Shakespeare’i „Perikles“? Mingi täiesti tundmatu näidend, vaevalt, et ma seda Shakespeare programmi raames lugenud olen, kohe üldse ei tulnud tuttav ette see lugu. Kui olin mingi osa esimesest vaatusest ära vaadanud, hakkasin kahetsema, et ma ei ostnud Tallinna programmi jaoks tänaseks õhtuks ka mõnda muud teatripiletit, sellest etendusest oleks täiesti piisanud, kui pika esimese vaatuse ära vaadata ja siis edasi kuhugi mujale „paremat“ kunsti vaatama suunduda. Tegemist oli üpris üle mõistuse pikaks venitatud lavastusega, seda eelkõige vahepaladeks pikitud tantsu- ja laulunumbrite näol. Kokku kestis lavastus peaaegu 3,5 tundi, nii et tõeline katsumus. Lavastust venitab ka see, kuidas publiku saali kogunedes on kogu tegelaskond laval rannalaudade taha kogunenud ja sealt publikut jälgib. Päris vahva oli neid tegelasi seal istumas vaadata. Tambet Tuisul tekkis isegi väike naljasilmside kahe neiuga, kes väikeste pauside järel naerma purskasid ja Tambet õnnelikult särades, nägu naeru täis nende poole vaatas.
Samas, kui seda jama Shakespeare näidendit vaadata, siis just sellises vormis. On see ju igale teatrigurmaanile hea võimalus Shakespeare'i küllalt tundmatu näidend ära näha. Ja poleks mitte kuidagi kohe suutnud ette kujutada, et seda näidendit oleks pakutud traditsioonilises vormis, ilma kõigi nende kaasaegsete detailideta, mida Ojasoo oma lavatöösse hulgaliselt, vahel tundus, et isegi lämmatavalt palju, kokku oli kuhjanud. Sellist „Periklese“ vaatamist, et laval on traditsiooniline lavaruum, dekoratsioonid, ajaloolised kostüümid, teksti esitatakse kuivas värsivormis tavalise esituslaadi kõrvale, poleks 3,5 tundi kindlasti vastu pidanud. Nii et see, mis alguses tundus häiriv ja tarbetu aja venitamine, hakkas lõpu poole just värskendava plussina mõjuma, et tuleb jälle mingi lõbus vahepala sellele mingis mõttes rusuvaks muutuvale traagilisele, kuid õnneliku lõpuga tekstile.
Läks natuke aega, kuni ma ära tabasin, et see on ju see lavastus, kus osales Lenna Kuurmaa. Kahjuks Kuurmaa esitust näha ei saanud, tema asemel mängis hoopis mulle keegi täiesti tundmatu Marta Laan, keda ma alguses Elina Pähklimäeks pidasin ja imestasin, et kas tõesti on tema ka sellesse etendusse kaasatud. Etenduse alguseks pakuti jooksvaid pealkirju internetiportaalide uudistest, päris huvitav oli lugeda, mis vahepeal toimunud on. Samuti kasutati seda teksti edastavat riba ka näitlejate poolt edastava teksti kuvamiseks, mis oli tõepoolest hädavajalik, sest mõnes kohas oli hääldus ikka nii võimatult olemine, et ilma abiteksti lugemiseta poleks kuidagi aru saanud, mida seal nüüd öeldi või millest räägitakse. Omapärane oli viis erinevatest loo toimumispaikadest teadustamiseks. Publiku saali kogunedes kleebib üks neiu maalri kombel seina tapeediliimiga võõbates seinale pabereid, igal paberil üks täht. Hiljem vahetati kohanimesid kas pabereid maha rebides või klambritega juurde kinnitades jooksvalt muu tegevuse taustaks.
Chalice muusika oli üpris jabur ja mulle see mingit elamust ei pakkunud, samuti tema tobedad laulusõnad. Meelde jäi ainult üks fraas: „Saada oma mure kosmosesse, nagu Laika“. Nalja sai päris palju, enamus stseene võttis lihtsalt muigama. Üks vaimukamaid kohti oli, kui mõrtsukat kehastav Rasmus Kaljujärve tegelane püütakse „lõksu“, topitakse kirstu ja ta viitab kirstu põhjale öeldes: „Trepist alla ja vasakule?“ Kõige vapustavamad olid ikkagi Ene-Liis Semperi värvikirevad ja kitšilikult üleküllastatud kostüümid. Eriti jäid meelde naistel seljas olnud hõbedaselt läikivad kapuutskraega lühikesed kleidikesed, milles NO teatri suurepärases vormis näitlejannad pagana head ja võrgutavad välja nägid. Suurem osa kostüüme olid mingid idamaised kostüümid, aga oli ka huvitavaid (ilmselt) naftakaevuritele omaseid kummikostüüme koos sama värvi kummikutega, peas kanti mütsi asemel Säästumarketi kilekotte. Ja see oli esimene etendus, kus ma nägin, kuidas näitleja (Gert Raudsepp) sõna otseses mõttes pappi köhis. Ühel arvukatest näidendis olevatest kuningatest oli all huvitav konstruktsioon – vetruvad kõrged kargulaadsed alused, mille peal neid kasutav näitleja Andres Mähar hobusena ringi kappas. Teatrikostüümikunstis näib olevat uus suund kanda võrksukki ja selle peal muid sukki. Nii olid „Queenis“ Tanja Mihhailoval jalas kõige all võrksukad ja nende peal paksud mustad kilesukad. Ja „Perikleses“ võis näha prostituute, kellel samuti jalas võrksukkade peale tõmmatud üle põlve heegeldatud mustriga põlvikud.
Õpetlikuks osutus Marina (Mirtel Pohla) bordellis olemise lugu. Kuidas kõrgest soost, hea kasvatusega ülikaunis ja vooruslik neiu müüakse prostituudiks ja ta peab seal räpasuses ise hakkama saama. Kõlab ehk natuke vanamoodsalt ja võib tunduda, et meie ajal selline lähenemisviis ei kehtiks, kuid proovida ju tasub – jääda alati iseendaks ja nõuda inimestelt, kellega oled sunnitud suhtlema sinusse austavat suhtumist. Selline lähenemine võib mägesid liigutada, nagu sulni Marina juhtum tõestas, kui tema juurde tuli ülik, et esimesena neitsi keha nautida, räägib Marina temaga nii ilusti, et mehe suhtumine muutub silmapilkselt, ta ei suhtu enam Marinasse kui tavalisse lõbunaisesse, vaid hakkab teda austama ja korraldab Marina elu natuke paremale järjele. Täis sisendusjõudu oli šamaani loitsustseen, milles surnud kuninganna ellu äratatakse, see oli nii võimas stseen, et tõstis ihukarvad püsti. Aga kõik kokku võib öelda, et oli tore vaatamine, kui see poleks nii pikk olnud, kõike oli liiga palju kokku kuhjatud ja see väsitas täiega. Etenduse lõpuosas olin ma väsimusest juba nii läbi, et oleks laval toimuvale kirevusele, valjule muusikale ja tantsudele, samuti ebamugavale istmele vaatamata kohemaid magama jäänud.