Thais

Jules Massenet „Thais“, lavastaja Mai Murdmaa, projekt

Tiivustatuna hiljuti nähtud ja väga meeldinud Massenet' ooperist „Manon“ Tartus, olid ootused sama helilooja teise, Eestis senimängimata ooperi suhtes väga kõrged. Kuid kahjuks purunesid need ootused ka sama kõrgelt kukkudes. Tegemist polnud kaugeltki mingi šedöövriga, kuigi otsese läbikukkumisega ka mitte. Ka lapsed tulid ooperit vaatama suurte ootustega, kuid pidasid vastu ainult ühe vaatuse. Kui ma neid vaheajal majast välja saatsin, tursus pahane tütar üpris kõvasti, et mis jama see nüüd on.... Mul oli kõvasti tegemist, et teha kurja nägu ja teda rahunema sundida, selle asemel, et tema armsat viha vaadates naerma turtsatada. Minu jaoks lavalugu nii lootusetu polnud, et pärast esimest vaatust ära minna, lugu kui selline oli päris talutav ja muusika oli ka omapäraselt ilus, kuigi ühtegi tuttavat motiivi ma sealt ei tabanud. Aga lihtsalt põhimõtte pärast oli huvitav lõpuni vaadata, et mis siis edasi saab. Samuti olid täitsa nauditavad solistid, keda võis kuulata ka kesisele ümbrusele vaatamata. Ja samuti vaatamata sellele, et Thaisi osa laulnud Venemaa solist Veronika Džiojeva oli oma osa kohta natuke liiga korpulentne. Ikka väga raske on uskuda, et selline naine võis olla kogu linna poolt ihaldatav iluetalon, kelle pärast munk koguni nii hullub, et on valmis jumala hülgama.
Eriti veel väga ahvatlevalt mõjunud duo Geraldine Casanova ja Airike Kolgi taustal, no kohe mitte kuidagi ei usu, et kui linnas on olemas sellised tibid, nagu need 2 bravuuritari, et siis kellelgi veel täidlase Thaisi jaoks silmi jätkuks. Eriti vapustav oli nende mõlema laululine esitus ja lavale ilmumisstseenis esitatud hüppelistest stakatodest koosnev naerupartii. Kogu nende laul ja tantslised võrgutuspoosid olid sireenilikud, tõesti ilus oli vaadata ilusaid ja hästi laulvaid naisi, kes oskavad ennast laval hästi tunda ja on endas kindlad. Kuigi solist Džiojevast kavalehel olnud fotol mõjus naisterahvas päris ilusa ja peaaegu peenikesena, siis ilmselt on ta vahepealsel ajal, mis selle foto tegemisest möödunud on, ikka väga kõvasti juurde võtnud. Kuigi lauljana on ta ikkagi väga kõva sõna, aga see tema kehakaal muutis tema poolt esitatud tegelaskuju üpris ebausutavaks. Kostüümid olid Thaisil ilusad ja suursugused, hakkasid oma maitsekuse poolest silma ülejäänud maitsetuse ja tuhmuse keskel. Ka duetina esinenud kaunitaridele olid päris maitselagedalt tobedad ja igasugu arulagedate detailidega ülekülvatud kostüümid selga aetud, aga naiste endi ilu nende imelike riiete sees ei jäänud õnneks kummaliste moodustiste varju. Eriti imelikud olid need lühikeste ja iseenesest stiilsete paljastavate kleitide alt välja rippuvad nöörsabadest seelikud või milleks neid nimetada. Naisterahvaste ülemine pool oli küll lähedal moeajakirjade fotodele, ilusad, terved, vohavad juuksed, kinnitatud kokkurullitud rätiga ja salapära lisavad mustad suured päikeseprillid.
Kõige suurem küsitavus oli kahtlase väärtusega ooperikoor, ei saanudki aru, kas see on mingi Pärnu kohalik koor, keda ooperis lauljatena kasutati või projekti tarvis kokku kutsutud kooriartistidega, kes iseenesest koori kui kooslust ei moodusta. Huvitav detail oli meeskoori kasutamine raidkujudena. Esimeses stseenis, kui soleerib Vladimiras Prudnikovase lauldud Palemon, on talle taustaks seina raiutud kujud. Alguses tundub, et need ongi kujud, aga tähelepanelikumal vaatamisel saab aru, et kujud on maalitud seina peale ja nägude asemel on neil augud, samuti käte kohtadel. Aukudest on läbi pistetud päris inimeste pead-käed. Hiljem leiab see avastust kinnitust selle näol, kui näod ja käed ennast rohkem liigutama ja suudega laulma hakkavad. Selline kujund kinnitas ka tavapärast arusaama kooriartistidest, kes lauldes kivistunud kujudena seisavad. Muidu oli lavakujundus küllalt igav, ilmselt ei viitsitud paari mängukorra tarvis mingit eriti mastaapset ja kunstiliselt huvitavat ning täiuslikku kujundust luua. Enamasti oli lava keskel suur keerlev konstruktsioon, mida polnud laval vaid loetud stseenides, nagu Thaisi ja Athanaeli (Ilja Siltšukov) rändamise ajal läbi kõrbe, kui nad tühjal liikuval lavapinnal ringi tatsavad, ja Thaisi surmastseenis, milles on keskne tähelepanu nimikangelanna surivoodil.
Kuigi koor polnud laulmise suhtes just kõige paremas vormis ega kooskõlas, mõjusid nad liikumisalaselt siiski päris hästi, siin hakkas silma kindlasti rohkem Murdmaa koreograafi kui lavastaja töö. Nii koorile kui solistidele oli antud palju liikumisvabadust, mida artistid hästi kasutada ja väljendada oskasid. Huvitavad detailid kooriartistide riiete juures olid puusade juurde riiete peale kinnitatud jalad, mis hargitades inimese puusadest välja sirutusid. Kuna koorilauljad liikusid meelastes paarides, tihedalt teineteise vastu liibudes, oli raske tuvastada, kas meespartner kannab süles naislauljat või on tal selja peal külgekinnitatud tehisjalapaar. Veel olid huvitavad moodustised nunnade ja abtissi jalanõud, ka nende lahtimuukimiseks läks päris palju aega, enne kui ma aru sain, mis asjad need üldse on. Kui nunnad liikusid, tundus, et nad ei puudutagi lavapinda, vaid lendlevad inglitena paarisentimeetrisel kõrgusel lavapinna kohal. Nende liikumine oli lahendatud ka sellise vene rahvatantsustiilis liikumisena, kui naistel on seljas maani pihikud ja tundub, nagu nad ei käikski ise, vaid liiguksid sujuvalt lindi peal. Mingil ajal sain ikkagi aru, et nunnade liikumises pole midagi müstilist – neil on jalas mustad platvormiga kabjakujulised jalatsid, mis mustal lavapinnal ja tumedas atmosfääris nähtamatult mõjusid, ja pealt olid need jalanõud kaetud valgete kolmnurksete ja teravaotsaliste varjudega, mis lendleva kõnni efekti veelgi rohkem mõjutas.
Vaatamisväärne oli Thaisi vanniskäik – kreeka pähklikoore kujuline vann oli kaetud kõrge ja paksu vahuga, mis eemalt vaadates tundus kindlasti butafooriana, kuid suur oli mu imestus, kui Thais sinna sisse istus ja seda vahtu puhuma hakkas. See oligi päris vaht. Kui Thaisi nimetatakse skandaalseks ooperiks ainuüksi selle poolest, et see on maailma ooperiajaloost teadaolevalt esimene ooper, milles lauljanna paljalt lavale astus, siis arvata võis, et ta tegi seda just selles vanni- või kümblusstseenis Athanaeli võrgutamiseks. Murdmaa versioonis Džiojeva paljalt vanni ei läinud, vaid heitis endalt ült hommikumantlitaolise õhulise rõiva ja keris selle asemele pesu peale ihu ümber voodilina. Ja niimoodi – pesus ning voodilinas läks ta vanni istuma, laulis seal osa oma aariast ära ja tuli välja, lastes ennast lühikese kümbluse järgselt ümmardajatel kuivatada. Ikka endiselt riides olles. Kunstiliselt oli päris huvitav lavastus, eriti pakkusid pinget tantsunumbrid tantsija Helen Veidebaumi esituses, see oli selline kratt või šamaanilaadne olevus, kellel nägu oli mõlemal pool pead.
Lugu ise oli selline, et munk Athanaeli armub kerglaste elukommetega üle linna tuntud iludus Thais ja on nõus oma armastatule igale poole järgnema, isegi lihalikust armastusest loobuma, peaasi, et ainult oma kallima läheduses olla saaks. Mida rohkem Thais ja Athanael koos on, seda lähemale jõuab Thais jumalale. Viimaseks piisaks tema jumalaleidmise teel on kannatusteretk läbi kõrbe, mille käigus murdub ka Athanael ise ja on väga lähedal sellele, et Thaisi armastusele vastu tulla, kuid jääb siiski oma jumalaarmastusele kindlaks ega murdu lõplikult. Selle stseeni juures oli oluline detail Thaisi verele hõõrdunud jalg – labajalg oli punase värviga üle võõbatud ning naise kaunid riided osaliselt lõhki käristatud ja mustemaks määritud, et väljendada kõiki neid raskusi, mis ta Athanaelile järgedes üle on pidanud elama. Thais jõuab lõpuks selleni, et tahab olla ustav jumalale nagu Athanaelgi ning Athanael viib nüüd juba tema armastatuks saanud Thaisi küllalt valutava südamega kloostrisse, kus Thais rõõmuga nunnaks võetakse. Athanael rändab edasi, kui järsku kostub temani nunnade laul: Suur pühak Thais on raskelt haige, ta hakkab meie seast lahkuma. Athanael tõttab oma armastatu juurde, et teda päästa või vähemalt sellekski ajaks jõuda, et öelda talle, kui väga ta naist armastab, kuid jääb hiljaks. Thais sureb taas kreeka pähklikoore taolises voodis agoonia-aariat esitades.