Don Giovanni

W.A.Mozart „Don Giovanni“, lavastaja Andreis Zhagars, Läti Rahvusooper

Mozarti „Don Giovannit“ lauldi itaalia keeles, tiitrid olid läti ja inglise keeles, nii et enamusest tekstist ma aru ei saanud, aga ega selles loos polegi midagi eriti aru saada. Eriti veel selle teadmisega, et nad ütlevad ühe fraasi ja siis laulavad sellest pool tundi. „Me peame ta kätte saama“ vahemäng ja siis pool tundi kvartetti: „Ta on alatu lurjus, ta pettis meid, me peame ta kätte saama, oh jahtige teda, jahtige teda. Peame ta kätte saama, alatu lurjus…“ Muusikaliselt see ooper ka mulle midagi ei pakkunud, ainult 1 aaria oli hästi tuttav, olen seda kindlasti kunagi mingis telefilmis Georg Otsa esituses kuulnud. Ja üks duett don Giovanni ja vist donna Elvira vahel oli ka selline tuttav, aga tagant järele ma polegi enam kindel, kas see duett üldse selles ooperis oli või kummitab see viisijupp mind niisama ja ma lihtsalt kujutan ette, et see duett oli selles ooperis. Nii et selline parajalt tüütu vaatamine oli, õigemini tüütu kuulamine, sest vaadata oli päris palju, aga seda poleks tahtnud ka nii suurtes kogustes vaadata. Ühest vaatusest oleks piisanud. Aga kuna kiiret niikuinii kuhugi polnud ja Läti Rahvusooper pole just selline koht, kuhu iga päev satuks, siis seda mõtet, et läheks poole pealt ära, küll ei tekkinud. Kokku kestis see lõõritamine peaaegu 3 tundi.
Vaatamiseks pakuti aga ilusate figuuridega tippvormis ja täishoolduse läbinud bikiinides ning muudes rannariietes naislauljaid ning koori. Välja arvatud paks ja enamasti pikkades kleitides või pükstes, aga kindlasti mitte rannariietes donna Anna. Samuti näidati kruiisilaeva, kahte kulturisti ja nelja neegrit – 2 naist ja 2 meest, neegritele sobivalt laeva teenindava personali rollides. Need viimased olid lihtsalt tummad tegelased, ei olnud nad ei solistid ega kooriartistid. Kruiisilaev oli kolmekorruseline, igal tasapinnal oli lamamistoole, millega tegelased mängida said. Kõige viimases stseenis tõstis don Giovanni 2 lamamistooli lauaks ja laotas nende peale valge laudlina, kui komtuuri õhtusöögile ootas. See kolmas tibi, kelle don Giovanni ära võrgutas ja kelle nimi mul nüüd enam meeles pole ja keda kavalehelt ka vaadata ei saa, oli just laeval abiellumas. Pidas seal oma pulmi, pulmad olid lahendatud kergelt Hawaii stiilis, peig oli valgetes põlvini pükstes, palja ülakehaga ja havai pärg kaelas. Laeval käis üks vahetpidamata prassimine, aga seda oli täitsa lõbus vaadata.
Lõpus, kui surnud komtuur oma kättemaksuaariat laulab ja kogu lava tuledes sähvib, lastakse külje pealt üks päästepaat alla. Ma mõtlesin, et sellega seoses tuleb ka mingi tegevus, et keegi ronib sinna sisse või hakkab paat kuidagi õõtsuma, aga paadi laest allalaskmisega kogu tegevus piirduski. Kummalgi lavaküljel rippunud päästepaadid püüdsid juba ooperi alguses minu tähelepanu ja ma arvasin, et neid kindlasti loos ka kasutatakse, aga poleks lootnud, et nii igavalt kasutatakse. Komtuuri ilmumine oli minu jaoks teatud kergendus, see tähendas, et ooper peaks kohe läbi saama. Kuigi muidugi nii lihtne see polnud, et komtuur ilmus välja, ütles paar sõna ja oligi finito. Enne tuli ikka veel mitu pikka numbrit maha laulda. Ootasin kogu aeg, millal Leporello ära sureb. Mul oli 90ndatel Vanemuises nähtud „Hingede ööst“ meeles, kuidas Pablo kuulab „Don Giovannit“ ja teatab ühe muusikalõigu peale, et kuulake, kuidas see kõlab… Leporello on juba ära surnud. Aga suri hoopis don Giovanni, mis oli minu jaoks loomulik, ma teadsin, et don Giovanni sureb lõpus kindlasti ära, nii et selles mõttes tuli lõpp minu jaoks isegi ootamatult, et ma ootasin veel edasi, millal siis Leporello ära sureb, aga ooper sai läbi ja Leporello ei surnudki ära.