Toatüdrukud II

ean Genet „Toatüdrukud“, lavastaja Roman Viktjuk, Roman Viktjuki Teater
Rahvusvahelise naistepäeva puhul tõi Tallinna oma versiooni Genet’ näidendist Roman Viktuki teater. Hakkasin mõtlema, kas see oli juhus, et etendust mängiti just naistepäeval või oli sellel mingi seos feminismi ja muude selliste naisi ekspluateerivate teemadega. Kõigepealt kõlas saalis lavastaja Viktjuki pöördumine, vist lindistatud tekst, mida enne iga etendust lastakse. Enne seda pöördub veel keegi teine kuju, kes teatab, et nüüd pöördub teie poole lavastaja Viktjuk. Selle peale ütles üks minu taga istuv tädi: „Väga meeldiv". Ega lavastajal muud polnudki öelda, kui lülitage välja oma "kallid mänguasjad". Viktjuk oli kogu hingest püüdnud näidendit huvitavaks teha. Pisikeste uuendustega on seda näidendit mängitud 20 aastat, osatäitjad on ainult mehed, ja ilmselt need pole needsamad mehed, kes 20 aastat tagasi selles tükis üles astusid, kuigi mine tea, nii kuskil 40 aasta kanti võisid need mehed olla küll, nii et kui nad näiteks päris noorte alles teatrikooli lõpetanud tudengitena võimalik et oma esimese tööna just „Toatüdrukutes“ üles astusid, siis võivad ka needsamad näitlejad olla. Peale Viktjuki pöördumist tuli üpris pea autori enda pöördumine: „Ma leian, et „Toatüdrukutes“ peavad mängima ainult mehed.“ Ja vahetult enne näidendi enda sisu lõppu, kui n.ö. tegevus ise ära lõppes, oli taas tsitaat valjuhääldi kaudu Viktjukilt, kes ütles üle sama, mida Genet arvas, et selles näidendis peavad mängima kindlasti ainult mehed. Mingi väike variatsioon sõnastuses oli, muidu olid need 2 manifesti täiesti identsed.
Lavastus algas tantsuga. Lavaruumi eraldasid saalist eeslavale pandud stange, nii balletitantsijate harjutusstange kõrgusel, valge. Sellele toetudes ja sellel turnides toimus päris suur osa tegevusest. Esines 4 meest, 2 toatüdrukut, kes on omavahel ka õed, proua majaomanik ning tema kavaler. Kavaleri oli ilmselt sisse kirjutatud tänu Viktjuki fantaasiale. Tantsu oli ikka hästi palju ja mida see sümboliseerima pidi, ma jälle aru ei saanud. Kõige tobedam oli see, et kui näidend ise ära lõppes, siis tuli veel mingi vähemalt pool tundi tantsu otsa. Number numbri järel. Publik plaksutas mõne tantsu puhul kaasa, kui oli selline selgema rütmiga plaksutamist võimaldav eeskava muusika, aga ilmselt oli see plaksutamine ka rohkem selles lootuses, et ehk on see viimane tants. Iga tants lõppes ära sellise korraliku punktiga, jättes tõesti mulje, et nüüd lõpuks on läbi, aga siis mõne hetke pärast läks uuesti lahti. Mitte, et ühte tantsu korrati, kõik numbrid olid erineva liikumisega erinevate muusikapalade järgi seatud, aga seda oli lihtsalt liiga palju. Ja lõpuks tundus see juba tüütult mõttetu. Kannatasin mingi aja seda tantsutralli vaadates ära, siis valisin koha, kui saal oli täiesti pime ja läksin kiiresti saalist välja.
Istusin ka üpris ebaõnnestunud kohal. Enamuse lavast varjas ära üks ees istuv naine. Siis varjutas tegelasi veel lavaäär, kui nad mängisid kuskil lavasügavuses, mis minu istekoha poolsesse serva jäi, siis ei olnud mitte midagi näha. Kuigi aitas natuke see, et lavaruumi tagantpoolt katvaks kujunduseks olid peeglid, siis need polnud ikka päris peeglid, ja peegeldasid üpris napilt, aga mingid inimkogud tabas seal ikka ära, et saada aru, mida nad parajasti teevad. Suurem osa seal sektsioonis toimuvast tegevusest oligi minu jaoks kuuldemänguline. Kuigi kuulda oli väga hästi ja seekord ka mitte nii kõvasti, nagu eelmisel korral, kui ma esimese vaatuse pidasin ees istudes vastu, aga teise vaatuse ajaks saali tagumisse otsa põgenesin.
Lavastuse saigi jaotada kolmeks osaks – alguses tants, vahepeale jääv „õige“ näidend ja lõputants. Ma üritasin kuidagi aru saada, kas need värvid, milles mehed esinevad, ka midagi sümboliseerivad, aga ei mõelnud midagi välja. Olid 3 erinevat ja eristuvat värvi – punane, must ja valge, neljas mees oli sinakas-rohelist tooni volangidega flamenkoseelikus, see värv eriti ei domineerinud. Selle esimese tantsu ajal, kui sõnalist osa veel polnud olnud ja ei teadnud, kes on kes, pakkusin, et seelikus tantsija on majaperenaine, aga pärast tuli välja, et see oli hoopis kavaler, ehk siis ainus meestegelane, õige soo esindaja, kes mängis ka meest. Nende tantsude ajal vaatasin veel, et maru heas vormis peab olema, kui tahad Viktjuki teatris mängida, üpris keerulised tantsukujud olid. Või kui isegi polnud keerulised, siis kõike seda oli väga palju ja kiiresti, nii et ikka täitsa läbi võttis selline kogu aeg ringi jooksmine ja jalgade pildumine või hüppamine ja maas vähkremine.
Ka sõnaline osa oli esitatud väga erinevalt. Hääled nagu kajasid kuskilt kaugusest, tundus, et nad räägivad läbi võimenduse, ja sellele etendusele selline mikrofonide kasutamine sobis, sest siin oli niigi kõik hästi tinglik. Taas oli sõna seotud liikumisega, aga see liikumine polnud enam nii tantsuline ega väljendanud selline enda poosidesse seadmine ka teksti sisu. Pigem vastupidi, tehti hoopis selliseid liigutusi, mis teksti järgi justkui välistatud oleksid. Hästi palju dramatismi oli selles liikumises ja mingil määral meenutas see antiikdraama esitamislaadi. Antiikteatriga seotusele viitas ka see, et kõiki osasid esitasid mehed ja neile olid maskid pähe maalitud. Nii et erilist miimikaväljendamist jälgida ei saanud, aga ega näitlejad oma osa väga palju miimika peale üles ei ehitanudki - kandvad näitetehnilised vahendid olid ikkagi hääl ja keha. Hääletoonidelt oli ka kuidagi eriline esitus, räägiti suhteliselt vaikselt, aga see-eest intensiivselt, kõik sõnad nagu kuhugi õhku rippuma jättes, ei olnud lõpetatuse tunnet, et nüüd lõppes fraas või lause.
Alguses oli üldse raske ära tabada, kes on kes. Esimeses stseenis mängivad toatüdrukutest õed, et üks neist on tema ise ja teine on majaproua. Nii et sellise mängu järgi jääbki mulje, et üks tegelastest on toatüdruk ja teine näitleja kehastab majaprouat. Aga siis hakkab helisema äratuskell, tüdrukud mängivad vist kogu aeg sellist mängu, kehastudes majaprouaks ja tema asju selles mängus kasutades. Nii et siis ongi vaja mingiks kindlaks kellaajaks panna helisema äratuskell, et enne proua saabumist või tema ärkamist oma näitemängu jäljed ära koristada jõuaks. Proua ise ilmub lavale tegevuse teises pooles ja tema kavaler hoopis tegevuse lõpus, enne suurt tantsufinaali. Ka saaliosa oli osaliselt mänguks päris tihti ära kasutatud, näiteks marssis üks tegelastest saali vahekäiku mööda lavale ja pärast lahkuvad proua ja tema kavaler, kasutades väljumisteeks saali keskmist vahekäiku. Seda oli päris lahe vaadata, kuidas nad minema sammusid, eriti jälgida prouat esitanud meesnäitleja hoiakut, ta oskas kuidagi pead hästi huvitavalt hoida. Selles hoiakus oli üheaegselt nii leina ja kurbust väljendav alandlikkus kui ka pead püsti hoidev uhkus tulenevalt proua seisusest. Siis see nägigi nii välja, et osaliselt kallutas näitleja pead maha, suunates pilgu mitte päris enda ette põrandale, vaid kuidagi kõõrdi kõrvale, justkui tahtes vaadata, mida teised inimesed teevad, kui ta nendest möödub, tahtes nende pilke enda peal tabada või tabada seda, kuidas klatšijad sosistama hakkavad, kui ta neist mööda kõnnib. Jälgisin seda saalist lahkuvat paari nii kaua, kui see võimalik oli, pöörasin pea ka päris lava suhtes selja taha, vaadates silmanurgast ka inimesi enda ümber, kes mida ja kuidas vaatab.
Kogu tegevus kulgebki selle ümber, kuidas toatüdrukud valmistuvad proua tapmiseks ette. Üks neist saab isegi mürgise lahuse kokku keedetud, kuid proua ei joo seda, sest teine toatüdruk, kes sellel ajal, kui tema õde köögis toimetab, prouale seltskonda pakub ja temaga juttu ajab, räägib kogemata jutu sees välja, et kavaler helistas. Sellest uudisest muutub proua väga erutatuks, tahab kohe sinna kohtumispaika sõita, mille kavaler talle määras. Üks õdedest saadetakse taksot tooma, ka selle aja, mis õde taksot otsib, ja ta teeb seda nimelt hästi kaua, venitab, et teine õde jõuaks lõpuks oma mürgi prouale sisse joota, räägivad toatüdruk ja proua palju. Kõigest jääb mulje, et proua tegelikult hoiab väga oma teenijaid, jagab neile laiali oma kleidid ja karusnahad, sest proual endal pole neid enam vaja, kui ta oma kallimale sunnitööle järgneb. Karusnahkne kasukas, milles erinevad tegelased ringi käisid, oli nagu omaette tegelane. Proua toob oma kasuka välja, et õed võivad selle endale saada, aga samal ajal mängitakse selle kasukaga. Kasukas on ülipikk, lohisedes korralikult selga panduna veel mööda maad järelgi, kuigi korralikult seljas kantakse seda vähe, rohkem lohistatakse niisama ringi ja tehakse selle esemega kõikvõimalikke muid asju. Nahad on kõik väga hästi näha, ilus läikiv karv, vist hõberebased, kasukaks õmmeldud koos peade ja sabadega, sabad ripuvad kasuka alumise ääre juures ja rebasepeadest, mina sain neid kokku lugemisel 5, moodustub kaela ümber krae.
Samamoodi nagu mängitakse kasukaga, seda visatakse teineteisele, ennast peidetakse selle sisse ära, tõmmatakse see kellelegi teisele pähe, pannakse eeslaval oleval stangele rippuma, siis mängitakse riideesemega enda seljas, hoides seda erinevat pidi erinevate kehaosade ümber, mängitakse ka teise proua poolt õdedele ohverdatud riidetüki – kleidiga. See on erkpunane huvitavate käistega kleit, käised ei käi mitte niimoodi keha peale, et sealt tuleb käed sisse pista, vaid käised käivad kleidi muu osa külge kinnitatuna tagant üle õlgade ja jäävad käte peale lebama. Ja niimoodi praktiliselt iga asjaga, mis lavaruumi avarustesse kerkib, kuigi asju laval praktiliselt polegi. Eeslaval see stange ja siis mõned istmed lavasügavuses. Seda, kuidas proua ära tapetakse Viktjuk ka ei näita, nii et seda võib nimetada isegi teatud mõttes lõputa või lahenduseta looks. Võib leppida Viktjuki pakutud lahendusega – mõtle ise loole lõpp välja.
Mingil hetkel tuuakse mängu ka nukk, kellele on vene keeles näidendi autori nimi seljale kirjutatud. Selle meeskodanikku kujutava ülikonda riietatud nukuga käitutakse täpselt samamoodi, nagu kõigi eelnevategi esemetega, eelkõige siis riideesemetega. Pillutakse, tallatakse, tõmmatakse üle pea, hüpatakse üle, pannakse selga, niipalju, kui see nuku puhul võimalikuks osutub. Mida selline autori hüpitamine tähendama peaks, ei oska öelda, ehk vast seda, et Viktjuk näitab sellega, et see, mida te täna laval nägite, pole päris Genet’, vaid ma käin teose originaaliga üpris suvaliselt ümber. Vahepeal oli minu kohalt päris hästi näha, mida näitlejad akside vahele jõudes tegid, näiteks käis üks mees ühe tantsunumbri ajal aeg-ajalt akside vahel vilksatanud naisele midagi „ütlemas“. Selles kohas oli kuulda ka, kuidas mingi kaugjuhtimispuldi või mingi sellise seadme abil korraldusi jagati, et nr.5 sinna või midagi sellist. Mees astus korraks paar sammu tagasi, et teda publikule näha poleks, tegi midagi käega ja tuli välja tantsima tagasi. Kui lõpus oli tantsu- ja ilunumbrite maraton, hakkas silma eriti üks toatüdrukut mänginud mees, kes päris sümpaatne tundus, kuigi maskiks maalitud näomaalingute pärast ühestki näitlejast täispilti ei saanud. Aga selle mehe tantsustiil tundus kuidagi kõige sümpaatsem, nii et jälgisin põhiliselt teda, kuidas ta oma liigutusi suuga väljendas, enne hüpet õhku kogus, hüppe ajal mingit nägu tegi ja hüppelt maandumise järgselt auru välja lasi.
Esitajate kiituseks või üldse kogu lavastuse kohta käivalt, peab ütlema, et asi oli ikkagi nii huvitavalt eksponeeritud, et seda tunnet küll polnud, et juba 2,5 tundi on lavastus kestnud. Ma mõtlesin, et kõige rohkem ehk tuleb hädaga 2 tundi täis, nii et arvestasin, et ma lahkusin saalist kell 21, aga kui välja jõudsin ja seal kella nägin, olin imestusest osaliselt sõnatu ja ahmisin õhku, kell oli juba 21.35. Keskuse fuajees oli päris palju inimesi, ma ei tea, kas need olid vaatajad, kes olid varem lahkunud, kui selle pika tantsuga lõppeva osa jälgimine osutus üle jõu käivaks, või mingid selliseid kujud, kes tulid kellelegi vastu, kes etendusel oli. Siis käis aeg-ajalt nende inimeste seast läbi kahin "veel üks", ilmselt ootasid nemadki juba pikisilmi kogu jandi lõppu, aga ühele tantsunumbrile järgnes teine ja mingit lõppu sellel ei paistnud olevat. Samuti tuli peaaegu pidevalt saalist välja uusi ja uusi inimesi, kelle kultuurimõõt ka ammendunud oli. Pärast mõtlesin, et võib olla selline venitamine ja tobedate tantsude esitamine oli taotuslik. Tantsida nii kaua, kuni näitlejad nõrkenult kokku kukuvad. Või siis panna proovile publiku kannatus, tantsida, kuni kõik on saalist lahkunud. Kui ma juba päris majast väljunud olin, siis kuulsin lõpuks sellist aplausi, mis võis tähistada etenduse lõppu, aga päris kindel selles olla ei võinud.