Tuesday, July 14, 2009

AIDA

Giuseppe Verdi „Aida“, lavastaja Jonas Jurasas, Leedu RO

Pärnu Ooperipäevade raames näidati Leedu RO lavastuses Verdi „Aidat“. Ei olnud midagi erilist, aga vähemalt nägin Leedu RO ära. Nimed ei öelnud mulle ka midagi, mingid täiesti tundmatud ja küllalt mittemidagiütlevad suurused olid. Vaatamise juures oli naljakas jälgida, kuidas Pärnu Kontserdimaja ahtake saal ilmselt väga suure lavaga harjunud leedulastele ikka ülikitsas oli. Kui koor koos solistidega täies koosseisus laval oli, siis oli lava inimesi hästi kitsalt täis, nii et tagumistes ridades seisjad pidid kogu aeg enda ees seisvaid lauljaid vaatama, et need mingeid liigutusi tehes neid ei riivaks või neile otsa ei koperdaks. Kavalehelt sai mingit aimu ka sellest, milline lavakujundus olema peaks, Pärnu lavale oli kogu see kompositsioon tõesti ülinapilt kokku surutud, sellest ka selline teatud ebakindluse tunne laval olijatesse. Täiesti traditsiooniline ja klassikaline lavastus oli, ilma igasuguste kaasajastuste või uuendusteta. Umbes selline, nagu see Verdi ajal esietendunult välja võis näha – klassikalised kostüümid, liikumine ja dekoratsioonid. Mõnes stseenis sõidutati Egiptuse vaarao tütart Amnerist vene ahju kujutava lavatsiga lavale ja sealt ära.
Kuigi jah, ega ma ei arvagi, et sõideti bussiga Pärnu Kontserdimaja ette, pandi lava üles ja siis hakati publiku ees laulma, kindlasti enne mõõdeti ja harjutati seal liikumist ja komponeeriti kõik stseenid läbi, kuidas seda hoopis teiste mõõtmete juures läbi viia. Aga ikka püsis teatud ebakindlus, mis ka muusikas ja selle esituses tunda andis. Eriti naljakas oli jälgida ühte meeskoori vanemat lauljat, kes mul millegipärast trollijuhiga samastus. See mees oli kohe kuidagi eriliselt pabinas, jälgis hästi pingsalt enda ees seisvat lauljat või kõrvalolijaid ja tegi pingutatult ning läbimõeldult kõiki laulu juurde käivaid liigutusi kaasa. Oli näha, et ta ei mõtle nii palju laulmisele, ilmselt ongi nii, et kui oled mingit viisi juba tuhandeid kordi läbi laulnud, siis tuleb see automaatselt, kui sellele, mis liigutus nüüd selle noodiga kaasnema peaks ja kuidas seda liigutust siin kitsastes oludes teostada. Mingil osal kooriartistidest olid seljas surilinadetaolised hülstid, jäi mulje, et nad on mässitud surilinadesse, kuigi idee järgi oleksid need kujud pidanud olema preestrid või ülempreestri nõunikud. Dirigenti jälgiti enamasti lava mõlemale poolele paigutatud telekaekraanidelt, ilmselt ei olnud väikses orkestriaugus asuvat dirigenti lavale ja selle sügavamatesse soppidesse üldse näha.
Tegevusse oli kaasatud ka Verdi, visuaalselt Verdi moodi välja nägev mees tuli ooperi alguses lavale ja hakkas klaveri taga komponeerima. Vahepeal sekkus ta tegevusse, näiteks andis nööri ühe otsa Aida kätte ja teise otsa ulatas Amnerisele. Pärast lasi mehel, kellesse mõlemad naised armunud on, Radamesel selle nööri katki raiuda. Näis, et Verdi ahastas väga palju selle tegevuse toimumise ajal, nagu oleks endalgi valus nii kurba lugu kirjutada, igasugu õnnetud armastused ja vastamata tunded ja orjastamine ja mis seal kõik oli. Päris tihti liikus sõnatut rolli teinud Verdi osatäitja mööda lava ringi ja hoidis ahastust žestikuleerides peast kinni. Siis oli helilooja juba kuskil lava kõrgemal poodiumil ja kirjutas seal sulega paberile noote üles. See võis olla umbes midagi sellist, et Verdile kummastus kogu see lugu, ta sai ootamatu inspiratsiooni ja pidi kõik kiiresti üles märkima, mis helikujundid tema peast läbi käisid. Laval oli pidevalt auru, esimese vaatuse suurema osa auras lava keskel katel.
Veel oli huvitav jälgida seda, mis toimus lava taga. Lavastuse originaalvariandis poleks see vist pidanud näha jääma, aga siin kitsastes oludes kukkus nii välja. Lava tagumisel ülemisel küljel oli vildakalt paigutatud peegeldav katuspind, mis näitas ära selle, mis toimus akside ja dekoratsioonide taga. Seda sebimist oli ikka hästi huvitav vaadata. Imestasin, et artistid tulid oma lavaletuleku etteaste ootuses juba nii vara sinna valmis passima. Ja ka seal oli näha, et neil on kitsas. Kui naiskoor hakkas kogunema, siis oli näha, kuidas nad pimedas teineteise puusade kõrgusel käsi ees hoides liikuda püüdsid, et kui komistad, saad kohe eeskäijast kinni haarata. Ühel hetkel olin täitsa paanikas, et nad on maja põlema pannud, aga tegelikult oli see elava tulega tõrvik, mida keegi tegelastest käes valmis hoidis, et sellega lavale tulla. Lava tagant ja sellise nurga alt vaadates tundus, et kogu lava kõrval asuv ala on leekides. Üldse oli lavastuses palju elavat tuld, ka naiskoor tuli lavale läbi saali, hoides käes anumaid ja aluseid küünaldega. Koor jagunes pooleks: üks osa läks lavale ja paigutas oma tulekolde eeslava orkestriaugu äärele, teine osa jäi seisma esimese rea ja orkestriaugu vahele ja paigutas oma tuled sinna. Vaatasin, et selles lavastuses on orkestrantidel ikka päris ohtlik, kui selline alus koos tulega peaks pähe sadama. Seda rahvaste liikumist oli näha vasakult poolt, paremal pool oli aga mingi kontserdimaja iseärasus – musta klaasiga kaetud sein. Ka sellest seinast kumas läbi, mis seal teisel pool toimus, nii et vahepeal oli näha nii kostüümides artiste liikumas kui ka tavalistes riietes inimesi, vist lavatöölisi. Nagu keegi akside taha kadus, nii ilmus ta kohe selle klaasseina taha häguse kujuna. Või vastupidi, sealt sai aimu, kes kohe lavale hakkab tulema. Vaiksema muusika puhul oli sealt isegi summutatud hääli kosta.
Samuti oli vahva kuulata meie taga istunud kahe vanema vene tädi kommentaare. Enne etenduse algust tervitas vist korraldaja naisterahvas kogunenud publikut ja ütles, et „Aida“ etendus Pärnus on eriti hästi ajastatud, sest täna me näeme ooperit „Aida“ ja homme avatakse Pärnus kohe kontserdimaja kõrval Aida tänav. Selle sõnademängu peale oli vene tädidel hästi palju arutamist. „No aga ta ütles Aida…“ „Ait on ju midagi muud kui Aida“, „Ei tea, mis ta öelda tahtis“. Etenduse ajal nad rääkisid päris kõvasti, üks ütles kogu aeg teisele: „Onju, ilusti laulavad… See naine laulab ilusti... onju... Tüdrukud (naiskoor) laulavad ilusti..." Kui kõlas selle ooperi tunnusmeloodia – Radamese tervitusmarss, siis sain aru, et olen lastele valetanud. Ma ahvatlesin neid ooperit vaatama tulema sellega, et seal on see ilus orjade koor, ajasin segi „Nabuccoga“. Ei hakka seda oma lollust päikesepistega välja vabandama, pigem oleks see kompliment, et ma olen nagu Verona Feldbusch: „Artiklid „dem“ ja „den“ on ju nii sarnased, kust mina pean neil vahet tegema!“ „Aida“ ja „Nabucco“ on ju nii sarnased, mõlema tegevus on seotud orjadega ja iidsete aegadega kuskil Aafrikas. Nii et nüüd polnud meil takistusi peale esimest vaatust lahkumas, lavastus oli üpris igav, mingeid erilisi šedöövreid-vaatamisväärsusi seal polnud, olime oma pildi kätte saanud ja ka „Aida“ tunnusmeloodia ära kuulnud.

No comments:

Post a Comment