Vanem poeg

Aleksandr Vampilov „Vanem poeg“, lavastaja Aleksandr Kladko, Vene Teater
“Vanema poja” lavastus oli täitsa hea, aga võimatult pikk. Muusikalises kujunduses kasutati taas seda eesti teatrilavastustes hästi levinud Pärdi motiivi. Mõned kohad tulid filmist täitsa tuttavad ette, kuigi nii hästi ma seda filmi ei tea, et oleks iga stseeni juures saanud samastada või teksti kaasa rääkida. Aga see häiris ikka, et need filmitegelased olid nii karismaatilised ja väga tugevad näitlejad – Jevgeni Leonov, Nikolai Karatšentsov ja Mihhail Bojarski, et nüüd vaadates olid just nende osaliste kolmikuga seoses just suured vene filminäitlejad kogu aeg silme ees.
Vene Teatri näitlejad ei pääsenud mängus neile muidugi ligilähedalegi, kuigi selle teatriversiooni isa Sergei Tšerkassovi esituses oli omamoodi tore ja teistmoodi lahendatud roll. Mõned tegelased olid aga sellised, et üldse ei tulnud meelde, et nad filmis oleksid olnud – 2 hästi drastiliselt esitatud neiut, üks neist väga lühikest kasvu ja natuke matsakas, ning väga omapäraselt värvikas naabrimees. Kuigi näidend on ikkagi Vampilovi näidend, nii et võimalik, et filmis selliseid tegelasi lihtsalt ei kasutatud. Või siis mõeldi need tegelased lavaversiooni jaoks juurde. Aga 2 tundi esimest vaatust oli ikka liig mis liig. Mitu korda selle vaatuse jooksul tekkis moment, et no nüüd tuleb vaheaeg. Aga ikka veel ei tulnud. Nad oleksid võinud seda ikka kolmes vaatuses mängida, oleks publiku suhtes ka sõbralikum olnud. Hästi tüütu oli stseen, kus peretütar hakkas laval kujutatavat tuba koristama, hõõrus kogu lavapõranda lapiga läbi ja kõige selle juurde käis veel jutt. Seda peale seda, kui oli juba ette kantud mitmeid kandvaid dialooge kujutavaid stseene, juba füüsiliselt hakkas väsitama sellise asja jälgimine. Väga vaatajat mittearvestav suhtumine on teha nii pikki vaatuseid. Kuigi näiteks Nüganeni või Nekrošiuse puhul selline pikkus ei häiri. Aga see polnud ka Nüganen ega Nekrošius.
Lavastus oli stilistikalt näidendi kirjutamise ajas – 60.-ndates. Riided ja jutt ja olme, kõik vastas sellele ajastule ja sellist stiilitruudust oli täitsa tore vaadata. Ka lavakujutus oli huvitav. Keset lava oli eraldi poodium pöördlava kujul, Vene Teatris vist polegi pöördlava, nii et kui lava on vaja pöörata, saavad nad seda ainult sellise moodustise abil pöörata. Pöörleval alusel oli maja fassaad, selle ees aed, mis käis lahti, siis oli näha maja, tegevus toimus maja ees hoovis ja osaliselt akende taga, mingid tegelased olid akendel, tegid aknaid lahti ja karjusid sealt vastavalt stseenile välja. Mingi osa tegevusest toimus ka minu kohal oleval rõdul, sellest oli kahju, et ei näinud seda, mis seal toimus, kuigi see, mis seal rõdul toimuda võis, oli aimatav ka nende tegelaste järgi, kes laval näha olid, ja selle järgi, mida laval olevad tegelased rääkisid – mõnitasid ühte “onu”, kelle korteri rõdu teatrimaja prožektoritega rõdu kujutas. Poodiumi pööramise järgselt ilmus vaatajate ette korter, seal toimusid stseenid, kui viimasest rongist mahajäänud poisid hakkavad ellu viima oma plaani saada kuhugi suvalisse korterisse öömajale, ja mõtlevad välja hädavale, et üks neist on korteriperemehe kadunud poeg, kellest mehel pole siiani aimugi olnud.
Meist mõned kohad edasi istuv mees kommenteeris oma lapsele või lapselapsele väga üksikasjalikult, mis toimub: “Nüüd nad teavad, mida rääkida. Teavad, mida küsima peab.” (Kui võõrad poisid tulevad mehe korterisse ja neid võtab vastu mehe poeg, kellega nende kahe kuti ilmumisega saab kohe noorem poeg). Stseeni kohta, kus perepoeg hakkab väljailmunud vanemat venda võõrustama, poisid tulidki korterisse, et sooja saada, s.t. natuke viinaga ennast turgutada, noorem “vend” toob kohe lauale tassid ja viinapudeli, küsis publikust mees oma lapselt: “Kas tuleb tuttav ette?”. Kahte kohalikku tüdrukut kujutavad näitlejannad jalutasid vahepeal üle lava, sõid vahvlitopsides jäätist, ka sellist 60.-ndatele ajastutruud jäätist, mis tekitas kohe nostalgiat, aga õnneks saab tänapäeval ka nostalgiat poest osta.