Grönholmi meetod

Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“, lavastaja Hendrik Toompere, Eesti Draamateater
Näidendi väga edukatest inimestest, aga mitte ainult väga edukatele inimestele. Kogu näidendi vältel toimub laval tegelaste psühholoogiline vägistamine, mis on omamoodi naljakas. Saab vaadata, kui kaugele inimesed töölesaamise nimel on valmis ennast alandama, kui pikalt endaga mängida laskma. Ilmselt praeguse majanduslanguse olukorras, kus töö on tõesti nagu püha lehm, on päris paljud valmis läbima samasugust kadalippu, nagu „Grönholmi meetodi“ tegelased. Peaasi, et töö oleks. Kuigi katalaani näitekirjaniku draamas pole asi niipalju selles, et inimene oleks väljapääsmatus olukorras, et tal on kindlasti ja tingimata vaja tööd saada, muidu on ta rahatu ja töötu ja varsti ka asotsiaalne. Sellises olukorras, kui töö on tõesti ellujäämise küsimus, millest sõltub nii enda kui ka lähedaste inimeste heaolu, võin ma isegi aru saada, et Grönholmi meetod oleks läbitav. Aga ainult sellisel juhul, kui teiselt poolt laiutab vastu vaesuses ja igaveste hädade sügavik. Motiivil, mille nimel kandideerivad tööle näidendis näidatud Grönholmi meetodi läbinud tegelased – parem töökoht, karjääriredelil tõusmine, sellistel motiividel ma taolise mängu mängimisest küll aru ei saa. Ma tahaksin, et inimesed näeksid selles draamas hoiatust – kui raskeks teie elu ka ei muutuks, kui lootusetu seis ka poleks, ärge jumala eest laskuge sellisele tasandile, nagu Grönholmi meetodi läbinud peavad laskuma.
Grönholmi meetodil töölevärbamine näeb välja nagu toimuksid psühholoogilised katsed inimestega. Ja kindlasti on olemas selliseid inimesi, kes niimoodi kogu hingest aste kõrgemale positsioonile saada ihkavad, et on valmis sellise risttule läbi käima. Tean väikeste mööndustega isegi mõnda sellist isikut, kuigi pole muidugi kunagi juures viibinud, kui nad ennast tööle pakkumas käivad, aga nende ellusuhtumise ja jutu poolest tuleb küll umbes sama välja, nagu draamateatris nähtud nelja näitleja kehastatavad töölepürgijad. Kas just päris selliste äärmusteni nagu Harriet Toompere mängitud Merce oma mängus kipub, aga midagi ligilähedast küll. Igal juhul selline suhtumine, et ema surmateate saanud noor naisterahvas ei tormagi kohe lähedaste juurde haiglasse, vaid otsustab töökohale lõpuni kandideerida, kui juba nii kaugele on mindud ja suurem osa mustast pesustki välja toodud, ei ole mulle sugugi uskumatu. Jah, kindlasti on selliseid inimesi, kes eelistavad kõige kriitilisemal hetkel oma lähedaste juures viibimisele enne oma tööasjad korda ajada, selles mõttes ei tundunud mulle Merce suhtumine isegi ulmeline, et appi, nii ju ei tehta, seda pole olemas. Ei ole võimalik, et kellelegi helistatakse, teatatakse, et su ema on surnud, aga tema, selle asemel, et tormata leinava suguvõsa juurde või kasvõi mingiks ajaks omaette eralduda, et matust toibuda, kandideerib peale väikest rivist väljaminemist edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Samalaadne näide suhtumisest on meil ka eesti kirjandusest võtta. Autorit ja teost täpselt ei mäleta, aga kunagi sai vist Loomingust loetud novelli, kus mehed mängisid kaarte („Kaardimäng“?). Kuna ühe partiis osaleja naine oli haige, siis valiti mängimise kohaks just selle mehe korter, et abikaasa saaks haigele naisele vajadusel toeks olla. Aga kaardimäng haarab kõiki mängijaid nii enda võimusesse, et kui mehel tuleb meelde, et peaks kõrvaltuppa haiget naist vaatama minema, naine ju vahepeal kutsus ja tahtis midagi, siis haiget kaema minnes, selgub, et haiget polegi enam. Mehest on saanud lesk. Mängijaid see ei morjenda, et naist oleks ehk saanud päästa, kui mees oleks reageerinud, naisele kiirabi kutsunud. Mängijad leiavad hoopis parema lahenduse, mis siin ikka parata, naine on ju niikuinii juba surnud, milleks aega raisata või laiali minna, teeme veel ühe partii... Täpselt samasuguse suhtumisega oli ka Galcerani draama ainus naistegelane Merce. Saanud telefonikõne, vajub ta küll märgatavalt ära, kuid kogub ennast hämmastavalt kiiresti ja teatab: „Ema on ju surnud, miks ma nüüd enam tema juurde kiirustama peaksin.“
Kuna endal pole kunagi vaja olnud tööle kandideerida, siis võrdlesin seda ülikooli sissesaamisega. Selle nimel oleksin ma küll valmis olnud Grönholmi meetodi läbima, kui see oleks määrav olnud. Kui näiteks teadmiste kontrolli asemel või sellele lisaks oleks läbi viidud veel inimkatseid, ükskõik, kui alandavaid, mõttetuid või naeruväärseid. Peaasi, et ma saan sinna, kuhu ma tahan, saan tegeleda sellega, millega tegeleda tahan ja ennast selles täiustada, mis mind huvitab. Nii et sellisel taustal on täiesti mõistetav ka karjääriinimeste pürgimus – vahendeid valimata püha eesmärgi poole. Samas, võrdlus kooli sissesaamisega polegi nii lambist võetud, lavakunstikooli sissesaajad peavadki midagi taolist läbima. Võib ju seegi kellelegi teatud mõttes enese alandamisena tunduda, kuigi komisjon vaevalt kedagi tahtlikult alandama hakkab, aga mine tea sedagi, kui tuleb põrandal tolmu sees püherdada või mingeid imelikke olendeid-tundeid etüüdina kujutada.
Midagi räpast selles meetodis õnneks polnud, et tuleks keegi ära tappa või oma sügavaimaid veendumusi reeta, aga ennast küllalt totrast küljest näidata tuleb küll. Kui sul üldse on selline totter külg. Kuigi asi on selles, et meetodi läbiviijad on nii hästi ette valmistatud, et nad teavad sinust ja sinu elust absoluutselt kõike, kõiki pisiasju, kuni kõige salajasemate mõteteni välja. Nagu valedetektor, nii et selles mõttes saab paralleele tuua ka populaarse telemänguga „Tõehetk“. Kohe saali saabudes köitis minu tähelepanu tagaseinas olev klaas. Selline filmidest tuttav ülekuulamisruumi klaas, et ühelt poolt on peegel, aga teiselt poolt sind jälgitakse. Olin terve näidendi vältel kindel, et ka selles ruumis on klaas just sellise funktsiooniga, mida see lõpuks, tuli välja, oligi. Ainult, et siin oli veel üks konks. Näidendi sisu ei tahaks rohkem ära rääkida, muidu ei ole seda huvitav vaadata, vaatamise juures on oluline just see moment, et ei tea, mis tegelikult toimub. Natuke meenutas situatsioon Agatha Christie't erinevates versioonides – arva ära, kes on mõrvar. Seda kõige 1.ülesande lahedamisel: keegi teist on meie firma personaliosakonna töötaja, teie ülesandeks on välja selgitada, kes. Kohe alguses tekkis millegipärast paralleel „Kümne neegriga“, mida edasi näidend kulges, seda selgemaks teatud sarnasused said. Kuigi „Grönholmi meetodis“ pole mitte midagi kriminaalset, aga just see situatsioon, et ollakse eraldatud ruumis ja sealt hakatakse ükshaaval lahkuma.
Näidendis pakutud tegelaste galerii on päris muljetavaldav. Draamateatri hea lavastaja ja heade näitlejate esituses veel eriti. Kõige kahvatumaks jäi Raimo Passi esitus, kuigi ka tema kehastatud Enricul olid oma hiilgehetked. Naistegelane Merce lööb oma seksapiiliga, see on tal nagu teadlik relv, mida ta kasutab, et konkurentidest vabaneda. Üritades üheaegselt olla naine ja feminismi vastane. Kui ikka Merce oma väikse dekolteega, kuid pingul rinnad ette lööb, jääb Margus Prangeli kehastatud kõige agressiivsem tegelane Ferran poole sõna pealt vait. Harrieti oli tõesti ilus vaadata, ta oli selline hästi stiilne femme fatale. Peaaegu üleni mustas, värvi poolest erandiks vaid blondid juuksed ja range tõsisetlvõetavust nõudva kostüümi alt kelmikalt flirtiv valge särk. Põrandalt komme korjates suutis ta tekitada tõeliselt seksikaid poose ja isegi seelikulõhiku vahelt sukakummi lehvitada, nii et mehel mu kõrval hakkasid millegipärast neelud käima. Ma muutusin isegi natuke armukadedaks. Vaatasin pikalt neid sukki ja ei saanud aru, kas need on tavalised mustad sukad või võrksukad, kuni lõpuks olin ikkagi kindel, et tegemist võrkudega. Kui Merce lõpus pingest vabanemise märgiks kingad jalast heidab, on alguses väike šokeeriv pahvatus – kas tal on tõesti sukkadel ninaotsad katki kulunud? Aga ilmselt on tegemist sellist tüüpi sukkadega, millel varbaosa ongi õmblemata jäetud, mis käivad nagu plätud jalga, jättes varbad vabaks. Võrksukkade puhul on selline tegumood ka igati õigustatud, niikuinii kipuvad varbad läbi ninaotsa võrgumustri tikkuma ja sellega suka varbaosa katki kiskuma.
Jan Uuspõld, keda ma tavaliselt eriti ei talu, oli seekord täitsa talutav. Talle tuleks rohkem tõsiseid rolle anda, selliseid sügavama mõttega, lavakooli ajal oli ta ju väga lootustandev näitleja, aga nende igasuguste oma šoudega nii kunstis kui ka päriselus on ta ennast näitlejana ikka väga degradeerinud. Ehk saab temast veel kunagi tõsiseltvõetav näitelja. Kuigi viimases „võtmestseenis“, kus maskid langevad, muutub Uuspõld juba liiga tolaks, selleks tavaliseks Uuspõlluks, keda ma näha ei taha. Normaalne mees, kes peaks normaalselt käituma, aga topib millegipärast keelt suust välja ja veiderdab, täiesti tarbetu tsirkus. Kahju, et lavastaja siin karmi kätt ei kohaldanud ja tal seda veiderdamist ära ei keelanud. Seni, kuni ta mängis tööle kandideerijat, oli ta veel usutav, et ongi selline tola, aga viimases stseenis langes oma tavalisse ampluaasse. Jäi selline mulje, et terve lavastuse suutis korralikult pingutada ja hästi mängida, isegi muljet jätta ja oli tõesti usutav, vaimustava ja vaadatav, aga siis viimast otsa enam pingutada ei suutnud ja võttis jälle lõdvalt. See vapustava mängu kompliment käib muidugi kõigi „Grönholmi meetodis“ osalenud näitlejate kohta, tõesti suurepärane.