Karin ja Indrek

A.H.Tammsaare-E.Nüganen „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4“, lvastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Nüüd on siis selline lugu, et lavastus „Karin ja Indrek“ on nähtud kolmes variandis (kas saaks mingi versioon veel olla, sõnalavastusel): teatrisaalis, vabaõhulavastusena ja televersioonis. Ehk võiks siia ritta tinglikult lisada ühe osana Vargamäel etendatud Tammsaare suurromaani teatrikeelde ümberpandud tetroloogiast. Kuna kõige võimsama mulje pakutud variantidest jättis „Karini ja Indreku“ nägemine viimase osana kolmiketendusest, mis lõppes kell 5 hommikul, siis ongi järgnev kirjeldus inspireeritud just eelkõige sellest suveöisest muljest Vargamäe põldudelt. Neljas osa oli esituskoha mõttes kõige ebasobivam, ja ma ei ütle seda üldse mitte sellepärast, et ma olin selle osa alguseks juba kogu sellest üritusest väsinud, et ma olin maakohast olemisest tüdinenud või et mul oli halb vaatekoht. Neljas osa ei sobinud juba ainuüksi oma kontseptsioonilt ja tegevuskohalt Vargamäele. Tammsaare romaani see osa toimub linnas, arvatavasti Tallinnas, kõrgseltskonnas ja Indreku ning Karini majas. Vargamäest on seal niipalju juttu, kui teiste jutu järgi. Siis oligi küllalt tobe vaadata, hea küll, lavaruum oli mingite seintega eraldatud, et seal võis tõesti ette kujutada, et kõik need uhketes kostüümides ja ilusate soengutega daamid on kuskil luksuslikus restoranis ja härradel on puhtad lakk-kingad jalas, aga kui tõsta pilk natuke lavalt eemale... mets, soo, väljad, must taevas. Ei sobi kuidagi kokku selle urbanistliku keskkonnaga, mis laval olema peaks.
Kuigi see tagantrjärele romantilisena tunduv suveööstetendus tundub romantiline just tagantjärele, kohal olles oli ikka väga palju probleeme. Kõigepealt sinna sõitmine, kuskil pärapõrgus ühtses autoderivis mööda tolmuseid teid loksumine, siis ühtse rivina etenduskohta kulgemine, seal oma asjade lahtipakkumine, suureks öiseks lahtise taeva all istumiseks ettevalmistumine, et oleks käepärast võtta nii vihmasaju eest kaitsev keep kui ka kõik kehaosad mõrtsuksääskede eest kaetud oleksid, samuti et oleks soe ja mugav istuda. Kogu lavastuse kui selise nautimise kõrvalt, tegemist oli ikkagi Nüganeni superlavastusega, milles olid võrratud osatäitmised kõigi arvukate näitlejate poolt, kes lavastuses osalesid, halasin pidevalt selle üle, et miks, no miks ometi on vaja seda head näidendit siin pärapõrgus lahtise taeva all keset ööd etendada? Tulgu mõistusele. Näitlejatest oli kahju. Ja veel rohkem oli kahju endast.
Etenduse ajal toimus veel mingeid imelikke “muusikalisi sekkumisi”. Vahel hakkas kuskilt kostma tümpsu, nagu makilt või raadiost. Mõtlesin, et see tuleb helimeeste puldist, mõtlesin, et helimehed kuulavad seal raadiot ega tea, et nad publikut segavad. Hiljem sain teada, et seal oli olnud 2 Eestit – 1 kultuurne pool, kes tuli loodusesse teatrit vaatama ja kultuurist osa saama ning teine samuti kultuuri otsiv pool, kelle kultuur väljendus häälekas läbus looduses koos tehnilise muusikaga. Siis oli mul veel probleeme oma kotiga, kui inimesed läbi meie rea oma kohtadele liikusid. Seal olid niigi väiksed reavahed ja siis kui püsti tõusta, mahuti vaevu mööda, mul oli veel vahekäigus kott ka ees. Selle etenduse puhul tundus mulle, et kohal on hoopis mitu korda niipalju rahvast, kui eelnevatel etendustel kokku oli. Vastupidiselt teiste meie seltskonnast arvamusele, kes ennustas, et sellele etendusele tuleb märgatavalt vähem rahvast, sest rahvas on ära väsinud ja ei viitsi nii hilja siia enam tulla, ei viitsi seda pikka viie tunnist vaheaega ära oodata või ei taha terveks ööks kuhugi Vargamäele jääda. Rahvas oli kohale jäänud, siia tagasi tulnud ja neid oli veel hulgaliselt juurde tulnud.
Kogu selle ilusa loo kõrvale, mida Nüganen oma interpretatsioonis läbi näitlejate mängu vaadata pakkus, köitis minu tähelepanu siiski ka ümbritsev loodus. Ega mul eriti palju sellist võimalust pole, et ma öö läbi üleval olen, ja eriti veel kuskil linnast väljas. Päris huvitav oli vaadata, kuidas läheb pimedamaks, kuidas muutub külmaks, kuidas lõpuks hakkas valgeks minema. Ma mõtlesin, et selle ajani, kui päris valgeks läheb, kulub tunde, aga valgeksminemine toimus hästi kiiresti, teatrietenduses jõuti selle ajagi üks stseen maha mängida. Umbes nii, et kui stseen algas, oli väljas pime, ja kui stseen lõppes, oli ümbrus juba looduslikult valge.
Vaheajal tormasin esimese asjana kohe üle põldude “vetsu”. Hea oli pimeduse varjus lähedaloleva võsani joosta, ei pidanud isegi kuhugi puude vahele minema, vaid võis seal rahvast kaugemal maha kükitada ja rahulikult oma asja ära ajada. Siis läksin rahva sekka tagasi, aga vaatasin, et paljud kasutasid samasugust taktikat nagu minagi, et loodusega ühineda. Kuigi vaheajaks olime ajaliselt jõudnud juba nii pimedasse öösse, valgustatud oli aga ainult see tsoon, kus oli lava ja tinglik “saal”, selle kõrvale jääv ala, kuhu enamus inimesi vaheajaks ennast liigutama tuli, oli praktiliselt pilkases pimeduses. Olid näha küll inimesed, aga kedagi ära tunda oli võimatu.
Lavakujundus kujutas rongivagunit, kuigi teatris nähtud etenduse järgi oli see rohkem ikkagi ootesaal. Relsid ja rattad olid üldse Nüganeni triloogia läbiv teema – 2.osas olid koolipinkide esimeste jalgade alla rattad asetatud, et pinke võimalikult palju ja kiiresti liigutada saaks, 3.osas olid üle mänguväljaku paigutatud 2 paari suuri rööpaid, mida mööda liikusid erinevaid aluseid kujutavad mängupinnad ja 4.osas oli kujutatud rongiistmeid, mis võisid olla ka trammipingid, mis liikusid vastavatel relssidel. Need pingid liikusid hästi huvitavalt ja seda liikumist oli omaette põnev vaatemänguna jälgida. Alguses tundus, et mitu pinki on omavahel ühendatud, sest nad liikusid alati koos, aga mingil ajal hakati ühes reas asuvaid pinke ka ühe kaupa liigutama. Nii et kui pingirida koosnes kolmest pingist, siis sai 3 pinki eraldi kaugustesse asetada. Viimases stseenis, kus kujutatakse tänavaliiklust ja kus Karin peab trammi alla jääma, oli see liikumine eriti vilgas. Igal pingil istus mitu inimest ja kõik sõitsid oma pingiga suvaliselt valitud suunas, kuigi suuna võimalused olidki vastavalt rööbastele ainult paremale või vasakule. Sai sõita kuni rööbaste lõpuni, siis hakati tagasi liikuma ja põrgati kokku samal rööpareal liikuva pingiga. Tekkisid sellised kolksud, nagu trammi liikumisel tihti kuuldavale tulevad. Või liikluses üldse. Karin jooksis sellest liiklussõlmest läbi, jooksis ühtede pinkide vahelt veel läbi, siis jäi seisma, hüüdis “Indrek”, tema ees kolksatasid suure matsuga kokku 2 pinki ja Karin kukkus nende taha maha.
Mul oli samas silme ees kogu aeg 1993. aastal nähtud Pärnu Endla lavastus “Täieline Eesti Vabariik”. Seal kasutati muusikalise kujundusena kunagi populaarset laulu “Ainult armastus teeb naise kauniks...”, see laul kordus pidevalt. Ja väga eredalt olid meeles Katrin Saukase mängitud Karin ning Liina Tennosaare proua Itam, eriti tema probleemsed jalad, millega ta rahul pole ja mille pärast proua on rohkem õnnetu kui lapse haige kõhu pärast. Tennosaar istus kogu aeg tugitoolis ja jalad olid eriliselt esile tõstetud, kleit põlvedeni üles keritud. Ta istus sellises tardunud poosis, sigaretipits koos sigaretiga käes, vahepeal pahvis seda ja rääkis hästi tundeliselt kogu seda teksti oma jalgadest ja lapse kõhuvalust. Samuti oli eredalt meeles Karini trammi alla jäämist kujutav stseen: peale tulist ja pöördelist sõnavahetust Indrekuga jookseb Karin kodust välja, kostab trammikella helin, Karin tardub seistes poosi, nagu hakkaks kukkuma, käed üles tõstetud ja pea kuklasse löödud, suu ammuli, ning valguskujundusega luuakse lavale trammirööpaid kujutavad valgusvihud. Niimoodi see Karusoo lavastus ka lõppes.
Nüganeni lavastuse kujunduses olid need rööbastele asetatud istmed mitmes reas. Nii liikusidki väga elava liikluse kujutamise puhul toolid erinevas rütmis ja erineva kiirusega erinevatel radadel mitmes reas. See oli tõeliselt kaootiline liikumine, kus oli ette määratud küll kindel kulgemise trajektoor, kuid samas võis tegelastelt oodata mida iganes. Näiteks oli ajakirjanikku kehastav Argo Aadli pandud peale kohtuistungit reporterina Indrekule küsimusi esitama. Sellised trafaretsed küsimused: Miks te oma naist tulistasite? Kas te tulistasite sihilikult mööda? Istungil väitis teie naine, et .... kas see on tõsi? Jne. Tavaline lavastaja oleks pannud ajakirjaniku tüüpilises poosis küsitava ette koogutama, pannud teda vastuseid üles märkima, kujutama kätte märkmikku ja pliiatsit, võib olla pannud teda pildistama. Aga Nüganen pani Aadli hoopis ühele pingile istuma ning hüpates poose vahetama. Küsimus ja hüpe, alguses istub üks jalg üle ühe põlve, esitab küsimuse ära, siis hüppab koha võrra edasi, samal ajal jalga vahetades, nüüd on üle põlve teine jalg, ja uus küsimus. See on tõeliselt andekas, kuidas Nüganen suudab tegevuse liikumisega põimida.
Või seltskonna liikumine. Hästi palju oli salongistseene, kus näidati esimese vabariigi algusaastatele omast prassimist ja mõttetust. Kõik need stseenid olid tiheda tekstiga, aga samas pidevas liikumises. Tantsu saatel. Kasvõi õlgu liigutades tantsu markeerides, just selles stiilis, nagu selle aja tantsudes õlaliigutusi tehti. Lava paremas servas oli veel huvitav moodustis mingi nööri või traadi näol, mida mööda horisontaalselt alla rippuvaid aasasid liigutati. Kord markeeriti sellega trammis sõitmist, nagu reisijad hoiaksid sealt kinni, siis väljendati seal nende köite otsas kõõludes ülimat rõõmu, kui tegelane võttis hoogu, jooksis köiest kinni hoides mingi maa maha ja tõstis siis jalad üles, lastes köiel ennast pikalt kuni lava tagumise otsani välja libistada. Seltskond liikus korrapärases rongkäigus nendest aasadest kinni hoides Itamite lapse matustel, samuti mingi joomingu käigus olid aasade külge asetatud kõrgemal asetsevad kostüümid, millesse tegelased sisse pugesid ja jäid sinna kuidagi pooleldi taeva ja maa vahele kõõludes rippuma, samas jalad ulatusid siiski maha, aga olles ebaloomulikus poosis, liiguti niimoodi lava tagumisest otsast külje peale ette, kus aasad koos neid ühendava nööriga lava taha kadusid.
Natuke liiga nõrgaks jäi minu jaoks Anu Lambi kehastatud Karini sõbrannast hambaarsti Ida teema, selle oleks võinud välja jätta, nagu teise osa Vaarmanide teema puhulgi, ei jõutud seda teemat selles lavastuses kogu selle vajalikus mõõdus välja mängida, see jäi liiga teiste teemade varju ja sai nende teistega lämmatatud. Samas televersioonis tõusis just Lambi mäng eriti intensiivselt esile, need lähiplaanid ja kuidas Lamp sõnatus valus oma sõnu neelab. Ei suuda kuidagi Karini esitatud küsimustele vastata, kuigi tahaks sõbrannale kirjeldada, kuidas see on, kui mees hakkab ära minema. Aga muidu olid kõik osatäitmised suurepärased. Kuni Itamiteni välja, kes oma lapsematmisega ja sellega kaasneva eputamisega tavaliselt piinlikult mõjuvad, Nüganeni käsitluses olid nad tõesti nii tõetruult tobedad, et ei hakanud isegi piinlik.
Suvise tetroloogia kõigi kolme etenduse kohta mõtlesin, et huvitav oleks olnud, kui kõiki osasid läbivaid tegelasi oleks mänginud ühed ja samad näitlejad, et oleks saanud vaadata nende arengut ja muutumist, eriti ealist ja välimuse poolest läbi kolme romaani osa. Samas oli aga ka niimoodi huvitav vaadata, kui erinevate romaaniosade lavavariantides said ära nähtud kolme erineva näitleja esitatav Indrek, teisi selliseid läbivaid tegelasi, kes läbi kõigi kolme nähtud osa oleks kulgenud, polnudki. Ikka oli keegi kasvõi ühest osast puudu või astus ainult ühes osas üles.
Küsimuse tekitas minus suvelavastuses Meleski rollis üles astunud Priit Võigemast (televariandis Ardo-Ran Varres). Ta tuleb lavale ja teatab, et on Indreku koolivend Mauruse kooli päevilt. Samas just selles mõttes lõi välja kolme näidendi ühenduslülide vahele jääv nõrkus. Kui neid osasid vaadata paraja ajalise distantsiga, et kasvõi paari päevase vahega, siis võib olla pole nii täpselt meeles, mis ühes või teises osas oli, aga niimoodi järjest vaadates, on läbi erinevate osade kulgev lugu siiski kindlalt meeles. Nii et selles mõttes oli väike vastuolu, kui Melesk muutub 4. osas nii oluliseks tegelaseks, kes ise laval üles astub ja kelle ümber mitmed stseenid keerlevad, siis miks polnud teda Mauruse koolist pajatavas dramatiseeringu 2.osas. Selle rolli oleks võinud kasvõi suurprojekti jaoks juurde kirjutada, see oleks käinud lihtsalt, keegi kooliõpilastest lihtsalt Meleskiks nimetada. Muidu on selgelt meeles kasvõi need näitlejad, kes 2.osas üles astusid ja siis tekib jälle tühik, eile nägime Mauruse kooli, aga sellist õpilast, keda oleks kehastanud Priit Võigemast seal polnud. Miks mitte näiteks suvise projekti jaoks nimetada Lible ümber Meleskiks, see poleks süžee ega tegevuse poolest midagi muutnud. Ja siis ühtlasi samal näitlejal lasta läbivalt läbi kahe osa, mis ei kulge üldse ajaliselt järjest, lasta seda tegelast mängida.
Samuti lõi Melesk oma tekstiga natuke segi Mauruse kooli dramatiseeringuvariandis pakutud kuvandi. Melesk ütleb nimelt Kolditsa poolt võrratult meeldejäävaks mängitud vürsti kohta, et see oli parim näide ebavõrdsusest: “Kui me istusime ühisesse söögilauda, sõid kõik poisid musta leiba, aga vürstile anti alati valget saia.” Kui 2. osa dramatiseeringus koolipoisid ühises lauas istusid, sõid nad kõik ühtemoodi sööki, eriti eredalt on meeles, kuidas ühes stseenis söödi kiluvõileiba ja kartulit. Maurus ise jagas üldisest korvist laiali igaühele ühe kartuli ja ühe võileiva. Ka vürstile. Ja vürsti peeti teiste poistega täiesti võrdsetel alustel, meeldejääv stseen oli 2.osas, kui vürst tuleb hiljem linna pealt kooli tagasi ja nõuab, et talle süüa antakse, kuigi söögiaeg on juba läbi, ega saa süüa, ja keevaline lõunamaalane hakkab seepeale vihaselt nõusid lõhkuma, aga majapidajanna jääb endale kindlaks ja ütleb vürstile Indreku vahendusel, et täna enam süüa ei saa. See stseen oligi vahva selle vahenduse kui ka muu tegevuse poolest, vürst räägib läbi kogu näidendi vene keelt, mõnes stseenis ka gruusia keelt, aga majapidajanna räägib eesti ja saksa keelt, nii et Indrek tõlgib neid teineteisele.
Nii et selles mõttes kõlasid Meleski meenutused Mauruse koolis selle lavastuse väliselt. Need olid truud küll Tammsaare tekstile, aga oleks võinud selles mõttes siis ka lavastuslikku loo kulgemist jälgida, et teise osasse seoses mõne neljanda osa remarkidega muudatusi teha. Eriti arvestades seda, et publik on teist osa alles eile näinud ja see on neil enamusel kindlasti selgelt meeles, et ei söönud see vürst seal midagi saia ja ei olnud seal koolis üldse sellist tegelast nagu Melesk. Kui isegi arvestada, et noh võib olla oli koolis keegi Melesk, keda meile teises osas ei näidanud, siis jääb küsitavaks, miks see Melesk on neljandaks osaks Indrekule nii oluliseks seltsimeheks muutunud, et Indrek tema pärast nii oma elu kui ka abieluga riskib. Selles mõttes oleks võinud võtta siis kellegi vähemalt nendest tegelastest, kes Mauruse koolis domineerisid ja kellega lavastaja kontseptsiooni kohaselt Indrekul Tartus lähedasem side oli. Kasvõi nime poolest, et oleks tekkinud assotsiatsioon, et see on ju see poiss, kes teises osas selles voodis magas ja seal pingis istus ning seda või toda tegi. Nüüd aga oli selline mulje, et Mauruse päevilt ilmus välja keegi tegelane, kelle olemasolu teise osa lavastuses täiesti maha vaikiti või ära unustati. Pigem tekkis mul Võigemasti lavale ilmudes assotsiatsioon kolmanda osaga, et see on ju üks revolutsionäär-seltsimees, kellega Indrek Tallinnas ülikooli sisse astudes läbi käis, sest Võigemast mängis eelmises osas ühte revolutsioonimeelset noormeest.
Samuti oleks võinud suveprojekti tarvis ühtlustada teise osa ja neljanda osa Tiina teemat. Mul vedas neljanda osaga väga, sest Tiinat nägin kahel korral Evelin Pange, mitte dublant Ursula Ratasepa esituses. Televersioonis sai ka Ratasepp ära nähtud ja mu eelaimdus ei petnud mind, Ratasepp jäigi selles osas minu jaoks liiga mannetuks, Pangele sobis see osa palju paremini ja oli ilusamalt välja mängitud. Evelin oli Tiinana väga vahva ja see Tiina kõnd oli tema esituses nii loomulik, nagu vaikne vari, nõtke hiinlanna, midagi aasialikku oli selles heledas kujus. Aga siis kõlas lindi pealt see Tiina saladus, mida teadis ainult Tiina ja lavastaja tahte kohaselt ka publik. Ja mille jälile Karin kogu aeg jõuda üritas, aga Tiina jäi endale kindlaks ega avaldanud majaprouale oma saladust. Saladus oli siis selles, et Indrek lubas Tiinaga abielluda, lubas oodata, kuni Tiina suureks saab ja siis temaga abielluda. Lindi pealt lasti kogu aeg seda Tiina ja Indreku dialoogi: Kas sa ootad mu ära? Jah, Tiina, ma luban sulle, et ma ootan, kuni sa kasvad suureks. Iseenesest polnud selles dialoogis või selle kasutamises midagi valesti, aga mulle ei meeldinud, et see ei ühtinud jälle selle teise osaga, mida ma eile nägin. Siin ei jälgitud loo jutustamise põhiprintsiipi. Lindilt kõlas Tiina hääl küll Nüganeni tütre suu läbi, kes mängis teises osas väikest Tiinat, aga Indreku häält luges lindilt millegipärast neljanda osa suur, täiskasvanud abielumees ja oma abielukriisi käes vaevlev Indrek Sammuli esituses.
Küsimus jääb, miks ei tehtud seda fonogrammi kasvõi suveprojekti jaoks ümber, kui Linnateatri lavastuses oli tõesti ükskõik, kas Indreku teksti loeb sisse Indrek Sammul või Argo Aadli, siis suveteatri kontekstis, kus osasid mängiti järjestikku ja kus kõik oleks pidanud kulgema ühtse loona, rikkus see usutavuse minu silmis täiesti ära. See Indrek, kes sealt fonogrammilt Tiinale tõotuse andis, oli tänane Indrek. See Indrek, kes ta suureks saades on, kes ei mäleta enam seda tõotust, mille ta Tiinale mingil arusaamatul hardushetkel andis. Või mis arusaamatul, täiesti arusaadav hardus, kui jalutu laps tõuseb sinu sõnadest ajendatuna järsku jalule ja suudab alguses seista ning selle järel ka esimesed arglikud sammud teha. Arusaadav, et Indrek ei olnud sellise pildi nägemise järel adekvaatne, ning ütles Tiinale mingi esimese pähetulnud asja välja. Ja Tiina võttis selle enda elu motoks. Et Indrek abiellubki temaga, tuli nüüd Paaside juurde teenijannaks, et oma tulevase mehe läheduses olla ja tema saatusest teise naisega kooselus osa saada. Nii et see oli lavastuse kontseptsiooni seisukohast täiesti vale, et lindistust ümber ei tehtud, nii, et väikese Tiina ja noore Mauruse koolis õppiva Indreku dialoogi oleksid esitanud needsamad näitlejad, kes seda teises osas tegid.
Hele Kõre oli Karinina ikka nii neetult ilus, et isegi kogu selle suure suvelavastuse tarbeks ehitatud „saali“ peale oli näha iga gramm tema ilust kiirgamas. See oli lihtsalt midagi fantastilist, kui ilus, peen, stiilne, kaunites riietes ja soenguga keegi võib olla. Ja kogu see tema mängumaneer oli ka väga sobiv, eriti meeldis koketeerimine ja suhe advokaat Paralepaga, et selliste ilusate ja meeldivate inimeste vahel peabki olema selline susisev flirt, nagu etendusest välja koorus. Ka kostüümid olid suurepärased, sellised ilusad ja õhuliselt ajastutruud kleidid, mitmekihilised, ilusates ja omavahel sobituvates värvitoonides. Kõik oli tõesti võrratu, kui panna silm kinni nendele paarile prohmakale seoses ajatruudusega ning kindlasti ka mängupaigaga seoses. Ja kogu Kõre mäng oli osava hingestatuse ning bravuurika lihtsusega esitatud.
Siinjuures tekitas küsimusi veel Tiina saladuse teema. Tiinal on kogu aeg saladus, mida ta proua eest kiivalt varjab, aga mida „härra teada võib, kuigi ei pruugi teada, võib olla ta teab“. Publik muidugi saab aru, mis saladus see on, seda enam, et Indreku teises osas eufoorias antud lubadust ja sellega kaasnevat dialoogi korratakse neljanda osa esituse ajal päris mitu korda lindi pealt. Minu meelest oleks isegi parem olnud, kui seda dialoogi ja lubaduse kordust poleks olnud. Mul oleks natuke kergem olnud ehk samastada ennast Kariniga, saada temast aru, et on tõesti mingi saladus. Kuigi seda unustada, mida ma tean, kui ma tean, mis on Tiina saladus, on vist päris raske. Aga vähemalt oleks olnud selline Kariniga samastumise võimalus sellel osal publikust, kes pole vahetult enne neljanda osa vaatamist teist osa näinud või kes pole üldse Tammsaare suurromaani lugenud või ei mäleta sealt mingit Tiina lapsepõlvega seotud „detaili“. Ehk ei mäleta üldse, kes on Tiina, nagu neljandaks osaks ei mäleta Tiinat enam ka Indrek, nii et mõlemale peategelasele on Tiina saladus tõeline saladus, samal ajal, kui publiku ees seda saladuseloori kergitatakse või publik teab seda "loomulikust intelligentsist", teaks ka ilma selle dialoogi pideva kordamisketruseta, millest Tiina räägib.
Kahjuks polnud seda võimalust, et oleks suutnud ennast Kariniga samastada, et hakata mõtlema oma mehe kohta igasuguseid lollusi, mis teda ometi teenijatüdrukuga siduda võib, mida nad majaproua selja taga susserdavad, mis neetud saladusest, ja nii imelikus vormis see Tiina kogu aeg räägib. Publikut oli sellega nagu isegi alavääristatud, et Tiina saladus oli liiga labaselt neile eksponeeritud, Tammsaare tekstis tuli see saladus välja minu meelest alles viiendas osas, kui Tiina Indrekule Vargamäele järgneb, siis ta lõpuks avalikustab, kes ta siis tegelikult on, et ta ongi see väike jalutu Tiina, kellega Indrek koolipoisina abielluda lubas.
Pärast autos rääkisime, et oleks võinud seda osa vabaõhuoludele vastavalt kohendada. Minu meelest oleks võinud üldse seda osa kuskil normaalses siseruumis ja linnas mängida. Teatris endas näiteks. Näitlejaid oli tõesti kahju vaadata, kuidas nad õhukestes riietes keset öist külma rääkides auru suust välja ajasid. Eriti kahju oli Hele Kõrest, kes õhukeses kleidis pidi märjale lavale pikale viskuma ja veel rohkem kahju Helene Vannari mängitud ema Marist, kes kogu etenduse istus lavaseina ääres. Lihtsalt istus ja ei liigutanud peaaegu üldse, vahel tõusis paariks stseeniks püsti, et “minevikuhäält” mängida. Luges oma monoloogid ära või pidas lühikese dialoogi poeg Indrekuga, need olid kõik mineviku hääled, meenutused kolmandast osast. Siis istus ema jälle oma kohal edasi. Ma kujutan ette, kui külmunud ta olla võis. Seda oli juba vaadata külm. Mees tuli välja huvitava mõttega, et see on täiesti imeline, kuidas nad suudavad seal külma käes olles ja külmetades nii rääkida, et hambad ei hakka plõgisema. Tõepoolest, kogu kõlanud tekst oli esitatud perfektse hääldusega, kuigi oli probleeme teksti kandmisega vaatajateni, mul läks üpris palju vaiksemas hääleregistris mängitud stseene kaduma. Ja selle oma koha pärast läks üldse suurem osa lavastusest ja selle terviku tajumisest kaduma.
Seega tekitas minus jälle küsimust, miks vähemalt suveprojekti jaoks, ei kasutatud seda võimalust, et läbi mitme osa kulgevat tegelast oleks mänginud üks näitleja. Kolmandas osas mängis ema Epp Eespäev, nüüd aga Helene Vannari. Ükskõik siis, kumb neist oleks Mari läbi mõlema osa mänginud, aga mulle oleks väga meeldinud selline lahendus, et ühte tegelast esitab erinevates osades üks ja sama näitleja. Ja just ema Mari puhul oleks olnud see ühe näitleja läbivus väga põhjendatud, sest kolmandas osas sureb ema ära, seega ta ei muutu isegi vanemaks, vaid peaks neljandas osas oma kummituslikul kujul ilmuma nii Indrekule kui ka vaatajatele samasugusena, nagu me teda vahetult enne surma mäletame. Kui teiste osatäitjate puhul võis nende erinevates osades erinevate näitlejatega markeerimist kuidagi "vabandada" veel sellega, et inimene areneb ja muutub vanemaks, kuigi Argo Aadli ja Alo Kõrve puhul ei saa mingist erilisest vanusevahest rääkida, siis ema osatäitjate puhul sellist asja öelda ei saa, et teda peabki neljandas osas mängima vanem näitlejanna, et oleks aru saada, kui palju aega on vahepeal mööda läinud. Surnud ei vanane. Ja hea näitleja mängiks publikule välja ka selle, kui palju aega tema tegelaskuju reaalajas osade vahelise ajaga möödunud on. Seda oleksid suutnud teha kõik 3 Indreku osatäitjat, nii et selles mõttes oleks olnud ka ükskõik, kes neist kolmest oleks läbivalt läbi kolme lavastuse seda peategelast mänginud. Kuigi mina isiklikult oleks eelistanud Argo Aadlit, ta meeldib mulle väga, eriti oma huvitava hääletämbri poolest.
Aplaus oleks kestnud veel ja veel, aga Hele Kõre tegi kätega žesti, pannes need kokku ja ühele küljele pea alla ning sulges korraks silmad, öeldes publikule, et näitlejad on ka inimesed, ja üleüldse oleks kõigil juba ammu aeg magada. Seevastu ära saada oli sellelt istekohalt lihtne, olime peaaegu kohe trepil ja saime vabade inimestena jalutada, mitte ei pidanud oma reavahes ootama, millal sajad ja sajad inimesed enne mööda kitsaid vahekäike välja saavad. Kõigil oli kuidagi maru kiire, mööda põldudevahelist teed kulgeti ka hästi kiires tempos. Arusaadavalt olid inimesed väsinud ja külmunud, nii et tahtsid endale käimisega sooja teha ja võimalikult kiiresti sooja autosse pugeda. Etendusepaigast ära jalutades, juhtis keegi tähelepanu lennukitele, mis üle põllu lendasid. Oli mingi lennu tippaeg, korraga lendas 4 lennukit. Keegi arvas, et see on ühe lennuki jutt, mis niimoodi jääb, aga tähelepanelikumal vaatamisel selgus ikkagi, et need on 3 lennukit, mis ühte marsruuti lendavad ja eemal lendas veel neljas lennumasin. Üritasin küll tabada momenti, kui päike tõuseb, aga see koit on hoopis selline asi, et enne läheb kõik valgeks, see on nagu päikese eeltulemine, aga päike ise tuleb hoopis mitme tunni pärast välja. Lihtsalt vist päiksekiired löövad kogu ümbruse nii kaugelt helendama, kuigi päike ise on alles kuskil Venemaa kohal.
Viimane etendus lõppes peale kella 04, kokku oli see siis 13 tundi puhast teatrit. Kogu üritus ise algas minu jaoks reedel kell 15 ja lõppes pühapäeval kell 6.30 kojujõudmisega. Autos arutasime, et see on vist esimene kord, kui eesti teatripublik mingit sellist kogemust saab läbi elada, et nii pikalt ja öö läbi saab teatrit vaadata. Üheteemalist ka veel, võib öelda, et üks suur mammutetendus. Raha läks selle peale kokku umbes 2700 krooni ühe inimese kohta.
Telelavastus jättis aga küllalt katkendliku mulje, nii et kui ma oleksin „Karinit ja Indrekut“ ainult sellises versioonis näinud, siis poleks ilmselt sellest mitte midagi aru saanud. Paljud olulised stseenid läksid kaduma, kuid see pole üldse etteheide režissöörile või operaatorile, Nüganeni lavakeel ongi nii mitmeplaaniline, et seda ühte pilti püüda on täiesti võimatu. Pigem tulid televiisorist seda lavastust vaadates meelde just kõik need elamused ja sündmused, mis suvise suurüritusega kaasnesid.