Naisevõtt

N.Gogoli „Naisevõtt“ lavastaja Sergei Artsibašev, Majakovski nimeline teater, 2002
Päris hea lavastus, kuigi just vaimustusest rõkkama ei pannud. Aga vaadata piinlik ka polnud. Võlus eelkõige see ehe vene esitus, on ju dramaturgi kaasmaalased kõige paremad autori kirjandusliku teksti esitajad, mõistes seda iga viimase kui tähemärgini. Staaridsest osalesid Igor Kostolevski, Jevgenia Simonova ja Svetlana Nemoljajeva. Esimesena ilmus pimedale lavale Kostolevski, aga lava oli nii hämar, et vene publik, kes on harjunud iga staari ilmumise järgselt kohe elavalt aplodeerima, võttis esialgu äraootava hoiaku, kas on ikka Kostolevski. Kui siis esimesed kotkasilmad ära tabasid, et on jah Kostolevski, tuli võimas aplaus. Kostolevski mängis abiellumisplaani ette võtnud apaatset tegelast Podkolesinit. Mängis kuidagi liiga närviliselt, selline naljakalt haukuv toon oli, kuigi vahest see oligi selle komöödia jaoks just õige võti selle tegelaskuju lahendamiseks. Ometi tundus nüüd tagantjärele Oblomovi võtmes laisa paksmaona Peeter Tammearu „Ugala“ teatris esitatud Podkolesin palju sobivam. Kuigi seda „Ugala“ versiooni vaadates oli küll hästi igav, aga igasugused võrdlusmomendid tolle lavastusega tükkisid küll esile. Eriti kummitas kogu aeg Viljandi lavastuses muusikaliseks taustaks kasutatud Björki „Human beheivior“.
Kui Kostolevski tegelane oli närviline oma apaatsuses, turtsus vihaselt, kui keegi tema üksiolekut segama hakkas, eriti hästi oli see oma üksinduse kaotamise ülim ärevus välja mängitud põgenemisele eelnenud „võtmestseenis“, siis kauaks neitsiseisusesse jäänud keskealine pruut Agafja Tihhonovna Simonova esituses oli üpris arusaamatult närviline. Aga seegi oli naljakas, kuidas meeste tähelepanu või nende seltskonnaga mitte harjunud naisterahvas arusaamatutes kohtades järsku ülinärviliseks muutus ja mingeid imelikke häälitsusi välja kärkima hakkkas. Kui keegi peigmeestest ütles Agafja kohta „duura“, siis mina ütleks pigem hüsteerik. Eriti naljakas oli Agafja teenijanna, kes avastanud ukse taga esimese peigmehekandidaadi, vist esimest korda sinna majja sattunud mehe, tormab elevussesattunud paanikas eeskojast tuppa: „Seal on meesterahvas!“ Peaosalistel olid mõned ilusad stseenid, aga Gogoli näidendist lähtuvalt, kus neil eriti kandvat lavaaega polegi, nad palju särada ei saanud. Ja sellest oli kahju, oleks tahtnud neid kahte filmidest küllalt tuntud näitlejat rohkem laval näha. Kuigi ei saa öelda, et nad mulle näitlejatena meeldivad, neil mõlemal on sellised omapärased välimused – koledad just pole, aga mingid iluideaalid ka kaugeltki mitte.
Hoopis rohkem säramisruumi oli Gogoli värvikat tegelastegaleriid kujutavatel persoonidel, see oli nagu läbilõige selle aja ühiskonnakihtidest, mis erinevaid figuure seal kohata võis. Koomiku ja hea kõnemeistrina hakkas silma Podkolesini ettevõtlikku sõpra Kotškarjovi mänginud Mihhail Filippov. Seda sebimist oli tõesti lahe vaadata, kuidas sõber alguses suhtub Podkolesini ettevõtmisesse abielluda teatava skepsisega, ajades seda liini, mis Podkolesinile endale meeldib, no milleks seda vaja on! Praegu oled üksik, iseenda peremees, aga siis tuleb naine, on igasuguseid meelelahutusi vaja, maja sagimist täis, siis lapsed, anna talle aru, mis sa tegid, kus käisid, kuhu raha panid... Podkolesini jaoks ongi abiellumine nagu teatud ühiskonna harjumuspärasele käitumismallile vastutulek. Kui ikka on kombeks abielluda, eks siis mina võin ka selle ära teha. Vähemalt proovida, kutsuda kohale kosjamoor, las sebib mulle pruudi, õmmelda laulatuse jaoks riided, kõige sellega kellelgi teistel tegeleda lasta, las sebivad, ma vaatan pealt, kuidas see kulgeb, aga päris kindel ma selles ikkagi pole, kas ma tahan abielluda. Eks siis paistab, kui asi juba kindel on, et pruut on välja valitud ja pulmakellade kaja kostma hakkab.
Sõber Kotškarjovi esialgne skepsis asendub aga peagi omameheliku hasardiga. Nagu nad Agafja juurde saabuvad ja Kotškarjov näeb, et tema sõber polegi ainus peigmehekandidaat, tärkab Kotškarjovis mängur, ülejäänud kandidaadid on üle mängitavad, neid saab lihtsalt ümber sõrme keerata, nendega manipuleerida, neid isegi enda kasuks tööle panna. Kotškarjov näeb selles totras seltskonnas kohe väljakutset, huvitavat mängu iseendale, mis seisneb selles, kuidas teha nii, et võitjaks tuleks tema sõber Podkolesin. Ja lõpuks see Kotškarjovi ahastav hala, kui Podkolesin teatab, et ta ikka ei hakka abielluma, kuidas siis nii, kõik konkurendid on kõrvaldatud, Kotškarjovil juba kirikuski tseremoonia aeg kinni pandud, kõik muud asjad korraldatud, pillimehed olemas, lilled, söögid ostetud, ja Podkolesin tahab nüüd alt ära hüpata.
Igihalja särava blondiini Nemoljajeva esitatud kosjamoor oli ka peaaegu suurepäraselt mängitud, igal juhul karaktereid ja särtsu sellel vanadaamil jätkus, aga ainsaks takistuses veel kõrgema hinnangu andmisel selle näitlejanna esitusele kujunes halb diktsioon. Ikka umbes pooled sõnad jäid tal kuhugi kurku kaduma või ta nagu sõi need osaliselt ära, nii et väga keeruline oli aru saada, mida ta rääkis. Aga kogu see lollitamine ja seniilsuse väljamängimine, mis Nemoljajeva mängus tuntavalt kohal oli, samas šarmantse uhkusega oma liini ajamine, kindlalt oma plaanide läbiviidavusse uskumine, et just need inimesed, kelle tema on välja valinud, kuigi kõik oma puudustega, aga siiski, et just need mehed on Agafjale kõige õigemad mehekandidaadid, oli täiesti vapustav. Mehekandidaatide galerii oli aga tõeliselt kirgas – esitatud välise huumoriga, nii et ainuüksi tegelaskuju nägemisest tuli juba naer peale. Seda enam, kui see tegelane oma kummalise välimuse juures veel kummalisemat juttu hakkas ajama või mingeid tegevusi matkides ennast väljendada üritas.
Agafjale toodi valikuks täielikud jobud, kuid ometi on Agafja nii suures hädas, et kordab üle kõik kosjamoori poolt välja toodud meeste head omadused, ja on meheleminekueas naisena tõeliselt raske valiku ees, keda nendest veidrikutest siis ikkagi valida. Naiselikult arusaadav oli Agafja mõtisklus oma neitsitoa peegli ees erinevate meeste üksikutest headest omadustest, mis kõigi viie puhul kokku pannes annaks kokku ühe ideaalse peigmehe. Agafjale tulid ennast pakkuma ülipikk ja natuke meie Aivar Tomminga miimikat meenutavate näoilmetega „kuivik“, kes tegelikult oli ülinaljakas oma arengupeetusena väljapaistvas pikatoimelisuses. Aga samas oli seda tegelast esitava näitleja pikkus täielikus sobivuses üle saali uhava pikatoimelisusega, nii et kõik klappis. Selle tegelase näoilmed olid suisa võrratud, ajasid täiesti naerust turtsuma, silmade pööritamine ja mingite arusaamatute miimide väljendamine. Siis pakuti veel härra Munaputru (eestikeelses variandis Munne) – võiks öelda, et mitte just märkimisväärses ülekaalus vanahärrat, kelle suuretl etteturritav rasedakõht kogu keha proportsioonis paigast lööb. Loomulikult olid selle tegelase naljakamad momendid seotud nii tema välimuse, kohmaka käitumise kui ka nimega, tekitades sõnalisi arusaamatusi. Näitkes kui härra Munapudru ennast teistele kogunenutele esitleb, teatab üks peigmees, et mulle munapudru eriti ei maitse, heeringas hapukoorega on parem.
Kõige eredamaks peigmeheks kujunes aga ülilühike endine mereväelane, meenutas kogu oma olekuga Louis de Funes'd. Seda nii kasvu poolest kui ka kõige muu poolest, miimika oli neil üpris sarnane ja ka lavaline liikumine oli sellel tegelaskujul täpselt nagu suure prantsuse koomiku pealt maha viksitud, selline vilgas ja püsimatult elav, palju kummalisi veidraid poose ja kehaväänamisi. Enda meelest oli see mees kunagi nooruses olnud suur don Juan, tema mälestused Sitsiilia saarel toimunud naistevallutusretkedest olid ka tõeliselt naljakad, kuidas naised rõdul seisavad ja talle lilli pilluvad, kõik hea pantomiimi saatel esitatud pajatused. Tegelane mõjus koomiliselt juba ainuüksi oma lavale ilmumisega. Ma ise hakkasin ka muigama, nagu ta välja ilmus, aga veel rohkem kui mehe laval nägemine pani mind naerma minu taga istunud naisterahva ehe naer sõbraliku jupatsi lavaleilmumise puhul. Ja siis see uskumatu kasvuvahe, mis jupatsil teiste tegelastega moodustus. Oma tulevasele naisele ulatus ta ainult rinnuni, mis oli talle seksistlikult hea positsioon, tantsides sai täpselt tema silmade kõrgusel asuvast dekolteevahest sisse kiigata. Lavastuse kõige pikema tegelasega kõrvuti seistes moodustasid naad taas visuaalselt ülikoomiliselt mõjuva veidrikepaari.
Omapärane liigutusteskeem oli lavastuses kasutatud nurgelisus. Kõik tegelased olid kuidagi reserveeritud, endasse tõmbunud. Kuid samas oli osa peiudest omamoodi pealetükkivad, ikkagi üle aastate vist naise lähedusse sattunud ja omades nüüd võimalust tal kasvõi kätt suudelda. Siis olidki taas koomilised momendid, kui keegi peigmeestest Agafjat puudutas, kuidas naine selle peale võpatas, kohe nagu raidkujuks muutus ja edasi järgnesid lavastusele tüüpilised nurgelised vastupanu väljendavad liigutused, tõeliselt tardunud ja kogu jõust vastupunniv. Agafja lihased olid viimseni pingul, ta pingutas ennast kogu jõust, et keegi ei saaks tema kätt mingist positsioonist lahti kangutada ja oma huultele lähemale tõsta. Lavastust vaadates jäin ma mõtlema, kuidas on olukord maailmas nende 100 ja natuke peale aasta jooksul muutunud. Näidendis pakutakse ühele naisele kuut peigmehekandidaati, aga tänapäeval on tavaline, et ühe mehe kohta tuleb 6 naisekandidaati. Kuigi selliste meeste puhul, nagu Gogol neid peigmehi kujutab, pole muidugi imestada, et nad on vanapoisid, mulle tundus siiski rohkem, et teisele ringile minejad, lesed. Aga vist ei ole ka vanemas generatsioonis midagi priisata, ka seal on naiste ülekaal tuntav, nii et ei tule silme ette küll ühtegi juhust, kus isegi 70ndale eluaastale lähenedes mõnel naisel, kes ootamatult taas pruudi seisusesse otsustab astuda, nii lai valik mehi võiks olla, et suisa 6 kandidaati kokku saaks.
Lavastuses kasutati palju muusikat, ehedaid vene romansse või rahvalaule autentsete pillide saatel. Laulumängudesse oli mul alguses selline suhtumine, et no milleks nii palju muusikat, see ei ole ju operett, et iga stseeni järel tuleb laulunumbrit esitada. Koguni koor oli Moskvast kohale toodud. Aga natukese aja pärast, kui Agafja pool peigmehekandidaatide osavõtul ringmängu mängiti, tundus see juba täiesti loogiline, ega sel ajal polnudki seltskonnas midagi muud teha kui niimoodi laulda-mängida. Romaanidest on rohkem tuttav küll XIX sajandi lõpu salongielu elavate filosoofiliste diskussioonidega või õhtud kellegi kodus, kus kogunetakse kokku ja siis keegi romaanipikkuse jutustuse ära räägib. Aga sellsite tegelaste puhul nagu need, kes Agafja poole olid kogunenud, kellest kellelgi erilist kõneannet antud pole, ilmselt talitatigi niimoodi: kutsuti väljast või abiruumidest lihtsam rahvas kohale, pandi nad laulma ja pille mängima ja siis lauldi-tantsiti ise kaasa. Mis neil muud ikka teha oli.
Ka võis „Naisevõtu“ lavastuses Majakovski teatri moodi märgata ka teatavat müstilisust. Seda näiteks Agafja toas olevas peeglis, mis oli omamoodi huvitav konstruktsioon. Selle ees istus naisterahvas erinevate kandidaatide üle arutades ja kui ta kellestki konkreetselt rääkima hakkas, siis ilmus see tegelane teisele poole peeglit. Siis tekkiski sinna peeglitagusesse avarusse nagu mingi peeglitagune riik, kus toimetasid keegi müstilised tegelased. Kes nagu olid olemas, aga nagu ei olnud ka. Reaalselt neid laval olema ei oleks pidanud, aga ometi olid nad olemas. Peeglit kasutati hiljem ka selle aknana, milles Podkolesin otse enne altari ette minekut endale viimase pääsetee leiab. Ja eriti ilus oli lavastuse lõpp, kui kõik tegelased, ka koor, seisid pimedal laval, käes põlevad küünlad. Siis oli hästi huvitav vaadata neid kaugel valendavad täpikesi, kuidas nad lauljate hingeõhu käes võbelesid ja huvitavaid varje-moodustisi enda ette tekitasid. Kosjamoor tõmbab selle vaikse ja väga tõsise, kuid ilusalt kõlava lõpulaulu ajal ette läbipaistva eesriide. Läbi selle õhulise eesriide on veel huvitavam küünalde helke jälgida, kuidas moodustuvad muidu nii harva jälgitavad nelja erinevasse suunda kaugele harali kiirgavad kiired valguse ümber. Selles oli ka midagi müstilist, nagu laulaksid need kauged hinged Gogoli ajast, keda vene kirjanik oma komöödias kirjeldanud on. Vaimude tund.