Surmatants

M.Murdmaa/S.Kallose „Surmatants“ Vene Teatris

Istusime täitsa esimeses reas ja päris huvitav oli niimoodi hästi lähedalt vaadata. Nagu nina vastu lina. Nägin kõik puha meiki ja näomaalinguid, kui suurt pingutamist tantsimine tegelikult ikkagi nõuab, kuidas üks või teine liigutus sünnib. Selles mõttes oli hoopis teine tera vaadata, kui nendest saali tagumistest otstest, kus ma tavaliselt istun. Kaie Kõrbist oli muidugi kohe näha, et ta on vormist väljas, aga kõik vaatasid ikka nagu sellest pieteeditundest, et ta on kunagine suur baleriin. Mingeid kaelamurdvaid trikke ta seekord esitama ei pidanud ka, enamus tantsu toimus tavalistes tantsukingades, mitte varvaskingades, lõpus oli ainult 1 stseen, kus näidati videoekraanilt Luigetiigil tantsitud surevat luike ja peale seda seisis Kaie ise varvaskingades varvastel. Selleks stseeniks pani Kaie ennast laval riidesse, muidu olid tal kodused riided, ta kujutas kunagist priimabaleriini, kes on teatrist eemal, muidu olid tal seljas kodused kitlikesed või pesu, aga selleks stseeniks pani ta pähe luigesulgedest krooni ja selga ehtsa koheva luige balletiseeliku. See seelik seisis lavastuse algusest peale ühe poksiringi kandva posti otsas, ma mõtlesin, et see on niisama rekvisiit, vaevalt, et see kellelegi selga mahub, seeliku pihikuosa tundus nii ebaloomulikult kitsas, aga Kaiele läks see ikkagi selga, nii et ei olnud see midagi tavaline rekvisiit, et kujutada poksiringi lavakujunduses rohkem balletiartisti kodust miljööd.
“Surmatantsu” mängitakse Vene Teatri egiidi all, kuigi ükski Vene Teatri näitleja selles lavastuses kaasa ei tee. Tegemist pole ka päris tüüpilise balletietendusega, sest selles on ka sõnaline osa. Ilmselt sellepärast, et balletti etendatakse Vene Teatris, on sõnaline osa ka venekeelne. Kuigi normaalselt suutis vene keelt rääkida ainult Ruslan Stepanov, Kaie ja Viesturs rääkisid vene keelt tugeva aktsendiga ja väga imelike rõhutustega. Arusaadav, et nad pole draamanäitlejad ja neile on üldse raske kanda rolli, milles on sõnaline osa, aga sel juhul oleks kindlasti sellise rollilahenduse pakkumist kergendanud sõnad, mida tantsijad oleksid saanud öelda oma emakeeles. Olekski huvitavam olnud, kui lavastus oleks olnud kolmes keeles – Kaie räägib eesti keeles, Viesturs läti ja Ruslan vene keeles. See oleks isegi veel rohkem ja omapärasemalt rõhutanud seda sõnatut barjääri, mis nende tegelaste vahel oli, et nad ei saa ka üksteise keelest aru, räägivad erinevates keeltes ega tahagi teineteist mõista.
Samas oli nendel lausutavatel ja kuuldavale toodavatel sõnadel küllalt marginaalne tähendus, oluline oli ikkagi tants ja liikumine, nii et vabalt oleks võinud rääkida ka suvaliselt mingit artikuleeritud kõnet, mis ei oleks olnud ükski konkreetne keel. Nagu lavakatel mingil kursusel üks harjutusülesanne on, see on õppematerjali näitena fikseeritud ka XIII lennu õppetöid koondavas kavas “Sorry, me oleme tulekul”. Täna võisin küll aimata, et enamus saalis istujatest ei saagi vene keelest aru, eriti veel sellisest halvasti hääldatud ja kummaliselt kõlavast vene keelest, ka mina ei saanud päris kõigist sõnadest aru. Üks minu taga istuv naine tõlkis kellelegi vaikselt, aga jättis ka osa tõlkimata, ma ei saanudki aru, kas ta tõlkis ainult seda, mis tema arvates sõnalisel foonil “oluline” oli, või tõlkis ainult neid sõnu-fraase, millest ta aru sai ja mida ta tõlkida oskas/jõudis.
Kaie mängis endist baleriini, kes on kogu elu elanud mehega, keda ta ei armasta, kuid see mees Ruslani esituses, on samamoodi nagu Kaiegi endine balletilavastaja, kes enda väitel on teinud Kaie baleriinist selle, kes ta on. Kuigi publik armastas neid mõlemat, ei suuda nad kodus hangudes ära jagada, kumb neist rohkem andekas oli, kas Kaie baleriin oleks saavutanud edu ainult oma tantsu läbi, kui poleks olnud sama andekaid kui baleriini tants tema mehe lavastusi. Lava kujutab poksiringi ja siis niimoodi nad seal poksivadki, alguses sõnade ja leebema tantsu saatel, lõpupoole mängitakse ka üks tõsisem kaklusstseen maha. Ikka liiga julm lugu oli, oleks võinud midagi romantilisemat olla. Mingid muud kired, kui see, et naine oma mehe surma ootab. Muusikas oli läbivaks motiiviks “Sureva luige” motiiv, keda lõpuks Luigetiigil esitatuna ka tantsulis-visuaalselt näidati. Surevas luiges võis näha mitut sümbolit – nii kangelanna poolt soovitud surmalaulu oma vihatud mehele kui ka Kaie Kõrbi luigelaulu, kui selle lavastuse kontekstis räägitakse, see on tõesti viimane kord, kui teda laval tantsijana näeb.
Õnneks ei olnud see lavastus väga pikk, lõpu poole hakkas juba tüütuks muutuma, kõik nagu kordus ja oli juba varem nähtud. Kõige huvitavam oli lavastuses vaadata videokaadreid, näidati lõike Kaie esitatud suurrollidest kui ka niisama pilte tema eraelust, väga ilus kollaaž oli, n.ö. tungis mängu erinevatel tasanditel ja erinevates stseenides. Viesturs esitas Kaie armukest, seda, keda Kaie kogu aeg tegelikult oli armastanud ja kes teda vastu armastas, aga nad kumbki olid abielus teiste inimestega.