Sugar

Jule Styne „Sugar“, lavastaja Mare Tommingas, Vanemuine

Teater algas juba väljaspool saali, teenindav personal oli riietatud hotelliboideks, kõigil mingid pilotkad peas. Valjuhääldajast teatati, kui mitu minutit on seansi alguseni jäänud. Etendus algaski nagu kinoseanss, kahjuks jälle selle vastiku kääbuse etlemisega, keda ma alati Vanemuisesse minnes kas laval või publiku seas kohata kardan. Ta mängis kinomehaanikut või kedagi sellist, kes tuli saali ja hakkas teiste teenindajatega mulisema, et nad ei oska tööd teha. Alguses näidatigi lavalt mingit filmi, siis läks etendus ise lahti, aga ka selle jooksul oli kääbust liiga palju eksponeeritud, ta ajab mul ikka südame päris pahaks. Õnneks oli kääbusega ühel ajal ka teisi tegelasi laval, nii et ei pidanud teda vaatama, võis oma tähelepanu ka teistele laval toimetavatele persoonidele pühendada. Tomminga lavastatud “Sugar” oli nagu säästuvariant. Nägin selle lavastuse eelmist verisooni ka kaheksakümnendate lõpus, siis jäi sellest kuidagi parem mulje ja lugu tundus kompaktsem ning pikem. Ja muidugi oli võrratu film, mille alusel muusikal on valminud, ka seal oli lugu kuidagi pikem. Nüüd käidi uues lavastuses kõik kuidagi jooksuga läbi, stseen siit ja stseen sealt, siis veel mingeid muid liine juurde, näiteks, et bändi juht oli tegelikult FBI agent, kes ajas taga neidsamu mafioososid, kes omakorda ajasid taga kogemata koletu veretöö tunnistajateks sattunud muusikuid, kes siis mafioosode käest pääsemiseks ennast naisteks pidid riietama ja niimoodi naistebändi saksi ning kontrabassi mängima sattusid.
Muidu oli lavastust täitsa vahva, vähemalt igav ei hakanud ja isegi poole pealt ära minna ei tahtnud. Eriti ootasin ma ühte laulu, mida vanas lavastuses esitas Kaljujärv, kes mängis seda muusikut, kellel Sugariga tõsiseks suhteks läks, see oli selline Sugarist unistamise laul “Mul meeles on vaid Sugar”. Nüüd tänases lavastuses kõlas see laul lõpuks hästi lühidalt, nagu umbes paar salmi sellest. Üldse oli kõik kuidagi hästi lühidalt ette kantud ja osad asjad üldse välja jäetud. Vanast lavastusest oli veel meeles, kuidas Peeter Oja tegelane tulevaste pulmade eufoorias oli, kui ta pidi miljonäriga abielluma, kuigi ta esines miljonäri ees naisena, aga tegelikult oli mees, nii et poleks saanud temaga abielluda. Siis ta esitas mingit naljakate hüpete saatel laulu “Pulmad käes...”, aga selles lavastuses polnud üldse seda laulu.
Lavastus oli rohkem selline remixi moodi, palju kaasajastamist ja erinevate stiilide segamist. Kõigepealt segunemine kinokunstiga, siis erinevad muusikastiilid, näiteks üks räpisoolo, tundus, et enamus laule olidki mingist muust ooperist, mitte sellest Sugari muusikalist, mida rahvas oli vaatama kogunenud. Kostüümid olid väga vahvad, kuigi natuke küsitavaks jäi, kuidas sattusid Chicagosse ja Miamisse eesti rahvariietes naisterahvad, aga kui nad seal juba olid ja koguni laulda üritasid, siis oli see üpris naljakas. Vahvad olid ka balletitantsijate esitatud stjuardessid ja stjuuard, baleriinid käisid varvaskingade varvastel tavalist kõndi, see nägi hästi koomiline välja. Ja eriti tore oli vaadata seda baleriini, kes oli baleriini kohta väga paks. Kui ma alguses teda kuskil kõrgel lavakonstruktsioonil räppi tantsimas nägin, mõtlesin, et see on keegi eriti hea liikumisega kooriartist, kes sinna tantsima on pandud. Vaheajal üritasin isegi mööda teatrimaja laiali paigutatud artistide piltidelt kavalehe järgi seda baleriini tuvastada, aga tema nimelise balletiartisti pilti ei leidnudki. Tahtsin pildi järgi veenduda, kas tõesti saab baleriin nii paks olla.
Peale vaheaega läks lavastus päris naljakas tempos edasi, nüüd olid juba huvitavamad kohad, kus oldi Miamis, ookeani ääres ja osaliselt oli tegevus jahi peal. Eriti tore oli Merle Jäägeri kehastatud miljonärist vanamees, kes Veikko Tääri kehastatud naiseks riietunud muusikusse armub. Jäägeri tegelane oli visuaalselt nagu Ozzy Osbourne ja teda võis kutsuda ka Ozzyks, nii et see oligi tahtlikult seda muusikut parodeeriv kuju. Kuulus stseen filmi lõpust, mis toimub mootorpaadis, kus miljonäriga abielluma pidav muusik teatab, et ta ei saa mehega abielluda, sest ta on mees, oli esitatud varem valmisfilmitud lõiguna, kus kahest paarist koosnev nelja tegelasega seltskond mööda Emajõge mootorpaadiga ringi kihutas ja selle vaimuka dialoogi esitas, kuigi kõlakvaliteet jättis soovida ja Gerli Padari hääl kõlas selles filmilõigus eriti totralt. Sellest oli kohe tunda, et ta pole koolitatud näitleja, vaid mingi isehakanud laadatola.
Lavastaja Tommingas kasutas ka selle muusikali lavastuses hulgaliselt balletiartiste, kellel oli sõnalist osa, see on Tomminga viimase aja muusikalvastustele juba päris tüüpiline nähtus. Aivar Kallastet ei tundnud ma pikalt ära, sest pole teda varem kunagi rääkimas kuulnud, mõtlesin, et see on keegi kooriartist. Kahju oli sellest, et Tommingas oma hiilgava näitlejapotentsiaaliga head muusikaliartistist abikaasat ei olnud lavastusse näitlejana kaasanud, Aivar oli selle lavastuse puhul ainult näitejuht. Naiseks riietuvad meesmuusikud Veikko Tääri ja Andero Ermeli kehastuses olid väga toredad. Huvitav oli ka lavakujunduse keskseks elemendiks olnud konstruktsioon – kogu lava hõlmav ja pöördlaval erinevate nurkade alt ning erinevatest külgedest näidatav ehitis, mis kujutas kõiki kohti, kus tegevus toimus. See konstruktsioon võis täiesti tõetruult olla nii autogaraaž, rongikupee, vaksal, Miami rand, jahi kajut jne. Igal juhul jäin selle teatrielamusega täitsa rahul, üle keskmise oli see näidatud tükk kindlasti.