Edward Taylori krimikomöödia „Jäine mõrv“, lavastaja Leino Rei, Vanemuine
Täielik kriminull ja väga hästi mängitud, seda eelkõige meesosatäitjate poolt, Eva Klemets ainsa naisosalisena oli kuidagi liiga hüsteeriline. Põnevust jätkus kogu lavastuse jaoks, et mis seal ikkagi toimub, vahepeal oli selline situatsioon, et peaks olema mitu laipa, aga nad pole nendel kohtadel, kus nad olema peaksid, ja siis oli jälle kahtlus, kas need persoonid ongi üldse surnud, keda surnuks peetakse. Osaliselt arvasin ma ära, kuidas üks mees, kes rõdule surema jäeti, sealt minema pääses, aga sellist lõpplahendust, nagu näidend pakkus, poleks küll ette osanud aimata, nii et oli ikka viimse hetkeni pingelist jälgimist. Muidu oli ka huvitav, tegelased olid tandem, kes kirjutas kriminulle, mida televisioonis lavastati. Vaheapeal ajasid nad täitsa naerma, Jaan Rekkor ja Hannes Kaljujärv mängisid tõesti võrratult. Kui Kaljujärv rõdule kinni pandi, tekkis mul küsimus, kas tal siis mobla polnudki, et oleks saanud sealt pääseda. See näidend võiks küll olla kui hoiatuslugu kõigile mobiiliskeptikule, kes mingil põhjusel ei taha mobla hankida või seda kaasas kanda. Sellises situatsioonis võinuks moblast saada elupäästja. Eks neid situatsioone ole veelgi, kus üks telefonikõne võib paljutki muuta või suisa elu päästa. Samuti jäi mulle arusaamatuks, miks oli kavasse pandud ka teine naistegelane, aga lavale ta ei ilmunud. Kas sellest pidi nii aru saama, et üks naistegelane oli ühes isikus, et tegelikult kedagi Valerie’d polegi olemas. See jäi natuke häirima, et ma nii loll olen, et sellest asjast aru ei saanud.
No comments:
Post a Comment