Elling

A.Hellstenius, I.Ambjørnsen "Elling", lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Hästi tobe oli seal saalis istuda küll. Ma täitsa vihkan selliseid asju, mida ei mängita klassikalises teatrisaalis, vaid kuskil isetegevuslikult teatrisaalis kohandatud ruumides. Nagu "Elling", mida näidati Kastani 1 majas. Siis, kui etendus veel ei käinud ja tuled põlesid, lootsin, et mängimise ajaks kustutatakse suurem valgus ära, et ehk siis näitlejad ei näe saali, kes siin istuvad. Aga isegi nii palju ei pakutud publikule hubasust. Alguses kustutati küll kõik tuled ära, mingi aeg istuti päris pilkases pimeduses, aga siis pandi nii suur valgus põlema, et ikka täitsa jube oli. No näitlejad nägid konkreetselt, kes saalis on ja mul oli nii piinlik, et seda on võimatu kirjeldada. Oleks tahtnud nähtamatu olla. Ruum, kus publik istus, pidi kujutama kahe raviasutusest ühiskonda sotsialiseeruma pääsenud mehe sotsiaalkorterit. Ja siis lugu näitas seda, kuidas need 2 meest, Elling ja Kjell, seal korteris hakkama hakkavad saama. Iseenesest päris jama lugu. Mul oli hästi piinlik, kui kohe alguses ropendama hakati, kui Kjell teatas, et ta pole mitte kunagi keppinud ja siis sellel teemal pikalt heietati. Ja pärast nad helistasid veel sekstelefonile. Mõlemal mehel oli probleeme telefoniga rääkimisel, Elling ei julgenud telefonile vastata, nii et sotsiaaltöötaja, kes neid aeg-ajalt vaatamas käis, nägi Ellinguga päris pikalt vaeva, kuni see barjäär murtud sai. Ja kui siis sai murtud, hakkas Kjell seda olukorda ära kasutama, et neil on telefon ja nad isegi oskavad selle telefoniga midagi peale hakata, nii et põhilised kõned saidki tehtud mõnunumbrile.
Vahepeal oli veel stseen haiglast, millest selgus, et kõik, mida Elling rääkis, oli tema väljamõeldised, nii et Ellingu juttu ei maksnudki eriti tõsiselt võtta, talle meeldis asju välja mõelda. Selle telefonile vastamisega seoses ütles Elling, et neil kodus oli nii, et telefonile vastas alati ema. Iseenesest ütles Elling selle kohta väga õigesti, et milleks meile siis see korter, kui me peame siit kogu aeg väljas käima, kui sotsiaaltöötaja jälle neid vaatama tuli ja utsitama hakkas, et lähme sinna või sinna. Kodu ongi ju kõige mõnusam koht, kust inimene ei peaks mitte mingil tingimusel tahtma välja tulla. Kuigi sotsiaaltöötaja pakkus neile lahedat programmi, käisid kinos ja väljas söömas. Kodused toimetused olid meestel ära jagatud - Elling koristas, tal oli nagu selline maania, et meeldis väga põrandat pesta, ja Kjell käis söögi järel ning tegi süüa. Sellega oli siis ka probleeme, et Kjell ei tahtnud poodi minna, ja kui ta lõpuks peale pikka vaidlemist Ellinguga, teemal, et miks just tema peab kogu aeg poes käima, tema ei taha enam minna, mille peale Elling talle rahulikult selgeks tegi, et neil on ju selline tööjaotus, kui siis Kjell lõpuks ikkagi poodi läks, siis tuli ta sealt väga ehmunult, kuigi koos ostudega tagasi, et poes oli nii palju rahvast. Ja vaene Kjell pidi kõigi nende kuuldes oma ostud sooritama.
Tundus, et Kjellil väljendus ühiskonnast eraldumine mingi õgimise näol. Ta tahtis kogu aeg süüa ja muutus täitsa metsikuks, kui sööki nägi või söögi lõhna tundis. Ühes stseenis, kus Kjell on ärritunud, rahustab Elling korterikaaslasest sõbra just sellega maha, et toob pudingu, mis Kjelli kohe taltuma paneb. Elling siis söödab Kjelli lusikaga, aga siis juhtub midagi erakordset, vist hakkas helisema uksekell, midagi sellist pole nende korteris kunagi varem olnud, ja Kjell tormab vaatama, mis nüüd lahti on, kes neile külla tuli. Tormab kohe nii, et kõik suhu võetud puding pudeneb jooksu pealt suust välja. Ellingul oli nagu kinnisidee, et nad värvivad siin korteris kõik oranžiks, aga selle plaani laitis sotsiaaltöötaja maha, tema leidis, et kui seda korterit üldse värvima hakata, siis ainult valgeks. Mehed mööbeldasid oma vastomandatud korteris päris meeleldi ja seda kõike oli päris huvitav vaadata, kuigi natuke igav oli ka.
Elling oli näidendis ühel ajal nii tegelane kui ka jutustaja. Selles mõttes oli näidendi kompositsioon natuke arusaamatult hajutatud, et kord toimusid need sündmused nagu reaalajas, siis aga astus Elling stseenist välja ja hakkas publikule monoloogi pidama, et tegelikult olime me seal haiglas niimoodi ja mul oli kunagi emaga niimoodi... Need stseenid olidki kõige piinlikumad, siis suhtles Ellingut kehastav näitleja vahetult publikuga ja vaatas neile otsa, mitu korda vaatas mind ja ma ei teadnud, kuhu häbi pärast silmi peita. Kuidagi imelik oleks olnud ka, et pöörata pilk ära koheselt, kui ta minu otsa vaatab. Näidendisse olid sisse toodud ka 2 kassipoega. Keegi tõi meestele kassid, et neil oleks huvitavam ja oleks, kelle eest hoolitseda. Selle peale ütles Kjell, et meil sinuga, Elling, läheb ikka väga hästi – meil on oma korter, varsti saame videomaki ja nüüd on meil kummalgi oma kass ka. Kassipojad olid muidugi üldised nunnumeetrid, kui need hädised karvased olevused kastist välja võeti, siis käis läbi saali heakskiitev sahin. Minu jaoks oli see küll päris jäle vaatepilt, nii jubedad kassid olid, eriti jäle oli vaadata, kuidas näitlejad neid oma peopesades hoidsid, mul käisid küll seda nähes külmavärinad üle keha (kerge kassiparanoia või –allergia). Mõtlesin, et huvitav, kui kumbki neist näitlejatest – Riho Kütsar või Margus Jaanovits, kasse vihkab ja samuti nad jäledad leiab olevat, kas ta siis tõesti suudab niimoodi praegu mängida, nagu ta hullult fännaks neid kasse. Jaanovitsi Kjell oli kassipoegade suhtes küll väga nunnutav, rääkis nagu vastsündinud imikuga. Ei ole kerge ikka see näitleja töö.