Mu kallis lift

Bengt Ahlfors „Mu kallis lift“, lavastaja Eino Baskin, Vana Baskini Teater
Kui tavaliselt võib Baskini Teatris esitatavate tükkide kohta öelda, et need on väga jamad, siis sele kohta ütleks totaalne jama. Ja kindlasti üks suuremaid jamasid monolavastuste vallas, mida ma näinud olen. Ulfsak üldse ei kanna. Huvitav, et suurel laval mõjub Ulfsak tõelise näitlejana, aga üksi selle vaesuse ja mannetuse taustal, mis Vana Baskini lavalt vastu kumab, on ikka täitsa hale pilt küll. Teksti pole, mängida midagi pole, millelegi toetuda pole. Kas tõesti peab siis niimoodi lõpetama on kunstilise tähelennu kunagine nõukogude kino naistelemmik, minu jaoks Rebase-Rein. Niimoodi lapselastele kommiraha teenides. Täitsa jube.
Kõige hullem ongi see, et puudub lugu, mida mängida. Kui ma seda pealkirja nägin, kujutasin ette, et see on lugu mehest, kes jääb lifti kinni ja siis seal oma monotüki maha peab. Aga tegelikult on see tegelane „vabaduses“, oma kodus. Tema ainus sõber, kellega rääkida, on lift. Kuigi liftiga vahetult suhtleb ta väga harva, enamasti sonib oma suurest eluarmastusest Grace Kellyst. Mitte, et selles midagi halba oleks, et keegi on kellessegi niimoodi lootusetult kiindunud, olgu see tema ihalusobjekt juba ammu surnud või lihtsalt kättesaamatu. Iseenesest armas kiindumus, teadmises, et naine on vürstinna, üleüldine lemmik, kellega kohtuda on täiesti võimatu ja keda endale saada pole mingit lootust, aga ikkagi selline siiras armastus tema vastu. Ainult et see kõik ei kandnud, oli liiga igav ja mõttetult esitatud. Ulfsak üritas flirtida teda vaatama kogunenud vanadaamidega. Ühed minu ees istuvad vanadaamid elasid küll päris elavalt kaasa, alguses, kui esitaja lavale tuli ja „tere“ ütles, hõikasid „tere“ vastu. Ja eriti koomiline oli tädide kaasamäng siis, kui Ulfsak nimetas kuupäeva ja küsis saali käest, kas te teate, mis kuupäev see on. Üks tädidest noogutas, et loomulikult ta teab, kuigi ma olin veendunud, et ei tea ta midagi. Ulfsak jätkas oma teksti: „Jah, te ei tea, et see on Grace Kelly sünnipäev.“
Mõnes kohas oli ka täiesti tarbetut mononäidendi struktuuri lahtiseletamist, pöördumisi publiku poole, et siin ma pean natuke tempot tõstma... ega teil igavaks ei lähe... suudate jälgida, see on monodraama puhul väga raske, suuta õiget tempot hoida. Üritas see Ulfsak asjale vürtsi lisada, mis ta üritas, lõpuks suhkurdas sõna otseses mõttes üle: pani väikse tassi tee peale vähemalt 15 lusikatäit suhkrut, võttis ühe sõõmu ja purskas selle lavale maha. Ühes kohas isegi sülitas lava peale. Kui ei saa ropendada, siis tuleb vähemalt sülitada, siis saab vist nagu selle „kaasaegse“ teatri normi täis. Peale seda, kui Ulfsak avastas, et ta on tee sisse liiga palju suhkrut pannud ja läks omale uut teed tegema, soovitades publikul minna kohvi jooma, algas vaheaeg ja ma ei näinud ühtegi põhjust teatrimajja enam kauemaks jääda. Millal ometi tuleb see päev, kui saab hõisata, et Vana Baskin on saanud hakkama millegi tõeliselt suurega? Või tuleb see lootus juba maha matta, kui nad kogu selle aja jooksul pole suutnud mitte midagi kunstilisele tervikule ligilähedastki teha...