Kihluspidu

Alan Ayckbourn „Kihluspidu“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini Teater

Veel üks katse Baskini teatris kunsti leida, mida läksin vaatama oma kindla eelarvamusega, mis mul Vana Baskini Teatri suhtes ikka on. Ja taas ei suutnud see teater mind millegagi üllatada ega ennast ületada. Vana Baskin oma tuntud olematuses. Nüüd ei olnud enam isegi piinlik, kui laval midagi ei toimunud ja näitlejad järjekindlalt saali poole mingeid olematuid nalju läkitasid. Vaadata tasus ehk ainult Nero Urket, keda ma peale lavaka lõpetamist polegi üheski osas näinud. Juba nime poolest on ta omapärane noormees, välimusest rääkimata, tal on figuur, mis teeb kadedaks iga naise. Ja selline üpris omapärane mängumaneer, õhkuahmivad fraasid ja täiesti ootamatute rõhuasetuste kasutamine. Kuigi natuke liiga vaikseid registreid kasutas, oleks võinud rohkem pouerit välja tuua. Näitlejatest mõjusid veel päris naljakalt Tõnu Kilgase ja Terje Pennie mängitud tuvipaarist lapsevanemad. Oma totra itsitamisega ja pead pidi kokkujooksmisega olid nad omamoodi täitsa armsad, et veel peale niipaljusid aastaid suudetakse teise totruseid taluda ja tobedate naljade üle südamest naerda. Selline just teineteisele loodud paarike.
Kadri Adamsoni tasus vaadata kui taas head näidet sellest, kuidas naisterahvas sünnitab 2 last ja on peale seda vapustavas vormis, enamuse sellest vähesest ajast, mis ma saalis olin, imetlesingi Adamsoni jalgu, kui vapustavalt ilusad jalad. Muud seal vaadata niikuinii polnud. Ja teiseks vaatuseks jääda ei näinud ma ka enam mõtet, esimese vaatuse ajal sai niigi küllalt tobedusi nähtud-kuuldud, ka enamus näitlejaid jõudis selle ajaga lavalt läbi käia, nii et nägin nad kõik ära, kuidas välja näevad ja keda ning kuidas mängiavad. Amatöörlavadel muidu küllalt tugeva näitlejana (eriti Emajõe Suveteatri „Kellamehes“ Esmeralda emana) mõjunud Kärt Reemann oli Eensalu taktikepi all etlema pandult küll allapoole igasugust arvestust. Selline hästi mannetu värk kokkuvõttes, ikka enamus stseene lohises pika slepiga ja isegi selle ühe vaatuse jooksul, mis ma saalis ära kannatasin, oli katkematu tahtmine, et see jama juba läbi saaks.
Lugu ise rääkis sellest, kuidas üks 6 kuud koos elanud paar oma kihluspeoks valmistub, aga neile vajub ootamatult sisse oma poksitšempionist elukaaslase seest põgenev naabritüdruk ja kõik pööratakse pea peale. Ausalt öeldes pani mind imestama näitekirjanik Ayckbourn, on ju tema sulest valminud päris andekaid komöödiad, aga selles loos nagu sisu polnudki, kõik oli selline väljakistud ja ette aimatav. Kuigi samas ka täiesti arusaamatu, miks peavad naabrid niimoodi teiste naabrite poole pakku tulema ja miks korteriperemehed nii saamatud on, et ei suuda seda kaost enne oma külaliste saabumist likvideerida, vaid endale pähe istuda lasevad. Selline küllalt ebarealistlik olukord, mida ma päriselus ette ei kujutaks, pigem oli aru saada, et pagevate naabrite kohalolek oli vajalik, et luua tükki koomikat, aga eriti naljakalt see välja küll ei kukkunud. Kuigi Tõnu Kilgasel olid päris head säramismomendid, mis panid kohati isegi muigama, eriti koosluses tema naist kehastava Penniega. Hästi tobekoomiliselt veider paar. Kui olin ära näinud selle, kuidas vanemad tulevasele noorpaarile külla saabuvad, nende reaktsiooni toimuvale ja aimanud, et see lugu läheb ilmselt samas tempos ja sama jaburate naljadega edasi, tehti minu suureks rõõmuks vaheaeg ja ma sain teatrimajast jalga lasta.