Kristian Smeds „Külmapildid“, lavastaja Tamur Tohver, PolygonTeater
Midagi Peter Brooki teatri laadis – tühi lava, mille ainsaks lavakujunduseks tühi reformvoodi ja tool. Üpris igavad pildid olid, kuigi näitlejad mängisid iseenesest hästi. Eriti Hannaliisa Uusma, kelle kohta ma vaatasin, et see on kindlasti mingi tibi mõnest sellisest koolist, mida mina üldse näitlejakoolituseks ei pea, aga täitsa hästi kannab. Olin tõeliselt üllatunud, kui tütar teatas, et see on „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ laulja HU. Lõpus laulis Hannaliisa väga ilusa laulu „Kell on 6“, tõeliselt hästi aktsenteeritud ja huvitavalt esitatud, võttis täitsa ihukarvad püsti. Mirtel Pohla ilu pärast tasus ka vaadata, kuigi tal kahjuks eriti lavaruumi polnud, ainult viimane stseen-pilt oli Mirteli kanda. Üheks vaimustavamaks pildikirjelduseks oli Eero Spriidi paraja absurditunnetusega musta huumori võtmes esitatud lugu uppunud „hullikesest“, kes järve põhjast oma sugulasi jälgib.
No comments:
Post a Comment