Loss

F.Kafka-H.Toompere „Loss“, lavastaja Hendrik Toompere, Vanemuine

Toompere lavastatud ja instseneeritud Kafka „Loss“ oli väga hea lavastus. Vähemalt nii hea, et ma jäin seda kuni lõpuni vaatama. Kohe algusest hakkas nalja saama ja niimoodi kuni lõpuni välja. Kuigi teises vaatuses tundus, et kahe nuhi, kes esinesid abilistena, trikitamine hakkas juba liiga pikaks venima, aga samas see oli piisavalt naljakas ja pakkus pinget, kuigi oleks võinud ikka natuke hoogu maha võtta. Kafka on mulle alati natuke arusaamatu kirjanik olnud, aga tema suuremate teoste õnnestunud ümberjutustused on alati kunstilise elamuse pakkunud. Nii mitu varianti „Protsessi“ filmina kui ka seesama „Loss“ oli varem filmina nähtud ja siis veel kunagi 90ndatel Vanemuises lavastatud „Metamorfoos“, kust mulle jäi meelde „surematu“ stseen, kuidas perekond istub lauas ja poeg teatab kartlikult, et ta tahab hakata tööl käima, mispeale isal jääb söök kurku kinni ja ta virutab rusikaga vastu lauda: „Ropp jutt jätta!“
Umbes samasugust absurdset, aga ka piisavalt realistlikku huumorit pakkus ka „Loss“ Toompere nägemuses. Kui ajakirjandus on seda lavastust pidevalt võrrelnud Toompere eelmise tööga Vanemuises Marqueze järgi tehtud „Sada aastat üksinduse“ lavastusega, siis õnneks minu jaoks seal sarnasusi polnud, kui, siis ainult see, et mõlemad lavastused on väliskirjanduse instseneeringud. „Sada aastat“ tundus mulle ikka võimatu jama, millest ma absoluutselt aru ei saanud ega tahtnudki saada, nii et lasin loomulikult esimesel võimalusel vaheaja ajal jalga. Aga „Lossi“ oleks täitsa tahtnud veel edasi vaadata, kuigi lõpp muutus juba natuke tüütuks ja venivaks, aga samas oli ka natuke kahju, et juba ära lõppes. Mängiti hästi ja palju kujundeid oli, lava oli piisavalt kaetud, nii tegelaste kui objektidega, kogu aeg toimus midagi, isegi siis, kui näiliselt oli lava tühi. Kasvõi näiteks laest alla lastud aurumasin, kust hästi tihedat ja huvitavaid kujundeid moodustavat suitsu välja lasti. Seda suitsu oli omaette lahe vaadata, kuidas see sealt masinast pilvedena tugeva susina saatel välja paiskus ja mis kujundid siis edasi moodustama hakkasid, kuidas toss hakkas laiali valguma, kuidas mingi osa lavast oli kaetud paksu suitsuga, kuidas suitsusambad hakkasid saali poole hajuma, kuni nad lõpuks ka minuni jõudsid, nii et pidin omale kavalehega tuult lehvitama. Selleks ajaks ma polnud veel näinud, kuidas Alina mängitud tegelane lehvikuga lehvitas – mitte ei lehvitanud lehvikut väikeste liigutustega oma näo ees, vaid liigutas kogu lehvikut hoidvat kätt tervikuna, tehes sellega hästi suuri ringe. Oleks võinud oma kohal istudes ka samamoodi lehvitama hakata.
Lavastusse oli sisse toodud palju kaasaegset, tundus, et ajalooline tõepära, see aeg, milles Kafka romaan kirjutatud oli, polnudki oluline, pigem oligi taotuslik see, et mängida see lugu kaasaegses vormis. Süžee iseenesest on ju igati kaasaegne – väike inimene, kes tahab lihtsalt oma tööd teha, tahab alustada otsast peale, vaikselt oma väikest asja ajada, aga upub seejuures bürokraati masinasse, sest on nii palju instantse, mida ta peaks läbima selleks, et mingi oma elementaarne toiming ära teha. Ja tema ümber justkui sambastunult elavad isikud, kes on leppinud selle bürokraatiaga, mis nende maailmas valitseb, kes teavad, et on loss, aga neil pole sinna mitte kunagi asja, sest nende asi on toimetada oma väikseid tegemisi väljaspool lossi, selleks, et tähtsamad asjapulgad saaksid nende teenuste-tööde läbi toimetada oma veel tähtsamaid toimetusi kuskil poolinstantsides, mis lossi poole teele jäävad, need jälle omakorda toimetada selleks, et järgmine aste saaks funktsioneerida, kes võib olla on juba nii kõrge aste, et asub lossi viiva trepi astmetel jne. Kogu see suruv õhustik, mis inimest ümbritseb, kui ta mingi toiminguga vastamisi satub ega oska oma tegemist kuskilt otsast alustada, on vaja täita nii palju pabereid, käia läbi nii palju inimesi ja asutusi, kõik nad asuvad erinevates kohtades, kõik nad annavad juhtnööre järgmiste sammude astumiseks.
Ja hea on, kui annavad juhtnööre. Nagu lavastus suurepäraselt läbi totra veiderdamise prisma näitas, on enamus nendest „töötajatest“ sellised, kellega ei saagi asju ajada, kellega ei leita ühist keelt, kes on sedavõrd bürokratiseerunud, et ei oskagi tavainimese kombel rääkida. Heaks näiteks on siin maamõõtja abilised, keda oleks õigem nimetada nuhkideks. Ei oska nad maamõõtjat kuidagi abistada, ei tea nad maamõõtmisest midagi, aga nad peavad kogu aeg juures olema, kuigi nende asjatu tilberdamine rohkem segab kui abistab. Ja nad pole võimelised kommunikeeruma. Ainult niipalju, kui edastada mingi nende kantseliidist meeldejäänud tekst, mida nad üpris naljakal kombel suvalistes kohtades sisse toovad, kuigi dialoogi arengu plaanis ei vii selline suhtlemine mitte kuhugi. Või käskjalg Barnabas, haruldase mäluga mees, kes on võimeline ilma ühegi eksimuseta järele kordama mitme lehekülje pikkust teksti, süvenemata selle teksti sisusse, aru saamata, millest ta üldse räägib. Barnabas ei vurista seda teksti masinana ette, ka selles tekstis on omad rõhud, on aeglasemad ja kiiremad fraasid, intoneeringud, aga see kõik kopeerib selle inimese kõnet, kelle suust tekst algselt kõlas. Barnabas salvestab oma fenomenaalse mäluga täismahus kogu teksti, mille ta peab edasi andma, isegi kannab selle eelpoolkõnelejale ette, et keegi ei peaks muretsema sellepärast, kas Barnabas ikka suudab nii pika teksti edasi öelda sellele, kellele see tekst mõeldud on, ainult et... Barnabas ise on ka väike mutrike, kes ei jõua ja kellele polegi ette nähtud jõuda nendeni, kellele tegelikult sõnumeid oleks vaja edastada.
Sõnumite puhul oleks kohane rääkida sellest, mis Toompere lavastuses veel kaasaegse viitena mõjus, nimelt telefonidest. Kõigil tegelastel on kaasaegsetele inimestele kohaselt olemas mobiilid (nagu eile „Jäist mõrva" vaadates sai mõeldud, miks küll ometi sellel mehel mobiili pole). Nende mobiilidega isegi helistatakse kuhugi ja tehakse mingitest eriti tähelepanuväärsetest sündmustest-olukordadest pilti. Näiteks see on kogu kogukonna jaoks salvestamist vääriv hetk, kui maamõõtja hakkab mingi oma sihini jõudma, seda siis maamõõtja enda arvates. Kui ta vist ekslikult jääb rippuma mingi mehe külge, keda ta kujutab ette olevat kastellaani, kelle kaudu pääseks lossi, võib olla on see isegi härra Klamm ise, kellest kõik ainult räägivad, aga keda kogu lavastuse jooksul kordagi näha pole. Või kui oli näha, siis nii peidetud sümbolitega varjatult, et mina teda küll tuvastada ei suutnud. Siinjuures ongi huvitav see, et kuigi kõigil tegelastel on mobiilid olemas, on need masinad lihtsalt kaasaegse tehnika saavutuse vidinad, mida praktilistel eesmärkidel peaaegu ei kasutatagi. Ühes lavastuse algusstseenidest hakatakse helistama, siis on üks „eeskõneleja“ ja koor. Meenutas nii antiikdraama ülesehitust kui ka setu laulu. Üks tegelane alustas rääkimist, teised võtsid ka telefonid välja, aga nad ei rääkinud mitte omavahel, vaid helistasid kellelegi. Võib olla helistasid kõik ühele isikule, võib olla igaüks kellelegi teisele, aga see kõne, mida räägiti, oli kõigil praktiliselt üks. Eestkõneleja rääkis teksti ära, siis teised kordasid seda läbisegi, mitte väga korrapäraselt, vaid igaüks oma variatsioonis. Hästi oli arusaadav ainult eeskõneleja jutt, kes tõi sõnu kuuldavale esimesena, kõik kordajad kajasid juba läbisegi ja natuke summutatult, nii et nende kõnedest võis kuulda üksikuid sõnu, mis juba eeskõneleja tekstist olid läbi käinud.
Sellistel eesmärkidel kasutatakse seal siis tehnika ühte viimast saavutust mobiiltelefoni. Kavalehelt lugesin, et Kafka ajal oli selleks tehnikaimeks, ainus tehnikavahend, mis seal kogukonnas üldse töötas ja olemas oli, telefon. Aga pole teada, kuhu need kõned lähevad, see võib olla taas suletud ring, et räägitakse kuhugi tühjusesse, kui inimestele lihtsalt luuakse illusioon, et nad said oma kõne tehtud. Et sai räägitud sellega, kellele inimene mõtles helistada, või selle kõnega sai mingi probleem lahendatud, üks aste edasi astutud, teda suunati jälle järgmisesse kabineeti jne. Taas näitas selline helistamine süsteemi suletust, süsteem toimib, aga mitte inimeste heaolu silmas pidades, vaid iseenda toitmiseks. Nagu nõukogude ajal oli, et kellegi töö seisnes selles, et iga päev tuli üks laud kanda ühelt korruselt teisele. Samamoodi toimib kogu see Kafka lavale toodud süsteem, keegi kuskil töötab, aga mingeid hüvesid sellest rahvale pole, pigem ainult probleemid. Sest selle kõrval, et süsteem on keeruline, et see takistab tavapärase ja tegevusi lihtsustava elu kulgu, on süsteem ka jälgiv. Nagu maamõõtjale koheselt tema ilmumise järgselt sappa tekkivad nuhid või muud "kõrgemad" jõud, kes käivad kontrollimas, kas väiksed mutrikesed ikka keerlevad sellisel kohal, tempos ja arvu kordi, nagu nende eksistentsiks, mida esitatakse töö pähe, ette on nähtud.
Kõik on ette nähtud, kõige kohta on süsteem, aga selleks, et selle süsteemi kaudu midagi oma töö jaoks vajalikku saada, süsteemi pole. Siis on hoopis tegevust takistavad tegurid. Telefon on musta auku helistamiseks, ehk isegi selleks, et "linnuke" kirja saada, võib olla on nende süsteemis elavate ja süsteemi toitvate inimeste üheks ülesandeks iga päev teatud arv kõnesid teha, ka selline töö võib taolises keskkonnas kõne alla tulla. Seejuures ongi loogiline, miks mobiiltelefone omades, kasutatakse ikkagi elavat käskjalga, kelle kaudu sõnumid enam-vähem ikkagi liiguvad. Meie oma hästitoimivas maailmas saadame vajadusel sõnumeid, ja need jõuavad kohale, kõneteksti edastamiseks pole enam käskjalgasid tarvis. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et käskjalg on üldse mingi iganenud elukutse, seda kaasaegses maailmas olemas pole, aga tegelikult ikka on küll, päris palju on firmasid-asutusi, mis kasutavad käskjala teenust, olgu see siis näiteks lillede või ametlike dokumentide edastamiseks. Kafka maailmas aga pole sõnumite saatmisel mobiili kaudu üldse mõtet, kui seal tavalinegi kõne kuhugi musta teadmatusse auku läheb, siis sissetoksitud tähekombinatsioon läheks ammugi kaduviku teed. Võib olla nendele alamatele tegelastele polegi sellist oskust ette nähtud, et nad oskaksid mobiiliga sõnumeid saata. Nagu selles nööristtõmbamise maailmas on: inimestele on kätte jagatud mingid vidinad, kätte õpetatud teatud funktsioonid-liigutused, mida selle vidinaga teha, aga õpetamisel on omad piirid, pole õpetatud mitte päris kõike, milleks see vidin sinu elu lihtsustamiseks võimeline on. Ja ise midagi uurida ei tohi, asja tohib kasutada ainult ettenäidatud funktsioonides ja võib olla isegi teatud arv kordi mingi perioodi jooksul.
Sellega on siis seletatav ka see, miks lavastuses kasutatakse mobiiltelefone kõne tegemiseks ja pildistamiseks, aga mitte mingil juhul sõnumite saatmiseks, sellest funktsioonist masina sees vaikitakse, võib olla isegi kardetakse, et inimesed sellest funktsioonist teada ei saaks, siis võib midagi muutuda kontrollimatuks, väljub ülemate ja kõige ülema kontrolli alt, inimeste vahel võib tekkida täiesti kontrollimatu kommunikatsioon. Selleks, et suusõnalisi sõnumeid edasi anda, on ju olemas käskjalg. Seda ei saa süsteem lubada, et keegi avastaks, et telefonis on ka selline funktsioon olemas, millega saab teha seda tööd, mida praegu käskjalg ühepoolselt teeb, edastades sõnumeid kõrgemalt madalamatele, aga mitte vastupidi. Sellega muutuks vaese niigi kurnatud ja oma haige perekonnaga hädas oleva Barnabase eksistents mõttetuks. See mees naudib oma tööd, naudib seda, et ta ise saab selle sees areneda, saab oma mõistust vahedamaks muuta, erinevaid tekstilõike pähe õppida ja meelde jätta. Ilmselt naudib ka seda, et selliste sõnumite edastamisel on tal teatav jumala funktsioon. Kuigi ta ise lossi ei pääse, saab ta siiski natuke teda ümbritsevatest inimestest kõrgemal olevate isikutega lävida, kui talle kellelegi alamatest edastamist vajav teade üle antakse.
Barnabase peres oli midagi haiglaslikku. Kõigepealt Barnabas ise, ega ta ise ka päris selline normaalne polnud, aga ikkagi Kafka maailma kontekstis üks normaalsemaid. Selles maailmas on kõik kuidagi pea peale pööratult pahupidi, ja see, mis tavaelus tunduks kummastav, näib Kafka juures omamoodi loogiline ja harilik. Nii ka Barnabas, haruldase mäluga lihttöö tegija, võiks isegi öelda, musta töö tegija, kuigi otseselt see töö ju käsi ei määri, aga sisu poolest on see ikkagi midagi musta. Nii nende sõnumite poolest, mida ta edastab, see on saajale alandav, kuid samas ikkagi tavapärane, nendes sõnumites on viisakalt läbi lillede öeldud halvasti. Samuti on must ja alandav see süsteem, kuidas Barnabas on sunnitud sõnumeid edastama, need liiguvad ju ainult ühes suunas, ilma tagasisideta. Kuid ikkagi kõige selle juures, on Barnabas selles kummalises maailmas üks normaalsemaid tegelasi. Ja tema perekond selle kõrval üks ebanormaalsemaid kooslusi. Isa räuskab pidevalt mingeid arusaamatuid lausekatkeid, tihti ei saagi aru, mida ta üldse kisab, s.t. ei saa aru sõnast, mis öeldi. Mis mõttega ta kisab, sellest ei saa niikuinii aru. Alandlik ema, kes isa räuskamist kuulab, sellega lepib ja kõige selle keskel tarmukalt toimetab. Ja eriti kummaline õdede paar. Need on nagu mingid 2 poolust, 1 kogu aeg tõsine ja kummituslikult esimest õde matkiv, teine lõbus, naeratav ja elav. Ja nad liiguvad koos nagu siiami kaksikud, kuigi nad ei ole millegi kaudu füüsiliselt ühenduses. Moodustavad kummalisi poose, lõbusam ja vilkam õde on initsiaator, kui on vaja kellelegi läheneda või kellegagi rääkida, siis minnakse tema algatusel, lõbusa naeratusega tüdruk ees, tal arglikult käest kinni hoidev emotsioonitu tõsine kuuvarjuna mõjuv õde vaikselt järel.
Barnabas hakkas silma ka vana hea Margus Jaanovitsina, sellisena, nagu ma teda lavakast nähtud esimestest hetkedest peale mäletan ja milline näitleja vahepeal juba kuhugi ära kaduma hakkas. Oli tagasi see ammune häälekõla, naer ja liikumisega kaasnevad žestid. Esines ka väikest improvisatsiooniga kaasnevat lollitamist, näiteks abiliste palve peale kellegi jutu kordamine, mida Barnabas esitas sellise häälekõlaga, nagu see rääkija oli teinud. Ja mis abilistele tohutult nalja tegi, poisid muudkui palusid, „korda veel", „tee veel üks kord“ ja siis naersid, kui seda natuke kõmisevalt kähiseva häälega öeldud juttu kuulsid. Lõpuks, kui käskjalg oli ühte ja sama fraasi juba korda 3 korranud, teatas ta sama järeletehtud hääletooniga "aitab". Ka lisandunud kilodele vaatamata on Barnabase tegelases säilinud hea füüsiline vorm, oli palju selliseid natuke isegi kaelamurdvaid kehalisi trikke. Nii et kogu komplekt oli nagu täiega olemas, nii välimus, hääl, liikumine kui ka särtsakus. Ja need teatud liiki silmavaated, kuidas ta natuke silmi kissitades kuhugi kaugusesse vaatab. Kui stseen kannab, ja tema esituses selline stseen kannab, et on vaikus, midagi ei toimu, peale selle, et tegelane seisab ja vaatab silmi kissitades kaugusesse. Või mängib kätt taskus hoides, kõikuvatel ja joogi ületarbimisest ebakindlatel jalgadel taarudes, kuid oma trajektoorilt mitte kõrvale kaldudes, sihikindlalt grupis püsides, kuid sellest siiski omanäoliselt eristudes, joobnut.
Ka kostüümivaliku poolest oli Barnabas nagu ilus mälestuspilt ammumöödunud aegadest. Enamasti oli ta riietatud (või ainult selles oligi?) heledasse ülikonda, mis tekitas minus mälestusseoseid ühest Jaanovitsi elegantseimast rollist noorhärra Borkmannina. Taas see rüht, elegantne hoiak, mida tingib seljaskantav riie, nii et näitlejat vaadates on aru saada, et ütlus „riie ei tee meest“ paika ei pea. Teeb, ja kuidas veel. Ülikonnas on ta hoopis teine inimene, kui sama inimene teistes riietes. Kaasa hakkab mängima ka soeng, taas muutumatu, juba aastate jooksul pikem eest lahku kammitud tukk pleekinud juustes. Mida ta nii armsalt kätega läbi juuste tõmmates erinevatele pooltele kõrvale heidab. Ilus, elegantne roll, esitatud äärmise taktitunde ja läbimõeldusega. Iseenesest loll ja labane käskjalg, kes ei täida oma kohuseid, kuid see, et ta sõnumeid kohale ei vii, ei sõltu ju temast. Ta annab oma parima, talle jääb kõik hästi meelde, ta võiks need sõnumid ka aastate pärast ette laduda, kui ta ainult nende inimeste juurde jõuaks, kellele need sõnumid mõeldud on. Ülevaltpoolt tulevad sõnumid jõuavad madalalseisjateni selle käskjala töökuse tõttu ideaalselt kohale, vaevalt, et siis vastassuunas liikuvad sõnumid, alamatelt ülematele, halvemini liiguksid. Viga on lihtsalt absurdses süsteemis. Ainult õllejanu kustutamise järgne röhitsus polnud just kõige tõetruum.
Kummalisel kombel ei hakanud selles lavastuses üldse silma maamõõtja, kes nagu oleks pidanud olema peategelane. Tähendab, ta hakkas silma, ta oli kogu aeg laval, oli sama kummaline nagu teisedki tegelased, samasugune süsteemi ohver, nagu teda ümbritsevad kujud, aga samas ikkagi kuidagi liiga marginaalne, et mingi eredama elamusena meelde jääda. Jah, Hannes Kaljujärv mängis hästi, oli oma vanas headuses, füüsiline, jõuline, peen natuur, aga samas kuidagi kahvatult igav kõigi nende teiste uudselt mõjuvate tegelaste galeriis, kes pidevalt laval esinesid või mõne lühema etteastega lavalt läbi astusid.
Selles galeriis mõjus eriti paeluvalt Frieda - Klammi armuke ja maamõõtja tulevane naine. Frieda oli igati vaatamisväärsus omaette, kuigi taas Ragne Pekarevi ühes kandvas rollis nähes, tekkis õlgu kergitama panev küsimus, et mis siis nüüd on, ta pole ju üldse hea näitleja, et tal nii palju pearolle peaks olema. Nagu Vanemuises teisi naisnäitlejaid polekski. Mäng on tal kuidagi kesine, ilma erilise emotsioonide paletita, aga mis kõige rohkem selle näitlejanna puhul häirib, on tema kasv. Võib olla tõesti võib teha möönduse ja öelda, et Frieda rolli Kafka maailmas sobis selline äraspidine visuaalne kujund, kus küla kõige ihaldatavam naine on meestest, ja kõige pikematest meesnäitlejatest, pikem. See nagu oleks ainus Pekarevi Frieda rolli valimise põhjendus, aga teiste rollide puhul pole isegi sellist põhjendust tuua, et tahetakse kuidagi eriliselt visuaalsele absurdile rõhuda.
„Lossi" puhul oli kostüümikunstnik teinud väga hea töö. Frieda hakkaski silma oma äraspidise olekuga. Esiteks see tema üle mõistuse pikk kasv naise kohta. Siis kummaline ujuvalt vetruv liikumine, Frieda käis nagu tõeline maamõõtja, kuigi ta saab maamõõtjaga tuttavaks alles näidendi alguses, enne seda pole tal maamõõtmisega mingit pistmist. Ja see pole selline maamõõtja enda kõndi matkiv astumine, Kaljujärve tegelane käib täiesti normaalse ja tavalise inimese kombel. Niigi ülipikale näitlejannale on alla pandud veel platvormi ja kõrge kontsaga kingad. Tekib sama efekt, nagu kunagi keegi kriitik Rakvere teatri "Immelmanni sõlmest" kirjutas, et peab ikka lavastajal olema fantaasia, kui ta paneb niigi 1.90 pikale Viire Valdmale rulluisud alla. Nüüd oli samamoodi, vist 2 meetrit täis Pekarev mõjus nendes kingades veel pikemana. Samas rõhutasid need kingad tema vetruvat kõnnakut, ma päris hästi neid kingi ei näinud, aga kavalehel oli pilte ka, tundus, et need ongi mingi vetruva konstruktsiooniga kingad, mis sellist kõnnakut, nagu Pekarev laval kõndida harrastas, soodustasid.
Ühest küljest seostus selline sammudega maa mõõtmine maamõõtjaga, aga teisalt oli selline kõnnak jällegi kõrtsitüdruku tunnusmärk. Esimeses stseenis, kus Frieda lavale ilmub, on ta kõrtsitüdruk, valab kundedele õlut ja saab maamõõtjaga tuttavaks, kellesse ta silmapilkselt armub ja oma privilegeeritud seisuse Klammi armukesena hülgab. Sellest hetkest alates pole Frieda enam kõrtsiteenija, vaid läheb koos oma tulevase mehe maamõõtjaga koolimajja elama. Kõrtsis hakkab toimetama uus tüdruk, kes kõnnib täpselt samamoodi nagu Frieda. Teised tegelased kõnnivad „normaalselt“, aga kõrtsiteenijad käivad maamõõtja sammudega, kuigi reaalselt või tegevuslikult pole neil maamõõtmisega midagi pistmist. Maamõõtja nimigi on selles näidendis sümboolne, see on amet, mille kaudu maamõõtja sellesse Kafka maailma satub, amet, millega ta tahab seal lubatud maal teenima hakata, aga mida tal rakendada ei õnnestugi. Saab ainult õnnetul kombel kõvasti loksutatud erinevate instantside vahel ja oma ametist nii palju rõõmu tunda, kui mõõteriistu kaasas tassida. Ei tulene ka Frieda ega hiljem teise kõrtsitüdruku Pepi saatusest, et nad kuidagi maamõõtmise kui tegevusega seotud oleksid, aga ometi kannavad just nemad visuaalselt seda tegevust edasi. Ainsad korrad, kui publik üldse maamõõtmisele lähedast tegevust näeb, ongi nende näitlejannade kõnnak. Kõik muu, mis on seotud maamõõtmisega, nii maamõõtja enda ambitsioonid, soov koheselt tööle asuda, kui ainult lossis asjad ära aetud saaks, mõõteriistade kaasaskandmine, pidev tööks valmisolek, nuhkidest abiliste kõigi nende tegevuste matkimine ja isegi paari sammuga maa mõõtmine, ei ole ikkagi tegevus kui selline. Eelpoolloetletud maamõõtja tegevustest võib näha, et maamõõtja ainult tahab. Ta kavatseb tööle hakata, ta tahab tööd teha, ta on valmis iga hetk alustama, aga maamõõtmist kui tööd tal näidendi kulgedes teha ei lastagi.
Frieda tuletas nii oma riietuse kui ka oleku poolest meelde põrgusigitist. Kas oli see rohkem kratt, kes vallatusi tegi ja selle üle rõõmustas, kui tal õnnestus kellegi plaanid või mõtted untsu keerata, või tõeline põrguemand, kes põrguvürsti käsilasena põleva katla ümber askeldab, ei olnudki nii kindlalt aru saada, aga sellest võis küll isegi visuaalselt aru saada, et selle tegelaskuju loomisel on silmas peetud põrgut. Kandvad toonid tema omapärases riietuses olid punane ja must. Peas must parukas, mille lühikesse soengusse põimitud väiksed punased paelakesed või lillekesed. Ise ka selline piisavalt tahmane, kärmelt pahatahtlik, kuid mitte otseselt oma kurjust ja sellesse peidetud ambitsioone välja näitav. Põrgukatla ümber askeldamisele viitas Frieda kõrtsitüdrukule omane huvitavalt disainitud põll-kittel. Mingist tugevamast musta värvi kilematerjalist tehtud riideese, täis auke. Selle põlle all olid veel mitu kihti jalas kantavaid riideesemeid: erkroosad põlvedeni retuusid, mingit värvi sukkpüksid ja punased sokid kõige all. Eriti naljakas oli see stseen, kus maamõõtja kellegagi rääkis, Frieda askeldas niisama kõrtsi kujutaval laval ringi, mingil hetkel läks meeste vahele ja hakkas omal veene läbi lõikama, nagu muuseas. Tõmbas noaga üle käsivarre sisekülje
Tegelaskonna riietus oli üldse väga tavaline. Taas tekkis see efekt, et inimesed on tavalised, nad on tavaliselt riides, ka olmeasjad nende ümber kui ka kogu lavakujundus on enam-vähem tavaline, ilma mingite müstiliste ehitiste või erilist konstruktsiooni nõudvate riieteta (kui need Frieda kummalised kingad välja jätta), aga ometi on kõik nii ebaharilik. Riided olid pigem kaasaegsed kui Kafka ajast pärinevad, kuigi näiteks esimeses stseenis, mis toimus kõrtsis, oleks arvanud ennem, et need on sajandi alguse riided, meestel olid seljas ülikonnad või ülikonnakomplekt ilma pintsakuta, kui toonitada asjaolu, et viibitakse kõrtsis, kus ennast mugavalt tuntakse ja n.ö. "lipsu lõdvemale lastakse". Olulised detailid naiste riiete juures olid erinevad sallid-rätid. Neid kanti hästi erineval moel, ka ühe tegelase puhul erinevates stseenides erinevalt – kord ümber keha põimitud, siis teise tegelase puhul turbaniks pähe seotud, mõnel kaelas lehvimas või käe külge riputatud. Maarja Miti ühte õlgade ümber köidetud sallivarianti jäin täitsa uurima, et kuidas see tehnika käib, et saaks endalegi niimoodi räti ümber põimida.
Päris paljud stseenid mängiti läbi aluspesus, niimoodi esinesid eelkõige mehed, naised ennast paljastama ei pidanud. Aluspesu kohta võis aga küll öelda, et see kandis endas rohkem ajaloolise tõepära kujundit, ei kujuta küll kaasaegseid mehi sellises aluspesus ringi käimas. Kuigi samas võis see ajaloolise pesu kandmine olla rohkem tingitud sellest, et mehed ei peaks ennast liiga palju laval paljastama, on ju praegu tendents ikkagi selles suunas, et võimalikult vähe riidematerjali ja paljastamist, aga tol ajal, kui Kafka romaani sündmused tegelikult aset leiavad, tarbiti ohtralt pikemat sorti pesu. Nii et meestegelastel, kellel tuli laval pesus üles astuda, ei olnud vajadust ennast eriti paljastada. Teiselt poolt võis sellise pesu kandmine olla aga märk sellest, et väliselt, kergrõivaste poolest on tegemist meie kaasaegsetega, kuid kuskil sügaval kihtide all, pesu poolest on nad ikkagi need vanad anakronismid, kes kuuluvad sellesse aega, kui Kafka elas ja lõi. Vaatamata kogu inimkonna progressile, tehnoloogia arengule, ka mobiiltelefonide kasutamisele ja muudele hüvedele, mis praegu meie kaasaegsetele kättesaadavad ja välja mõeldud on, vaatamata sellele, et inimene on oma teadmistes ja mõtlemises suurte sammudega edasi arenenud, on ta oma hinges ikkagi see väike armetu putukas, kellena Kafka "Lossis" ja ka muudes oma teostes oma kaasaega kirjeldab. Selline armetu putukas, kes kardab süsteemist kõrvale kalduda, kes ei taha selle süsteemi purustamist, sest tema jaoks on ebamugav, kui tuleb mingi uus süsteem ja ta peab endale selgeks tegema midagi talle mitteomast, mis pole seotud tema harjumustega. Nagu putukas, kes kannab peas silmaklappe ja liigub monotoonselt ringi sissetallatud rada mööda.
Lava tagasein moodustas suurtest kividest laotud müüri, mis kujutas seda müstilist lossi, kuhu maamõõtja teel on, aga kuhu ta kuidagi kohale ei jõua. Polegi ette nähtud kohale jõuda. Lavastus oli üldse täis sümboleid ja huvitavaid kujundeid, samuti igasuguseid huvitavaid asju, mida lavapildi kirgastamiseks kasutati. Koolivõimla stseenide tõepäraseks muutmiseks, kui maamõõtja ja Frieda said lahke võimaluse elada koolivõimlas ja seda koristada, toodi lavale suur riistvõimlemisvara, kits ja matid. Nendega saigi hiljem nalja, kui üliaktiivsed nuhkidest abilised, poisid, seal igal pool ringi tuhisesid ja oma energiavajadust mingi võimlemisriista peal maandada püüdsid. Kõrtsistseene markeeris päris ehtne baarileti juurde kuuluv õllekapp, selline moodustis, mis näeb välja nagu baarilett ja mille küljes on õllekraanid, kapi sisse on peidetud tünn, millest voolikute kaudu õlu kraanidesse ja sealt välja voolab. Selle kapiga mängiti ka päris palju, kapp oli rataste peal, seda sai igat moodi liigutada. Ühest stseenis peitis Frieda maamõõtja sinna kappi ära ja mängis sellega, kui keegi tuli maamõõtja kohta küsima, et siin kapis küll kedagi pole, taas kappi ja selle uksi osavalt sedamoodi liigutades, et kapis vedelevat maamõõtjat vestluskaaslasele näha polnud. Selle kapi juures häiris ainult see, et teatava nurga alt valgusvihku jäädes, moodustus kapi pinnale selline vastik valguspeegeldus, mis silmi pimestas.
Hakkasin selle lavakujundusega seoses mõtlema, et see ongi uuema aja lavastuste trend, et kujutatakse küllalt tühja lava, mida mingile ruumile tüüpiliste elementidega erinevateks mängupindadeks ümber kujutada saab. Kui tuuakse lavale voodi, siis on see magamistuba, kui laval on kraanikauss, on see köök jne. Päris sellist lavakujundust, mis oleks erinevate ruumidega eraldatud, et laval on mitu nišši või tasapinda, või siis pöördlavale on ehitatud erinevad boksid, mida vastavalt stseeni toimumiskohale keerutatakse, polegi ammu olnud. Tundubki, et kaasaegses teatrikunstis on traditsiooniline pigem see uuem variant, tühi boks, mida vastavalt vajadusele erinevateks ruumideks muuta, kui see, mida enne traditsiooniliseks peeti – erinevate ruumide üheaegselt erinevas kohas kujutamine. See erinevate ruumide variant on tänaseks juba aegunud, varsti on vist nii, et hakatakse teatriajaloos sellest pilte näitama, et kunagi oli lavakujunduslikus pildis tendents, et ehitati iga ruum eraldi välja.
Lavastuses oli ikka väga palju sümboleid, millest ma enamusest muidugi aru ei saanud, aga neid oli lihtsalt lahe vaadata. Hästi positiivne oli see, et kõigile oli leitud tegevust, et lavaruumi ei jäetud tühjaks, kui isegi laval oli tegevuslikult või teksti poolest ainult 1 tegelane, siis oli lavastaja ikkagi leidnud ka teistele tegelastele mingi kõrvalrolli, millega nad lavatühjust täitma saadeti. Nii näiteks on ühes algusstseenidest, mis kujutab maamõõtja mingit järjekordset kuhugi kulgemist, kujundlikult öeldes, maamõõtja ühte sammu lossi suunas lõputuna näival teekonnal, selles stseenis ilmuvad suitsu sisse maamõõtja ümber märgi linasid vastu lavapõrandat taguvad naised. Tegevust saadavad siivsad, kuid arusaamatud ohked häälitsuste näol, naiste kulgemine on suvaline, ei ole mingit rivis astumist ja siis kindla rütmi järgi linadega vehkimist-löömist. Praktilise külje pealt vaadates, oli selle stseeni funktsioon ehk suitsu hajutamine lavalt – eelmises stseenis oli see ülalkirjeldatud suitsumasina stseen, kui kogu lavaruum ja suurem osa saalist suitsuga täideti, suitsumasin rippus kiige kohal, millel istus Alina Karmazina kurba õde kehastav tegelaskuju. Pärast seda ilmusid lavale naised linadega ja hakkasid linasid vastu põrandat taguma, hajutades sellega suitsu laiali.
Ma vaatasin ja vaatasin seda linade tagumist, alguses tundus, et see on mingi täiesti loomulik tegevus, et kunagi eelmise sajandi alguses maal tehtigi niimoodi, aga mida rohkem ma seda linadega vehkimist jälgisin, seda rohkem ma hakkasin kahtlema, kas see on ikka reaalsest maaelust võetud tegevuse markeerimine. Ei tunne seda talupoegade olmet ka nii hästi, et võiks öelda, et kunagi niimoodi linadega tehtigi. Et nagu mis funktsioon sellel tegevusel võis olla? Ühest küljest kuivatas ehk kiiremini pestud pesu ära, kui märga voodikatet õhus keerutada, aga kui seda keerutamise tulemusel vastu maad lüüa, siis see nagu nulliks kogu pesemise vaeva ära, lööd ju vastu musta pinda, mis on kas mullane, porine, täissülitatud või mine tea, millega koos. Hiljem mõtlesin, et selles võis olla väljendatud jälle kogu kafkaliku maailma olemus – et tehakse mingit tegevust, mis näeb välja küll praktiline, mille kohta tundub, et selle tegemine on täiesti reaalne ja loogiline, et keegi ehk teebki nii, aga kui sellesse tegevusse süveneda, siis on see absurdi täis, see tundub ebaloomulik ja tarbetu. Nii olid ka need "Lossi" tegelased, mitte ainult selles reaalselt väljenduvas naiste linastseenis, vaid kõigis oma tegevustes - tegid midagi tarbetut, mis segas teistel enamtarvilikke asju teha, aga tarbetud tegevused domineerisid, olid kõigile arusaadavad ja loogilised, niimoodi on alati tehtud ja nii jääb.
Enamus lavastuses kasutatavatest atribuutidest olid kaasaegsed, olgu need juba nimetatud mobiiltelefonid või baarilett, midagi sellist, mida Kafka ajal olemas polnud ja ei kasutatud, või siis natuke rohkem kafkaliku väljendusega võimlemisriistad, mis võisid Kafka ajal küll olemas olla, aga mis ikkagi kuidagi liiga kaasaegselt mõjusid. Samasse ritta kuulus osaliselt ka Toompere poolt instseneeritud uuenduslikult kaasajastatud tekst. Näiteks kasutas Tanel Jonase kehastatav õpetaja-vaimulik tervitushäälitsust „you“, mingis stseenis aeti inimesi kõrtsist välja sõnade saatel: „Tõprad, talli“. Üks tegelane hakkab kuhugi minema ja kasutab selleks suusakeppe. See mõjus alguses nagu teatraalselt, et ongi selline kujund, ehk tahetakse sellega näidata talve, ei saa ju teatrisse lund maha tuua, või ei olnud selle lavastuse kujundusega kooskõlas „päris“ lume mahasadamine, olgu see siis näiteks valge lina laotamise näolgi üle lava. Aga tegelikult võis kõndimisel abiks olnud suusakeppide kasutamine väljendada ka kaasaegset trendikat rahvaspordistiili kepikõndi. Nii et taas üks viide kaasajale. Samuti kasutas üks „kirjutaja“ Jüri Lumiste kehastuses läpakat.
Selle Lumiste mängitava tegelase puhul vaatasin ma alati tema ilmumist väikese kahtlusega. Ei olnud eriti hästi aru saada, kas ta on kogu aeg 1 tegelane või markeerib iga Lumiste uus ilmumine ka uue tegelase saabumist. Igal juhul teiste tegelastega seda probleemi ei tekkinud, nad olid läbi näidendi kogu aeg üks ja sama isik, küll teatavate muudatustega, kas siis isikuarengus või väliselt. Üks nuhkidest üllatas sellise välise arengumuutusega, et enamuse lavalviibimise ajast on nuhid ühtne terviklik paar, nad on poisikesed, seda nii tegevuse kui ka teiste kõne poolest nende kohta, kui kasutatakse tihti väljendit "poisikesed" nuhipaari kohta rääkides. Ja siis mingil ajal ilmub lavale nuhk, keda mängis Markus Luik, ja ta on igivana. Seda ei võimendatud grimmiga, näitleja mängis lihtsalt oma olekuga - aeglane loivav kõnnak, hädised liigutused, kongus olek, endale teki ümber tõmbamine, nagu oleks kogu aeg külm, nagu vanainimestel on. Selle kõigega mängis Luik ka grimmi, halli parukat, habet ja muid selliseid vanadust väljendavaid rekvisiite kasutamata väga hästi oma tegelase ootamatu vananemise välja. Ka see oli taas üks Kafka teose absurdiilminguid, me oleme kogu aeg seda tegelast poisikeseks pidanud, loo kulgemise mõttes peaks see lugu aset leidma kõige rohkem ehk mõne kuu jooksul, no kõige rohkem pool aastat, aga Luige tegelane jõuab selle ajaga muutuda poisikesest raugaks.
Lumiste tegelasega oli aga nii, et ta oli iga kord lavale ilmudes erinev ja sellepärast tekkis ka küsimus, kas see on ikka üks ja sama tegelane, kes ühe näitleja kehastuses erinevates stseenides lavale ilmub. Päris esimene Lumiste ilmumine on nii salapärane, ta on lossi kujutava müüri õõnes, räägib sealt kummalise häälega, et ma arvasin, et see ongi Klamm, aga tegelikult Klammist selles näidendis ainult räägitakse, laval teda kui tegelast pole. Järgmises stseenis ilmub Lumiste lavale juba maisema kujuna, ei jäta nii salapärast muljet, aga tal on mingi defekt, tal on kaela peale plaaster kleebitud. Ja järgmises stseenis on plaaster juba üle ühe prilliklaasi tõmmatud. Selliseid metafoore tegi läbi ainult Lumiste tegelane, teistel oli kõigil mingi pide olemas. Plaasterdamisega seoses tuli meelde, kuidas Frieda tohterdas maamõõtja pooleldi armukadedushoos, tegelikult rohkem lihtsalt raevuhoos, vastu lõuga saanud teist nuhki Martin Kõivu esituses. Siis hakkas Frieda poisikesele ümber pea sidet kerima, poiss hoidis omal kätt näo valusa koha peal ja Frieda keris käe ka sideme alla, nii et sellest tuli välja päris koomiline moodustis: kinniseotud pea ja pea juurde köidetud käega poisike.
Selle pikema stseeni jooksul, kui poisikesed Frieda ja maamõõtja kodus ning ühtlasi ka nende töökohaks olevas võimlas laamendavad, oli väga hea huumoriga välja mängitud ka nuhkide "pagendamise" stseen. Poisid suutsid maamõõtja nii endast välja ajada, isegi see ühe nuhi pea lõhkilöömine ei pidurda neid, et maamõõtja viskab oma „abilised“ võimlast välja. Poisid seisavad siis lossimüüri kujutava seina taga, koputavad selle peale ja ilmuvad korraks müüris olevasse avarusse. Esitades siis lühikese, hädise, kuid konkreetse fraasi, iga kord erineva, hästi alandliku ja pooleldi väriseva, kuid täielikku allumist väljendava ja lepitust otsiva häälega: „Palun vabandust. Kas tohib sisse tulla? Me enam ei tee. Andke andeks. Ma tahan tagasi.“ See mõjus ka hästi koomiliselt. Veel olid lavakujunduses omapärased lambid, mida laest hästi madalale alla lasti. Kohe nii madalale, et lamp jäi rippuma inimese põlve kõrgusele. Ja neid lampe oli sümmeetriliselt paigutatult hästi palju, ilusti reas ja üksteise taga. Lampidega mängiti niipalju, kui nuhid ühes stseenis midagi Vietnamiga seoses ütlesid, siis nad panid need lambid omale pähe nagu vietnamlaste mütsid. Ja pärast oli vist Riho Kütsari tegelane see, kes maamõõtjale midagi ülekuulamise kohta ütles ja siis selle kinnituseks ühe lähedalolevatest lampidest võttis ja selle maamõõtjale näkku suunas, nagu julmade piinamisega seotud ülekuulamiste puhul tehakse.
Muusikaline kujundus toetas ka kogu mängu, oli palju huvitavaid meloodiad, aga enamus neist minu jaoks tundmatud. Kasutati ka rahvalikke laule, mingite teemade väljendamiseks, kui ei tahetud hakata maamõõtja küsimustele lossi või kastellaani kohta vastama, siis hakati ketrama mõnda lorilaulu. Nuhid laulsid kaksiratsi võimlemiskitse seljas istudes ja kätega aerutamisliigutusi tehes „I’m sailing“. Enamus muusikalisest taustast oli ikka selline rohkem sürrealismi kalduv, mõru ja ähvardav muusika, rohkem sünge kui naljakas. Nii et sellega üritati siis tasakaalu hoida, kui tegevust ennast esitati koomiliselt, jutt oli tehtud koomiliseks, tegelased nägid välja koomilised ja käitusid kummaliselt, siis muusika poolest tagus kuklas ikka mingi süngusenoot, et tegelikult see pole naljakas, kui inimene sellise süsteemi hammasrataste vahele satub.