Jõuluvaimud

Charles Dickens „Jõuluvaimud“, lavastaja Polina Stružkova, Vene Teater

Ehtne ja ehedalt armas jõulugu. Kuigi mulle oleks rohkem meeldinud kui Scrooge olekski selliseks pahaks onuks jäänud ja hoopis teistele tegelastele selgeks teinud, et tal on õigus – jõulud on mõttetud ja vastikud pühad, kui neid „korraliku ja täisprogrammi“ järgi tähistama peab. Vene laste puhul oli lahe reaktsiooni jälgida, hoopis teine reageerimine. Eesti lapsed hakkavad pigem kibelema ja jäävad vaikseks, mõni hakkab koguni nutma ja kartma, kui laval mõni tegelane kurjustab ja pahasid sõnu nimetab. Vene lastele tegi see aga tohutult nalja, kui Scrooge nimetas sõnu „jama“, „lollus“, „mõttetus“ ja oli selle juurde hästi vihane ning kuri. Lugu ise oli hästi ja huvitavalt esitatud, vaimude ilmumine oli parajalt salapärane, vaimud olid toredad, nii et ei tekitanud lastes hirmu, isegi üleinimesesuuruse vaimu nägemine ei kutsunud esile mingit paanikat ega nuttu. Ilus ja õpetlik lugu, et kui enda sisse kuulata ja ennast parandada, siis saab veel kõike muuta ja inimestega sõbraks saada.
Ma mõtlesin seda lugu vaadates, et Scrooge sai tegelikult teiste armu osaliseks ainult sellepärast, et ta oli varakas mees. Rikkana võis ta olla ihne ja kõigi vastu pahur olla, võis inimesi sõimata, neile halvasti öelda, misantroobina endast eemale peletada. Aga tasub Scrooge'il ainult muutuda, olla inimestega sõbralik, kutsuda nad jõuluõhtuks enda poole – sest tal on ju raha ja ta saab korraldada suure peo, anda oma alamakstud töötajale jõulude puhul vaba päeva ja tal palka tõsta, kui teda kõik kohe toredaks inimeseks hakkavad pidama. Oleks olnud Scrooge vaene inimene, poleks tal selline metamorfoos pahast heaks õnnestunud, sest tal poleks olnud raha, et korraldada enda pool toredat ja sõbralikku taasühinemise jõuluõhtut, tal poleks olnud raha, et palgata töötajat ja tal palka tõsta jne. Sel juhul oleks mingi vaese endise pahura ja kurja mehe sõbralikkuse ilmingute katsetele kindlasti põlgusega suhtutud, a la eile nimetasid mind seaks ja nüüd tahad pugema hakata? Mine metsa! Aga kuna Scrooge'il on raha ja positsiooni, siis tal on lihtne ka oma mainet muuta-parandada.
Lavakujundus oli väga inglaslik – poe- ja ärisiltidega tänavapilt, osasid majade fassaade kasutati eraldi toa või mõne tausta kujutamisel. Kuna teatris kavalehti ei müüdud, sain alles hiljem netist järele vaadates oma üllatuseks teada, et lavastuse kunstnik on Iir Hermeliin. Kostüümid olid ka väga ilusad. Lihtsad, aga maitsekalt kujundatud riided. Huvitav oli stseen, kus Scrooge näeb oma järgmiseid jõule. Ta sureb natuke enne jõule ja matusekorraldajad-vanakraamikaupmehed on kohe kohal nagu raisakotkaste parv. Nad jagavad Scrooge'i kodust leitud kraami ja moodustavad asjadest maas lamava ja tekiga kaetud surnukeha silueti. See nägemus on Scrooge'i vaimude näidatud piltidest otsustav, Scrooge ei taha niimoodi lõpetada, nagu viimase vaimu näidatud pildis näha oli ja ta muudab ennast „heaks“.