Sigma Tau-C705

Grupitöö „Sigma Tau-C705“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Päris tore tükk akadeemik Gustav Naanist, kuigi mitte mingi eriline šedööver, selline tugev keskmine. Vahepeal tundus natuke igav, aga erilisi venitusi ka polnud, saadi küllalt normaalse ajaga hakkama. Lava oli taas askeetlik, aga täna õigustas seda see, et lavapind pidi kujutama erinevaid mängukohti: akadeemiku korterit, Inese tuba, Siberit, loengusaale. Lava ääri mööda kulgesid taha keskele kokku suunduvad seinapaneelid, mille peal näidati fotosid ja dokumentaalkaadreid. See oli täitsa vahva kollaaž. Seintel oli näha pilte akadeemikust, seal said sõna Harald Keres ja Rein Veidemann, samuti näidati 1980. aasta skandaalset Propelleri ülesastumist, mis tipnes noorte ja miilitsa kokkupõrkega. Vahelduseks taevalaotust ja sellel asuvaid taevakehi ka hulka.
Keset lava oli suur madrats, vasakus lavaääres koolipink, paremal tahvel, lava tagumises otsas oli tüüpiline vanaaegne raadio. Alguses ma vaatasin, et see on minu vanaema raadio, aga ikka natuke teistsugune raadio oli. Vanaemal seisis see raadio kummuti peal, aga teatritükis oli raadio jalgadele pandud, nagu vanasti televiisoritel jalad all olid. Ja nuppude poolest oli see raadio ka teistsugune. Raadio kõrval oli väike madratsist natuke kõrgem istumistumba, mida kasutati põhiliselt kitarri toetamiseks. Omapärane oli tahvli kasutamise viis – tegelane läheb tahvli juurde ja markeerib seal tahvlile kirjutamise liigutusi, aga tegelikult projitseeritakse tahvlile ilmuvad joonised tehniliselt publikule nähtavaks. Ka Naani kui tegelase, kellest mina olen ainult kuulnud, aga mingeid isiklikke mälestusi ei oma, et oleks tema tekste lugenud või teda kuskil saadetes näinud, teaduslikud omadused olid väga vahvalt avatud. Kuigi suurem osa näidendist koosneb üpris keerukatest ja kiiresti esitatud mõtteavaldustest, vaidlustest, on see kõik ikkagi lihtne ja arusaadav.
Eriti tore oli Naani poolt näitlikult selgeks tehtud eksperiment, mis juhtub palliga, kui see seisab „kalju tipul“. Inesel palli pole, selleks kasutatakse lõngakera, nii et tekst, mis tegelikult käib varjatult selle ümber, miks Eesti ei saanud 40ndatel vabaks jääda ja miks Eestil pole mõtet edasi vabadust oodata, omandab piltlikult otsese tähenduse, kui Ines ulatab akadeemikule sinimustvalgetes toonides lõngakera. Kui lõngakera seisab laua äärel ja olukord on stabiilne, siis ei juhtu sellega midagi. Aga ikkagi päris suud ammuli ajav oli vaadata, millises ekstreemses olukorras me asume. Tasub ainult kellelgi rusikaga vastu lauda lüüa ja lõngakera kukub. Kuigi ega sellest teadmisest ka midagi ei muutu, teame me seda või ei tea, mõtleme me sellele kogu aeg või ei mõtle, rusikahoop vastu lauda võib tulla kõigest sellest hoolimata. Ja nende õpetusssõnade lõpuks väga tabav Tiit Suka tegelase küsimus: „Kes ta sellisesse kohta pani?“
Esimeses vaatuses alanud Naani kerge tantsuflirt Inesega saab tõelise arenguhoo sisse teises stseenis, mis on pealtnäha Naani miilutsev stseen Inese ümber. Räägitakse väga kõrgetasemeliselt tarka teksti armastuse sügavamast filosoofiast. Peale vahaega kolmandas stseenis on aru saada, et Naan on just veetnud öö naisterahvaga, kes Tšaikovski 1. kontserdi avataktide saatel tekiks olnud vaiba alt oma graatsilised jalad välja siputab. Aga oh üllatust, flirt Inesega ei kulmineerunudki voodis, vaiba alt tuleb välja hoopis näidendi teine naistegelane Margit. Inest mänginud Mari-Liis Lille puhul hakkas taas silma selle näitelja silbitavalt murtud kõnemaneer, ta nagu hakiks sõnu ja neelaks osaliselt alla, kuidagi väga kummalistel kohtadel teeb hingetõmbepause. Silma hakkasid mõned faktilised ebatäpsused olmedetailides, mis sellel ajal oli ja mida polnud: sukki sellel ajal ei kantud, eriti selliseid kaasaegseid silikonist ülemise sukapaelaga sukki, nagu paneb Naani juurest lahkudes jalga Margit, miniseelikud tulid moodi 60ndatel, aga mängis 50ndate muusika, jalgrattaid polnud sellel ajal kogu Venemaal.
Pärast 40 kirja läheb Naan täitsa endast välja ja tunneb eriti paanilist hirmu intelligentide mässulise juhi Kaplinski ees. Naanil oli Kaplinskiga nagu mingi kana kitkuda juba avastseenis, kui Ines Kaplinski luulet luges. Viimase kaitsevahendina, mis väikerahvast matsidele peaks mõjuma, toob Rein Oja kehastatud akadeemik kapist välja oma ordenitega üleriputatud paraadkuue. Kuigi nimes Gustav Naan pole mingit viidet välismaisele päritolule, on see inimene siiski täielikult venemeelne ja -keelne. Hästi oli tabatud muidu perfektselt eesti keelt valdava Naani aktsent, mõnes sõnas lõi siiski vene alge välja, nagu kõige rohkem kasutusel olnud sõna „entsiklopedia“ hääldamisel.
Mõningast huvi pakkus ka Naani ümbritsenud näidenditegelaste äraarvamine, kuigi selle tööga ma eriti kaugele ei jõudnudki. Ilmselt oli ikkagi tegemist fiktiivsete tegelastega, igal juhul mul ei tulnud küll pähe, kes võisid olla need Ines, Margit, Riho ja Joel, kes Naaniga sõbrustasid, vaidlesid, teda armastasid ja temast filmi üritasid teha. Joel võis olla ehk Joel Sang? Kõige tõenäolisem, et oli kasutatud nimede peitmisvõtet, et kellelegi tegelasele on pandud suvaline nimi. Ka kavalehel äratoodud „40 kirja“ autorite seas ei tabanud kedagi sellist, kes nende nelja nime taga võisid olla. Natuke jäi isegi painama Mait Malmsteni esitatud Riho, eriti tema bardilik kitarrilaul peale akadeemiku esinemist, mis oma tulise ja eheda esituse poolest publikult aplausi välja teenis. Siin tekkis ka selline huvitav moment, et plaksutas siiras ja spontaanne publik, vastukaaluks Naani ja teiste parteilaste kõnedele järgnenud dokumentaalsetele ovatsioonidele.