Naljakas raha

Ray Cooney „Naljakas raha“, lavastaja Eduard Toman, Vene Teater

Kui seda lugu vaatasin, tundus, et näen seda esimest korda, kuigi kuskil mälusopis kummitas, et seda näidendit on kunagi EDs mängitud mingi muu nimetuse all kas „Raharalli“ või „Rahauputus“. Olin täiesti kindel, et seda ED ammust etendust ma näinud pole. Kodusest arhiivist selgus aga, et olen seda varem isegi näinud, ainult et seda ei mänginud mitte ED, vaid Vanalinnastuudio. Kui seda pealkirja lugesin, siis tuli ähmaselt meelde jah, et oli mingi taksojuhiga lugu, et taksojuht kogu aeg sekkus perekonna tegemistesse, aga midagi konkreetsemalt küll ei meenunud. Polnud see ju ka mingi selline šedööver, mis eluks ajaks hästi meelde jääks või mida üldse meeles pidada tasuks.
Päris naljakas lugu oli, kuigi mulle oleks piisanud ka ühest vaatusest. Kuna aga lapsed ennast jälle pooleks naerda ähvardasid, jäime mehega teise vaatuse ajaks ka kohale. Mõnes kohas võttis päris muigama, aga enamus nalju olid küll sellised, et panid õlgu kehitama. Ometi oli just teises vaatuses üks koht, mis mind naerma ajas, kui mehed üritavad rahaga täidetud kohvrit politseiniku käest kätte saada, siis tehakse päris ootamatult koomiline manööver, et vajalik kohver enda valdustesse saada. Lavastuse ainus vaatamisväärsus oli Natalja Murina – väga graatsiline ja seksikas riietuses. Tema puhul panigi jälgima eelkõige see, kas tal mõne liigutuse juures taas sukaäär minikleidi alt välkuma juhtub. Seda juhtus kogu etenduse vältel, kui Murinal päris palju lavaaega oli, vaid loetud korrad, aga kogu see aeg, mis Murina laval särada sai, oli ikka täiesti fantastiline, kui sai vaadata taas ühte tõeliselt kena inimest.
Cooney ja teiste situatsioonikoomikale orienteeritud autorite tekstide puhul paneb mind alati imestama see, kuidas nad suudavad tekstid nii absurdseks kirjutada. Kuidas näiteks mingid võõrad inimesed tulevad võõrasse korterisse ja hakkavad esitama küsimusi, millele pererahvas vastuseid peab otsima. Kui minu korterisse tuleks taksojuht ja hakkaks nii üksikasjalist ülekuulamist läbi viima, nagu „Naljaka raha“ taksojuht Perkinsite korteris seda tegi, siis ma oleks selle taksisti juba peale esimest küsimust paika pannud, umbes et mis see teie asi on, kes sõidab ja kuhu sõidab, minge oodake väljas. Ja kui ta veel edasi küsib, siis kärataks, et aru ei saanud või, oodake väljas. Komöödia situatsioonide loomiseks on aga vaja just seda, et tegelased vastaksid täiesti võõraste inimeste ajuvabadele küsimustele, mõtleks nende küsimuste peale vastusteks valesid välja ja ennast niimoodi sisse keerutaksid. Eriti palju nalja tehti selle arvelt, et tegelased said teolt tabatud ja selleks, et oma „musti toiminguid“ musta raha lugemise näol varjata oli neil ainsaks pääseteeks kogu seltskonnale diivanil istudes tekk peale tõmmata. See oli jälle publiku arvates ülinaljakas, kui seltskond tegelasi kätega teki all sahmides niimoodi juhuslikult tuppa astunud politseinikule vahel jäi.