Majahoidja

Harold Pinter „Majahoidja“, lavastaja Mati Unt, Rakvere Teater

Fantastiline lavastus – tragikoomiline ja ülihästi esitatud lugu kahest eluheidikust ja ühest natuke paremal järjel olevast mehest, keda kõiki koondab üks vana lagunenud ja oma õitseaja ilmselgelt äraelanud majaloks. Näitlejate trio oli suurepärane, isegi Toomas Suuman, keda ma tavaliselt ülitugevalt ei salli, oli selles rollis täiesti vastuvõetav. Enamasti koosnesid stseenid duettidest, väga harva, kui kõik 3 tegelast korraga laval olid. Ja need duetid olid suurepäraselt esitatud, peaaegu üldse ei tulnud igavust tunda. Nii teksti poolest kui ka Undile omase mängulise ja sümbolite poolest oli kõik hästi kirev, kogu aeg toimus midagi. Näiteks stseen, kus nn. majaomanik Üllar Saaremäe kutsub endale külla Suumani tegelase ja külaline hakkab oma räpaseid jalgu peremehe voodi peale viskama. Siis võtab natuke ontlikult opakas Saaremäe tegelane riiulist raamatuid ja asetab need voodi peale laiali, et tema voodipesu ära ei määritaks. Kui isegi raamatutest pole abi, paneb Saaremäe veel vabaksjäänud voodipinnale ka ühe kapiukse. Aga ikkagi pole sellisest voodikaitsemisest kasu, sest Suumani familiaarne ja elementaarsete viisakuselementideta tegelane ei pane teise inimese pingutusi oma puhtuse kaitsmisel tähele, kui talle on esmaoluline mugavalt istuda, ja istuda nii, et ta saaks piltlikult näidata seda, millest ta räägib – oma kingi. Seega, kui Saaremäe on oma voodi igasuguste esemetega barrikadeerinud, viskab Suuman kõik need asjad koos tekiga kõrvale ja leiab ikkagi mooduse oma räpased kingad, mille tõttu ta üldse Saaremäe poole sattus, “sest nende kingadega ei saa sellise ilmaga ju kuhugi minna”, teise voodile asetamiseks.
Näidend pakkus kolme inimtüübi ekspositsiooni: Saaremäe tegelane on rahulik pilvedeshõljujast boheem, Suuman – nahaalne parasiit, Erni Kask agressiivne kasu peal väljasolev vereimeja. Aga inimlikkus pole neile kellelegi võõras. Saaremäe osa esitamine tundus psühholoogiliselt kõige raskem, kuid ma usun, et saalis polnud inimest, kellele Saaremäe ülihingestatud monoloog poleks väga sügavale hinge kunstilise elamuse jälge jätnud. See oli niivõrd intensiivselt esitatud, et isegi kui see teksti poolest korda ei läinud, siis selle poolest kindlasti, millist taset on näitlejameisterlikkusega võimalik saavutada. Monoloog oli esitatud küllalt monotoonselt, harvade häälekõikumistega, nii tämbri kui ka intensiivsuse poolest. Haiguselugu sellest, kuidas Saaremäe kehastatav ohmakast vend meditsiiniliste eksperimentide ohvriks sattus. Kuidas ta sunniviisiliselt haiglasse viidi, tema pereliikmetelt võeti nõusolek, et tema ajuga võib katseid teha ja hakati tegutsema. Hiljem pani see kuuldu mind mõtlema sellele, et ilmselt sellepärast “terve” vend Kask nagu omabki haige venna ees justkui karmavõlga, ilmselt müüdi Saaremäe kehastatav vend katseteks maha, ja tänu sellele rahale, mis inimkatsetuste läbiviimise eest saadi, ongi nüüd vendade käsutuses see lagunenud villa. Ema südame valik – kui mõlemale lapsele täisväärtuslikku tulevikku kindlustada ei suuda, siis ta tegi valiku, et kindlustab vähemalt ühe venna elu, lootuses, et kindlustatu on aumees ega jäta saatuse hooleks ka ennast teise venna nimel ohverdanud õnnetut venda. Mida Kase tegelane ka on, pakkudes oma mõistuse poolest invaliidistunud, kuid füüsilise puudeta vennale igakülgset abi, vähemalt parimat, mida Kasel pakkuda on. Saaremäe esitas kogu oma juttu peaaegu liikumatult, seisis kogu aeg ühes poosis tagumise seina juures, ei liigutanud midagi muud peale suu, mis liikus rääkimise pärast. Ja aeg ajalt liigutas ta labakäsi, surudes neid erilise valu märgiks rusikasse ja taas peopesasid lahti lastes. Selliste hetkede nimel tasub teatris käia, kuigi seda taset ei saavutatud, et mind nutma oleks suudetud ajada. Samas oli see teema minu jaoks ka natuke kauge, liiga vaene ja kole, nii et mul oli raske sellisel tasandil tegelastega samastuda, kuigi neid jälgida oli ülitore.
Tinglikult võib seda nimetada looks sellest, kuidas ükski heategu ei jää karistamata. Saaremäe tegelane toob Suumani tegelase halastusest mõneks ajaks enda juurde elama: “Võid siia jääda, kuni oma asjad korda aetud saad.” Hilisem sündmuste areng tuletab aga meelde „andsid sõrme, pead loobuma kogu käest“ kompositsiooni. See on vist kõige paremini väljendatud Gailiti “Nipernaadis”: “Andsid mulle maja, andsid lehma, anna siis juba tüdruk ka mulle”. Suuman muutub oma heategija vastu eriti nahaalseks, vaadates, et tegemist on “imeliku” mehega, kes pole kõiki neid soodustusi, mis talle tänu ettevõtlikule vennale osaks on saanud, ära teeninud. Vaikselt hakkab Suuman asju selles suunas ajama, et Saaremäe ja Kase kehastatud vendi omavahel tülli ajada ja ise sellele privilegeeritud kohale pääseda, mis praegu Saaremäe käes on. Tahab oma kavalate võtete abil saada Kase tegelase usaldusisikuks, et ta võiks olla vähemalt majahoidjagi selles praegu veel lagunenud majas, millega Kasel on suured plaanid, rajada sinna kõigi mugavustega sisekujunduslikult tipptasemel villa. Suumani kahjuks on aga veri paksem kui vesi, nii et vendade tüllipööramise plaan tal ei õnnestu, kaotajaks jääb see sissetunginud nahaal, ja see teebki selle näidendi nii inimlikult armsaks, et ikkagi õiglus võidutseb. Hädine vanem vend jääb oma vanuselt noorema, aga elus hakkamasaamise poolest vanema venna rollis oleva hoolitseva venna protežeerimise alla, nii nagu ta seda siiamaani on olnud. “Paha” saab oma karistuse, kui vennad ignoreerimise ja Saaremäe muidu sõbralikult rahumeelse ja kohtlaselt tagasihoidliku tegelase poolt ootamatu hüsteeriaga ta oma valdustest lahkuma sunnivad.
Lavastus oli täispikitud igasuguseid huvitavaid misanstseene ja mängu kõikvõimalike esemetega, mida selles prahielamus oli. Kogu seda askeldamist oli vahva vaadata, selles lavastuses hakkas mulle esimest korda silma ka paljurõhutatud element Undi lavastustes – punane tulekustuti. See oli tõesti laval olemas ja vahepeal kasutas seda Suumani tegelane enesekaitseks. Suumani tegelasega seoses oli üldse kõige rohkem naljakaid momente, kuidas ta sonis ja ennast magama seadis. Ehitas enda kohale puulaastudest viilkatuse, aga kuna see tema algeline konstruktsioon ei püsinud, tuli kasutusele võtta siiski silmaklapid, et vältida magamist segavat valgust. Suuman oli kõiges äärmiselt ihne, küll ka äärmiselt vaene ja vähe omav, aga kõigepealt uuris ta igal võimalikul moel teda ümbritsevate käest, ega pole mingitki võimalust nende käest vajaminevat eset saada, kui siis peale pikka küsitlust, mis tihti oma tobeduses juba piinlikuks kiskus, et no kaua võib mingi tiku pärast teise kallal norida, võttis parasiitliku õhkamisega oma taskust või kotist vajaliku asja välja. “Nojah, kui sul tõesti seda asja ei ole... kui sul tõesti minu jaoks sellest kahju on... eks ma pean siis enda oma kasutama...”
Või siis Suumani sonimisega seotud stseenid. Mina kui kõrvaltvaataja võisin öelda, et õigus oli Saaremäe tegelasel, kellel Suumani öised soolod magada ei lasknud. Mehed magasid ja järsku kukkus Suuman karjuma ja vehklema. Loomulikult ajab see samas ruumis magaja üles. Kui siis Saaremäe tegelane sonijat “korrale kutsuma” hakkab, algab Suumani poolt sellele tegelasele tüüpiline näitemängu esitamine, et tema on süütu kannataja, kellele kõik liiga tahavad teha. Eriti see imelik Saaremäe tegelane, kes on konkreetselt haige inimene. Nagu Suuman hiljem “normaalsele” vennale kurdab, et raske on sinu imeliku vennaga, raske. Suuman unustab siinjuures absoluutselt, et ta on ise selles ruumis külaline. Tal jääb õigust ülegi. “Mina magan öösel rahulikult, no mina ei soni ju, aga tema ajab mind iga öö, isegi mitu korda öö jooksul üles ja ütleb, et ma sonin.” Samamoodi Suumani oletatava haisemisega. Selle kohta on muidugi pealtvaatajatel vaba voli, kelle poolele siin õigus jätta, kas Suumani tegelane haiseb või mitte, see pole nii üks-üheselt näitlikult ilmestatud olukord nagu sonimisega.
Undi kohalolu oli tajutav ka ühe vahva märksõnaga. Kes oskas kuulata, kuulis kindlasti Saaremäe nõustumist Suumani ettepanekuga, sulgeme akna – viidates noogutades peaga akna suunas ja sõnades “suletagu”. Undi töömeetoditest on kirjutatud terveid artikleid, ühest neist on meelde jäänud, et Unt kasutas tihti proovide ajal ebamääraseid väljendeid. Näiteks seisis saalis lava juures ja hõikas laval toimetavatele või lava kõrval oma väljatulemist ootavatele näitlejatele: “Tuldagu! Alustatagu! Hüpatagu!” Need sõnad-käsklused ei olnud suunatud kellelegi konkreetselt, kes näitlejatest seda kuulis ja tundis, et lavastaja poolt kõlanud käsk sobib temale kõige paremini, täitis selle ja tihti jäigi see lavastusse sisse.