Margarita ja Meister

M.Bulgakov – A.Pepeljajev „Margarita ja Meister“, lavastaja Aleksandr Pepeljajev, NO79

„Meister ja Margarita“... Mida öelda oma lemmikromaani ja peaaegu pähe kulunud teose lavastuse kohta? Kui kõrval on täiesti ületamatu Bortko seriaal. Selle kohta tahaks öelda, nagu Andrus Vaarik rääkis Šapiro „Kolme õe“ kohta: „Te võite seda mulle näidata ükskõik kui heades variantides, ükskõik, milliste tippnäitlejatega, ma vaatan seda ikka sellise näoga, et jajah, ma tean seda kõike, ma olen juba näinud...“ Olen juba näinud paar korda Undi Vanemuise lavastust. Kui ma seda ainult paar korda vaatasin, järelikult see lavastus mulle eriti ei meeldinud. Mäletan sealt ähmaselt, et seal karjuti palju, kasutati muusikalist motiivi Mulderist ja Scullyst ning näitlejatest jäi kõige eredamalt meelde Katrin Pärna Peemot. Nüüd siis Pepeljajevi akrobaatiline variant. Selle kohta võiks öelda, et algmaterjal oli väga hea, aga teostus kesine. Igal juhul Bortkost jäädi kaugele maha, kuigi tegemist on täiesti erinevate žanritega.
Praegused lavakunstikooli tudengid esitasid Bulgakovi romaani lavaversiooni, mille põhjal oleks saanud raamatust näpuga järge ajada. Kõik tudengineiud said võimaluse mängida Margaritat ja enamus tudengipoisse said kehastada Meistrit. Pepeljajevi lavastuse kõige omapärasem motiiv olidki kordused – ühte stseeni mitte ei korratud lõpmatuseni, vaid seda esitas üheaegselt mitu inimest, millest tekkis omapärane kaja efekt. Seda oli päris huvitav vaadata, kuidas keegi endale sobiva tempo valis, kuidas sõnad erinevalt publikuni jõudsid, kuidas sõnade järjekord võis varieeruda. Kui Margarita Nikolajevna osas astusid üles vahetult ainult tüdrukud, siis teiste tegelaste osatäitjate galerii oli laiem, nii võisid ka tüdrukud meeste osades üles astuda. Ühes stseenis võisid ühte tegelast mängida kuni 5 inimest ja mõnes kohas oli nende tekst ka jaotatud, kulgedes sujuvalt ühelt inimeselt teisele, teistes kohtades esineti jälle kooris, kuid kaja või korduse efektiga.
Liikumine oli selle lavastuse lahutamatu osa, nii et tudengid said näidata kõiki oma koolis omandatud turnimis- ja akrobaatikaoskusi kogu oma hiilguses. Ja selle juurde veel suurepärase diktsiooniga teksti edasi anda, selles mõttes muidugi väga tublid. Nii pea alaspidi kui ka oma keha erinevat moodi painutades, teiste poolt tõsta lastes, trikitades või turnides, igas positsioonis kõlas tekst heas esituses, kõik oli suurepäraselt kuuldav ja ka intonatsioonilised esitusrõhud olid hästi paigas. Eriti tahaks esile tõsta Marta Laane esitatud Margaraita kriitik Lavinski korteris laamendamise stseeni, mis kulges näitlejanna poolt lava tagumisele küljele püsti paigutatud paneeli peal laest alla rippuva rihma küljes kõikudes ringi karates. Füüsiliselt kindlasti väga raske ülesanne, seda ka ilma midagi rääkimata, aga Laan suutis selles stseenis väga hästi ka teksti edasi anda, seda kõigis hääleregistrites, nii karjudes kui ka vaikselt sosistades. Sama paneeli ja laest allarippuva kinnitusrihma abil oli väga huvitavalt lahendatud Wolandi ilmumise stseen. Saatana Patriarhi tiikide äärde ilmumise teksti taustal hakkab mööda vertikaalselt asetatud seina taevast alla sammuma Woland. Ta kõnnib mööda seina ülevalt alla, nagu tuleks mööda pikka Moskva suve käes lõõskavat alleed. Omapärane taevast laskumise stseen, mis andis sellele tegelasele vajaliku müstilisuse märgi. Samas oli see stseen liiga kaunis ja uskumatu, nii et nullis minu jaoks kõik järgneva ära. Nagu oleks kõige vingemat trikki juba näinud, nii et iga uue püramiidi või raske etlemisharjutuse kohta mõtlesin, et taielge, taielge, kõige huvitavama asja näitasite juba ära.
Saatana ballistseenis pani siiski imestama tudengite suutlikkus nii kaua kiiretempolist ja erinevatest liigutuselementidest koosnevat tantsu tantsida, kogu aeg naeratus näol. Ometi oli ka ballistseen teatud mõttes pettumus, sest selles raiuti ainult džässi ja kujutati tantsivaid paare, aga kogu Margarita balliks ettevalmistamise tseremoonia, kui teda verega pesti, kuidas ta läbi saatana ballisaalide läks ja orkestrit juhtivat Straussi nägi, kuidas külalised saabuma hakkasid ja Margarita jaoks kõige raskem osa, kõigi külastajate sellise pilguga tervitamine, nagu oleks ta just seda ainsat inimest sellele ballile oodanud, Margarita padjale asetatud põlv, mis ballikülastajate poolt punaseks suudeldi, kõik see oli kahjuks ära jäetud. Ka Friidat puudutavat osa polnud.
Paari esimese pildi jagu mõjusid omapäraselt ka ilmselt kollaažitehnikas esitatud stseenid. Tudengid heidavad põrandale pikali, moodustavad niimoodi grupid, mida näidatakse piltidena tagumisel seinal. Iga pildi puhul kujutavad Ükskülade õde-venda papapaaa-d laulvaid ingleid. Nende piltide moodustamise puhul jätkust põnevust vaid paariks esimeseks pildiks, et mismoodi nad ennast pikali sätivad ja mis pilt sellest välja tuleb, aga peale seda muutus juba tüütuks, et no kaua võib. Kursuse nimed-näod hakkavad ka juba meelde jääma, ainult Liisi ja Liisa eristamisega on raskusi, kui just nime ja pilti kõrval pole.