Prügikast 3

Toomas Kall „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater

Täitsa tüüpiline endise Vanalinnastuudio tase, nii et selles mõttes on „Prügikast“ õigustatult kolmanda numbri saanud. 2 varasemat osa olid paljuski Eino Baskini isikule üles ehitatud. Neid mindi vaatama maestro enda pärast, et saab ka ehedat estraadi näha, parimat, mis meil on. Siis oligi vanal Baskinil võimalus tundide viisi laval hiilata ja kõik numbrid, mida estraadikavades pakuti, olid koos Baskini seletuste-kommentaaridega. Baskin jutustas lahti, milline näeb välja elu Eesti Vabariigis ja siis illustreeriti seda näiteseltskonna poolt pakutud pildikestega. Siis rääkis vana Baskin vahele anekdoodi ja juhatas sisse järgmise teema ja siis jälle etlemisosa trupi poolt. Nüüd siis kummardus Vana Baskini Teatrilt maestrole tema hiljutise juubeli puhul. Esimesest osast jäi meelde üksainus nali, kui toimusid missivõistlused ja kandidaadi-neiudel paluti nimetada kirjanikke, siis ütles üks Unt ja teine Volk. Teisest osast on paremini meeles igasugused telesaadete paroodiad, nagu „Kuulus ja kummaline“ ja „Reisile sinuga“, kuhugi saatesse ilmus rahvariietes neiu Liia Kanemägi esituses, kelle kingi me veel meeletult naersime, need olid 1995.aasta kohta ikka täiesti „out“ kingad. Neiu teatas, et ta on Eesti Vabariik ja paljud on teda ette kujutanud hoopis teistsugusena. Seekord oli kahju, et telesaateid ei parodeeritud, oli puhtalt poliitiline pila ja see eriti naljakas ei olnud.
Kuigi Anne Paluveri oli tore näha taas „tõsises“ ampluaas. Baskini teatris on talle osaks saanud ainult sellised rohkem välisele veiderdamisele orienteeritud osad, nüüd oli Paluver oma loomulikus olekus, lihtsalt näitleja Anne Paluver ja seda oli tõesti tore vaadata, isegi kui ta mitte midagi ei teinud, lihtsalt seisis ja oli, oli temas näha näitlejat. Mida teiste lavalolijate kohta muidugi öelda ei saanud, teised pidid ikka pingutama, aga mul oli tõsiselt hea meel, et Paluver sellise näitlejana tagasi on, nagu ta kaugetest aegadest VII lennuga mässates ja hiljem oma tõsisemates rollides meelde on jäänud. Ainult esimese stseeni kostüümivalik tekitas Paluveri puhul küsitavusi, ei usu ikka küll, et keskmiselt ja peamine puhtalt riietatud naisterahvas niimoodi prügikastides sorimas käib. Ja kuidagi eriti puhtad prügikastid olid need ka, ei mingit sodi, vaid puhaste, kuid vanade asjadega täidetud kastid. Linnapildist on ikka näha, et prügikaste sorteerivad inimesed on kehvemalt riides ja nad on alati eemaletõukavalt mustad-haisevad. Haisu kohta ei oska öelda, kui Paluveri tegelasele oligi mingi hais külge poogitud, siis saalist vastu tulvavad aroomid lämmatasid kindlasti selle tegelasele iseloomuliku haisu. Aga selles mõttes oli ikka väga ebausutav selline prügikastides tuhlamine, et inimene suudab seda täiesti puhastes riietes teha.
Paluveri esituses oli näha suurepärane galerii erinevatest eluheidikutest. Olgu see siis parteissepürgija, kelle viimaseks lootuskiireks on saada elu mõte selle läbi, et ta on vajalik erakonnale, või ühelt poolt sinist ja teiselt poolt punast värvi tekke müüva telefonisti ametikohale pürgija. Tekimüümine oli tõeliselt ehe stseen, kus Paluver oma heade vaherepliikidega hiilata sai. Tööandja andis napi korralduse, et helistagu läbi kogu telefoniraamat ja müügu kõigile tekk maha. Paluver ja tema kamraad Väino Laese esituses võtavadki siis ette suure kataloogi ja hakkavad helistama. Esimesena satub liinile Aab, kes on juba tüdinenud sellest, et talle pidevalt erinevate pakkumistega helistatakse. Siis kõlas palju naljakaid repliike selle kohta, kui halb mees seal teisel pool toru on, miks ta ometi nii ebaviisakalt räägib. Või mõne teise tegelase puhul, kes müügiesindajatega viisakamalt suhtles, kui viisakas ja tore inimene meiega räägib…
Esimene osa oli täitsa talutav, nii et polnud ka mingit põhjust vaatamist pooleli jätta. Kuigi teises osas hakkas asi juba käest ära kiskuma, tundus, et on mindud seda teed, et tuleb mingi 2 tundi etlemist kokku panna, nii et venitati aega, et kuidagi piletirahale väärilist vaatamist pakkuda ja ajaga toime tulla. „Allo, allo“ paroodiad jäid mulle täiesti arusaamatuks, kuna pole seda seriaali näinud, aga seal hakkas stoori iseenesest juba täiesti ära lagunema, kui ühte stseeni pikiti kokku kõikvõimalikke ajaloolisi ja mitte-ajaloolisi tegelasi. Eriti veel erinevate sugudega, nii et Marika Korolev astus ühes stseenis üles lesbiliste kalduvustega rahvuskomiteelannana ja edasi juba sugu vahetanud Hjalmar Mäena. Selles stseenis pakkus vaatamisväärsust Kadri Adamsoni tegelane – algselt stsenarist, aga kuna raha saab otsa, siis peab ta hakkama ka toodetavas telesarjas ühte osalist mängima. Baaridaam-armukest Manni, kellel on seljas väga kelmikalt seksikas „kleidike“. Suure dekolteega ettekandjastiilis minikleit, millel tagumiku kannikate kohtadel ümmargused augud. Vaatasin hoolega seda moodustist, mis Adamsonil seljas oli, tundus, et see, mis oleks pidanud kleidi lahtiste osade kaudu näitlejanna kehana mõjuma, ei olnudki tegelikult tema keha, vaid seal oli all mingi makett või korsett. Kuidagi hästi laiaks läks puusaümbrus võrreldes sellega, kui sihvakas keha Adamsonil muidu on. Igal juhul hästi huvitav kostüüm oli see küll ja pani muidugi saalis oleva meespubliku parajalt kihelema, kui Adamson seljaga saali poole oli.
Korolev oli üldiselt oma erinevates osatäitmistes päris naljakas, eriti Ajakirjanik A-na. See oli selline halekoomiline totakalt riides hiirenäo ja ettepoole hammastega naisterahvas, kellest oli enamasti üldse raske aru saada, mis sugu ta on. Korolevil on niigi madal hääl ja kui ta ennast natuke mehelikumalt tatsama paneb, siis sobivad talle nii meestele kui ka naistele mõeldud rollid, ja Ajakirjanik A oli just üks selliseid tegelasi, kelle sugu oli raske määratleda. Stseenis Tõnu Kilgase lohutajaga oli siiski aru saada, et tegemist on naisterahvaga, kui just omasoolisele armastusele polnud viidatud. Selles stseenis oli minu jaoks ka väga sügavatähenduslik väljend: „Et ei oleks meeletult kahju asjatult raisatud raha pärast.“ Ilus parafraseering, mis sobib väga hästi, on ju asjatult raisatud raha sama mis asjatult raisatud aeg. Kui oled sunnitud vaene olema, siis raiskadki asjatult raha, sest sul pole paremat võimalust oma aega-raha paremini raisata, aga päris ilma raiskamata ka ei saa, midagi tuleb ju söögiks ja selga-jalga osta. Kuigi tahaks osta paremaid asju, osta paremat sööki, osta meelelahutust ja puhkust, ei saa seda endale osta, sest ressursid on piiratud ja nii kujunebki, et mingil ajal võib olla meeletult kahju asjatult raisatud raha pärast. Aga teha pole midagi, igaüks saab raisata nii palju, kui tal seda puru parajasti käes on. Ajakirjanik A oligi minu jaoks selle õhtu parim esitus, teda oli ikka päris koomiline vaadata, nii et üksipulgi tema nägemisest kippus naer peale tulema.
Pealkirjale truult pöörles suurem osa tegevusest prügikastide ümber. Siin oli hämmastav, et teater oli hakkama saanud väga nappide vahenditega. Saavad küll, kui tahavad. Muidu on tavaliselt nii, et on näha, et on kokku tiritud erinevaid varasemates lavastustes või kuskilt üle jäänud detaile ja neist hädapäraselt midagi kokku klopsitud. Samas, kui väheste vahenditega on võimalik ka midagi huvitavalt teha. Nii oligi lavastuses „Prügikast 3“ nimitegelane eksponeeritud kõige erinevamatel viisidel. Algselt prügikasti endana, millest moodustatakse erinevaid kujundeid, kord lahtise katusega onnikese, siis kinnise prügikonteineri, siis käivad sealt seinad eest ära jne. Hiljem kasutati prügikastiks olnud erinevaid osasid teistes stseenides, näiteks alustena – mausoleumis Lenini viimaseks puhkepaigaks oleva lavatsina kui ka teleseebi baariletina. Šou mõttes oleks tahtnud ikka rohkem särtsu näha. Terve pikk stseen oli esitatud luuletekstina, vahele pikitud fraase lauludest, selle juures oleks võinud olla rohkem estraadi, ikka selline korralik lavašou, mitte natuke mannetuks jäänud lalisemine.