Memory 2010

Muusikalikontsert „Memory 2010“
Selle aasta kontsert kandis alapealkirja „Eesti lood“. Pealkiri oli paljulubav, aga kontsert ise kahjuks väga kahvatu. Ega meil peale Ehala palju muud polegi, mida oleks võinud presenteerida, aga kahjuks oli Ehalat kogu selle jama hulgas ikka häbematult vähe. Kui Ehala oma juubelit tähistas, siis korraldati korralik kontsert-tuur, kus sai head-paremat kuulata ja väga heas Kiigelaulukuuiku esituses. Nüüd pakuti suuremalt osalt täiesti tundmatuid ja mannetuid lugusid. Kui varasematel kontsertidel oli kogu aeg häda selles, et ühed ja samad laulud peaaegu ühes ja samas esituses, siis seekord kontserdiprogrammiga tutvudes oli parasjagu põnevil, et nii palju tundmatuid lugusid, oh kui huvitav saab olema. Et ei peagi õhtu otsa lugusid „Evitast“ või „Catsidest“ kuulama, kohustuslik „Memory“ ka veel kõige lõppu. Ja vahele hästi palju promo Vanemuise mängukavas olevatest või kohe sinna tulevatest lavastustest, a la „järgmine number on lavastusest, mille Vanemuine õige pea lavale toob...“ Koit Toome „Kerjuselaul“ ei mõjunud nii hästi, kui sama laul Andero Ermeli esituses „Eesti otsib Lemmiklaulu“ seerias. Ermel oli minu meelest ikka parem kui laulu „originaal“ esitaja Helend Peep.
Kui neid tundmatuid eesti lugusid siis mängima hakati, oli ikka paras oksemaik suus. No pole meil midagi normaalset, et operette-muusikale teha. Ainult Ehala lood olid kuulatavad. Solistid pingutasid ka mis nad pingutasid, aga korralikke etteasteid ikka välja pingutada ei saanud. Ehk Kaljujärve-Padari „Tango“ oli üks paremini esitatud numbreid. Sellist head muusikat nagu Ehala oma ja rockooperist „Ruja“ olekski võinud kogu kontsert täis olla. Kahjuks aga oli valdav osa ikkagi mingi kergelt öeldes pask. Millegipärast kuulasin ikka kontserdi lõpuni, lootuses, et äkki on nende tundmatute laulunimede taga midagi head peidus, aga pidin valusalt pettuma. Volkonski tobedused oleks võinud ka ära jätta. Kuulanud ära jubelaulud lavastusest „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ jääb minu puhul ikka väga küsimärgi alla, kas ma seda jubedat lavastust suudan vaatama minna. Televiisorist nähtud jube lugu on niigi siiani eredalt meeles, kui eemaletõukav see oli (aga siis polnud ju muud vaadata). Parima lauljana mõjus Tanel Jonas, jättes välja tisleri laulu „Kuninga“ lavastusest. Nii et ikkagi jääb minu jaoks arusaamatuks, miks kasutada nii palju professionaalseid lauljaid muusikalides, kui meil on olemas suurepärased laulvad näitlejad, kes sama töö palju paremini ära teevad. Kõige tüütumalt mõjusid laulude vahel Leinatamme ajaloopajatused, need on igal aastal niigi tüütu kontserdi ajal eriti tüütud. Võiks selle möla vahelt välja jätta ja kiiresti laulud ära mängida, saaks kiiremini õhtule.