Mina, naine

Kati Murutar „Mina, naine“, lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater

Monotükid on üldse sellised kahtlased asjad. Peab ikka väga tugev isiksus olema, et mitu tundi või kasvõi tunni üksi laval vastu pidada, nii et publikul igav ei hakkaks. Ülle Lichtfeldtist oleks ma seda täitsa uskunud, et tal see ülesanne auga õnnestub, aga tükk ise, mida ta esitama pidi, oli ikka allapoole igasugust arvestust. Ja lavastaja Suuman oli pannud Ülle sinna igasugu lollusi tegema. Ma oleks saanud aru, kui näitleja oleks tulnud lavale ja seal istudes, seistes, liikudes oma monoloogid ette kandnud. Aga kõik need veidrad liigutused, mis kangelannale juurde olid poogitud, tundusid väga kahtlased. Teha mingit imelike liigutustega hommikuvõimlemist, vehkides kätega nagu tuuleveskitega, või siis tõsta puu all jalga nagu koer. No ma ei saanud aru, milleks see vajalik oli. Kõik oli nii labane, et pani vahepeal muigama. Nagu mingi haige tõmbleja, aga kaua ei suutnud ma selle üle isegi muiata. Mingil hetkel, kui saal rõkkas naerust ja tehti isegi vaheaplaus, oli tahtmine püsti tõusta ja ära minna. Kuigi ma istusin üsna ukse juures, ei taha ma siiski sellist tähelepanu, et keset etendust ära läheks, mingi etikett ja austus peaks ikka olema. Noh et vähemalt selle esimese poole pean vastu, kuigi ma ei teadnud, kas sellel asjal vaheaeg ka on. Kui selline laval kujutatud naine kuskil päriselt ka olemas oleks, siis ta oleks igal juhul halekoomiline kuju, mitte selline õilis kannataja, nagu ta teksti järgi oleks pidanud olema.
Tekst oli ka ikka hullult labane, vahepeal oli tahtmine lihtsalt kõrvad kätega kinni katta. Eriti tobe oli nostalgia sissetoomine sellises haiges kontekstis. Näitleja esitas seda teksti juba ette määratlusega, et noh hirnuge ennast nüüd lolliks. Ja kõik hirnuvad. kuigi mina ei saa aru, mis seal naljakat on. No pesti jah nõukogude ajal titelappe ja triigiti ja ei olnud mingeid pamperseid ja mugavusi, aga oli see siis nii naljakas? Minul küll naer peale ei tulnud, kui ma tean, mis kitsendusi kunagi kõik tuli läbi elada, pigem pani kurvalt ohkama. Kui ise oleks sellel ajal „naisena“ elanud, siis oleks nende jubedate mälestuste peale võib olla nutmagi hakanud. Aga kõigil teistel oli maru naljakas, kuigi ise need naised, kes naersid, olid kindlasti ööd läbi üleval ja keetsid oma titelappe pisarad silmis, siis küll naljakas polnud. Nüüd kui mingi hästi riietatud daam hakkas lavalt mälestustekohvrist leitud titelapiga vehkima ja kõike seda kirjeldama, siis järsku muutus see kõik maru naljakaks.
Iseenesest oli see situatsioon mulle täiesti arusaamatu. See naine oli haige. Tõusis hommikul kell 5.30 üles, jooksis välja, või ma ei tea, mis koht see oli, vähemalt lavakujunduslikult jäi selline mulje, et terrass või sisehoov, ja hakkas sealt mehe peale karjuma. Pidas kõvasti oma sisemonolooge. Vaatuse lõpupoole selgus siis ka, mis tal viga on – sai teada, et mehel on armuke ja ise on ta rase. Nojah, raske juhus, aga ei midagi sellist, mis kaasa tundma paneks või kuidagi kaasa elama ärgitaks. Kõik see meeste mahategemine ja neile otseselt pähe sittumine käis mulle nii vastu, et ma ei suutnud seda üldse taluda. No kurat, kui ei ole oma mehega rahul, siis mine minema ta juurest. Või peksa ta kodust minema. Seda nagu üldse ei selgitatud, mis seda naist mehe juures hoiab. Või kui ta pidi olema mingi naiste koondpilt kui selline, siis ei seletanud ka seda lahti, mis hoiab kõiki naisi nende meeste juures, kui proua Murutar arvab ennast teadvat, et kõik pered elavadki niimoodi, nagu tema kokkukirjutatud naise suu läbi avaldus.
Publik näis küll ennast ära tundvat, vähemalt naerdi ja elati kaasa, aga mulle jäi ikka kõik arusaamatuks. See naine oli minu jaoks nagu teiselt planeedilt. Majanduslikult näis ta hästi kindlustatud olevat, rabas hommikust õhtuni tööd, nii et ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ta pidi selle mehega koos elama, keda ta oma teksti järgi ikka nii meeletult vihkas ja maha tegi. Võib olla oli see hoopis võõrandumise efekt. Justkui oli lavale manatud mingi eduka naise kuvand, kelle nahka võis kujutleda mõnda prominenti, kes muidu Kroonika kaanel uhketes tualettides särab ja glamuuriga hiilgab, aga siis kodus on ta selline… rääbakas pidžaamas, kasimata ja ropu suuga. Kõigi oma argimuredega ja tohutu probleemiga, mille nimi on mees. Nagu et publikus võis tekkida parastusefekt, et vot kurda nüüd ja ole neurootiliselt haige mutt, see on see hind, mida sa oma kuulsuse ja karjääri nimel maksma pead. Mina aga elan oma rahulikku koduperenaise elu ja mul on kõik hoopis paremini, mina ei mõtle kunagi oma mehe kohta nii halvasti ja armastan tõeliselt oma meest. Või midagi sellist.
Ainus asi, mis mulle selle etenduse juures meeldis, olid laulud. Mõtlesin, et see lavastus oleks hoopis huvitavam ja omapärasem olnud, kui olekski ainult lauludest koosnenud. Valida välja sellised laulud, mis kannavad edasi naise hingeseisundit, ja selliseid laule on ju tuhandeid, nii et valik oleks lai olnud, oleks terve etenduse aja ära täitnud küll. See oleks selline omamoodi huvitav elamus olnud, kuidas toimub laulult laulule üleminek, otsida sellest laulust põhisõnumit, et mis situatsiooni või seisundit see laul nüüd kujutada võib. Oleks publikul ka rohkem mõtlemisainet olnud ja iga inimene oleks saanud seda isemoodi interpreteerida. Oleks nii palju võimalusi ühendada „erinevaid oopereid“, minna üle stiililt stiilile ja sedamoodi oma lugu ära rääkida. See oleks vähemalt intelligentne ja ilus esitus olnud, mitte mingi labase teksti labasel kombel edasiandmine, nagu praegu oli. Kuigi Ülle eriti hästi ei laula, tulid tal laulude esitamised palju loomulikumalt välja, kui selle labaselt haige teksti edasiandmine. Ja sinna juurde närvihaige naise moodi taidlemine. Kahjuks ei suutnud Ülle ka sedavõrd tasemel olla, et oleks teksti korralikult professionaali moodi edasi suutnud anda. Olid paar kohta, kus oleks vaja olnud mingi erilise poindiga mõte kiiresti välja tulistada. Niimoodi ühe hingetõmbega. Ja ta ajas just nende oluliste kohtade puhul teksti segi. Hakkas ennast kordama, võttis lause otsast peale. „Kui mina koju tulen, siis mees veel magab.... kui mina koju tulen, siis mees JUBA magab ja kui ma lähen, siis ta VEEL magab.“ Selle puterdamisega läks pool tekstis peituvat koomikat kaduma, nii vähe kui seda koomikat Murutari tekstis üldse oligi. Mingitest naljades telemeeste poolt väljamõeldud naiste päevaplaanidest, kes ajavad välja sinist vedelikku ei saanud ma üldse aru. See nali oli vist mõeldud nendele, kes väga palju reklaame vaatavad ja nendega hästi kursis on.
Ärapanemisena tundus see teema, et 70% meestest kasvatavad võõraid lapsi. Naine jääb kuskil rasedaks ja siis elab kogu elu teadmisega, et see pole selle mehe laps, kes tegelikult tema mees on. Ei tea, mis pind Katit selle koha pealt pitsitab. Minust mõned kohad edasi istus üks rase paar ja selle mehel hakkas küll selle jutu peale jalg tõmblema, muudkui väristas seda, kujutas vist ette, et see laps, keda tema naine ootab, on ka käopoeg. Mingit sellist momenti ma enda puhul küll ei täheldanud, nagu kedagi vaheajal ütlemas kuulsin, et ta kujutas kogu aeg ette, et seda teksti räägib Murutar, et nii tüüpiliselt Murutarilik tekst. Minu jaoks oli see ikka mingi vaegnaine oma pseudoprobleemidega, millele olid lahendused küll olemas, aga ta ei kasutanud neid, eelistades edasi kannatada ja märtrit mängida. Muidu pole ta enda arust nagu ikka naine, kui tal meest pole, olgu see mees siis selline hädine siga, nagu ta teksti järgi pidi olema.
Murutar on oma tekstidega üldse raske juhus. Kui ta kirjutab ajakirjanduslikke tekste, siis need on alati väga huvitavad ja mahlase sõnastusega. Kohe oskab huvitavaid sõnu ritta seada ja neist omapäraseid konstruktsioone moodustada. Aga kirjanduslike tekstide puhul on ta kuidagi tühine ja labane. Alati. Vanemuises mängitud ja tema kirjutatud „Marlene“ oli ka selline otsene lajatamine, nagu tegelaste eksponeerimine: Tere, mina olen Hemingway, ma mõtlen seda ja seda, mulle meeldivad sellised asjad, aga sellised asjad mulle ei meeldi. Nagu teises mõttes liiga labane näidendi teksti jaoks.