Päikesepoisid

Neil Simon „Päikesepoisid“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Kolmas kord seda näidendit teatris näha, pluss üks telelavastuse ja filmi variant. Filmist oli meeles ainult see, et vennapojast oli saanud vennatütar või mingi muu sugulane, keda mängis Sarah Jessica Parker. Telelavastusest meenuvad ülihead osatäitmised Jüri Järvetilt ja Eino Baskinilt (või oli see ikkagi Aarne Üksküla) ja eriti ületamatu Anne Paluveri põetajaõde. 2 eelnevat teatrivarianti olid küllalt mannetud, üks neist Vanalinnastuudios ja teine Vene Draamateatris, mõlema puhul pani ohkama, et miks pole sellist vahvat põetajat, nagu oli Anne Paluver telelavastuses. Ka selle lavastuse puhul tundsin eelkõige puudust just Paluveri põetajast, need uued variandid, mis peale Paluveri tulevad, on kuidagi täiesti allapoole arvestust, sest Paluveri ette pandud latt on niivõrd kõrge, et vaevalt keegi seda ületada suudab.
Draamateater pakkus päikesepoiste paariks Tõnu Karki ja Lembit Ulfsakit. Minu jaoks küllalt üllatav valik. Ei tundu need Kark ja Ulfsak veel nii vanad ja mahakantavad midagi, et selliseid rolle mängida. Ja lugu ise on alati traagiline tundunud, kui julmalt võib kellegi elu minna. Millised pöörded! Oled noorusaja ja teatud osa keskeast populaarne ja üle maa armastatud koomik, oled harjunud glamuurse elustiiliga, kuulsuse ja tuntud inimeste seltskonnaga ja siis järsku oled oma eluloojangul peaaegu kõigi poolt hüljatud vaene rott. Saamatu ja seniilne. Ikka väga julm. Eriti julm on minu jaoks alati olnud see miljöö, milles Willie Clark elab – endine viietoaline hotellinumber, millest nüüd on saanud armetu urgas ühe toaga. Tänases lavastuses oli seda armetust kohe eriliselt rõhutatud – toa kujundus oli lakooniline, vähe esemeid, aga kõik, mis laval oli, oli kulunud ja räpane, selline tõeline üksiku vanainimese elamine. Isegi teise vaatuse voodi oli täiesti eelmaletõukav, juba kaugelt oli näha, et see on kõva puutükk, mitte voodi, milles haigel vanainimsel on väga valus ja ebamugav lamada. Kuidas seal magada saab, ei kujuta üldse ette.
Willie elamist kujutav mänguruum oli tõstetud lava keskel asuvale kõrgemale poodiumile. Mänguline tegevus toimuski ainult sellel poodiumil, erandiks vaid Mihkel Kabeli mängitud teletöötaja, kes ka rohkem eeslava mööda ringi liikus, kui prožektoreid sättides ringi askeldas. Mari-Liis Lille mängitud sketšis osalev meditsiiniõde oli nii osavalt ära maskeeritud, et ma ei tundnud ilma kavalehe abita üldse äragi, kes see näitleja on. Mari-Liis suutis seekord ka oma häält tundmatuseni muuta, lastes kõlada tõeliselt tibilikul ja vigiseval toonil, nii et vaid üksikutel momentidel kostus läbi sellele näitlejannale omane madalam hääletämber. Hakkasingi seda meditsiiniõde vaadates mõtlema, kes draamateatris vastavas vanuses naisnäitlejad on, siis kuulsin sekka tuttavat hääletooni ja vaatasin imestades seda tegelast – kas tõesti Mari-Liis Lill. Millist arvamust peale etenduse lõppu kavaleht ka kinnitas.
Vähemalt lapsed said kõvasti naerda igasuguste roppuste ja „jalaga perse“ naljade üle. Näiteks sülje pritsimine rääkimisel ja sõrmega teisele rinda togimine. Nende pärast me teisele vaatusele jäimegi, sest nii jama see lavastus ka polnud, et oleks vaatamise ajal magama jäänud ja tundnud vastupandamatut soovi teatrist kiiremini minema saada. Suurtele inimestele pakkusid rõõmu päikesepoiste igihaljad kiskumised. Arsti juurde sisenemisel tuleb sketšis öelda „Jah, palun“, millise fraasi Willie omavoliliselt „Sisse“ hüüdeks muudab. See sissekutsumise üle kraaklemine kiskus publiku sedavõrd kaasa, et kui Al tuleb haiget Williet vaatama ja tema uksele koputab, siis enne kui Willie jõuab koputusele vastata, kõlas mitmelt poolt saalist naeruturtsatuse saatel sosistatud „Sisse!“