Shukshini jutustused

Vassili Šukšin „Šukšini jutustused“, lavastaja Arvis Hermanis, Teatr Natsii

Šukšin – kuskilt kolkast pärit joodik, kes tuli Moskvasse ja hakkas imeigavaid ja mõttetuid filme tegema, kirjutas lolle külajutte, abiellus hästi paksu tädiga ja jõi ennast surnuks. Nüüd on nagu kultuskirjanik oma mõttetute juttudega. Lavataustas võis jälle ära tunda Hermanise – lava katsid üksikutest suurtest fotodest koosnevad plakatid, mis kogu lava tagumise pinna katsid ja näitlejatele eepoolse mängupinna jagu ruumi jätsid, et olla külajuttude fooniks. Ainult sellist detailiderohkust lavakujunduses seekord polnud, nagu Hermanisel tavaliselt, et jääb tunne, nagu oleks sattunud korterisse-majja, kus tõepoolest elatakse. Seekord oli olukord suisa vastupidine, äärmiselt lakooniline, suurte plakatpiltide ees olid ainult külapingid ja oligi kõik.
Kuuldavus oli halb, lava ennast oli näha üpris hästi, aga oleks tahtnud kuulsaid näitlejaid ikkagi natuke lähemalt näha. Kuulsustest olid esindatud Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov. Mõlemad staarid tundusid ülejäänud trupist peajagu üle olevat, kohe tõsiselt professionaalses mõttes. Jäigi selline mulje, et teised 6-7 inimest on laval selleks, et pakkuda Hamatovale ja Mironovile mänguks vajalikku tausta, kinnitada tõetruudust. Kuigi ilmselt oleks parem olnud, kui kõik jutustused oleks maha mängitud nende kahe näitleja poolt, oleks rohkem koomikat olnud ja ka vaadata ehk rohkem. Ja kindlasti oleks kasuks tulnud, kui lavastusse poleks nii palju jutustusi valitud, kokku oli 10 jutustust. 2-3 jutustust oleks täitsa piisav olnud. Ja kõige parem, kui Hermanis oleks Moskvas lavastamiseks üldse mõne parema materjali valinud, kui vaja komejanti teha, siis kasvõi Tšehhovi jutustused või lühinäidendid. Aga noh see Šukšin… lihtsalt pole sõnu. Juba esimese jutustuse ajal hakkas igav, nii et piinlesin tõsiselt kuni vaatuse lõpuni. Iga loo lõpus lootsin, et ehk on see nüüd selle poolaja viimane jutustus, aga neid tuli aina veel-ja veel.
Ainus natuke lõbusalt mõjunud jutustus, mille kohta võiks väikeste möönduste ja ühe silma kinni pigistades koguni öelda, et see meeldis, oli jutustus „Saapad“. Siin oli tore jälgida Hamatova-Mironovi duette, kui Hamatova kehastas ennasttäis väikelinnapoe müüjat ja Mironov kolkakülast suuremasse keskusesse tulnud traktoristi. Kogu see suhtumine oli hästi edasi antud, et meil kaupa ei katsuta, kas ostad või vaatad, aga kätega käppida ei tohi, isegi kui on selline asi, mida tuleks enne selga-jalga proovida. Mironov toob saabaste hinna teada saades kuuldavale pooliku ebatsensuurse sõna, taibates kohe, et nii ilusa müüjanna kuuldes ei tohi nii koledast rääkida, ja lööb omale poole sõna pealt käed suu ette, et sõna lõpuni välja ei tuleks. Lahe oli ka Mironovi tegelase naispere reaktsioon kallite ja seninägematult uhkete saabaste kojutoomise üle, hinnaliste kõrgekontsaliste jalgaproovimine ja kõige lõpuks peretütre rõõmutants, kui saapad jalga mahtusid. Kõige selle peale peaks ütlema, vaesed vene baabad, kui neile tuleb osta sellist tarbetut luksust, sest külas pori sees läikivvalgete saabastega käia niikuinii ei saa. Ja eriti, vaesed vene kolkaküla mutid. See lugu oli päris naljakas ja tore, aga seda muidugi ülejäänud Šukšino rämpsu kontekstis. Eks tal oli helgemaid hetki ka.
Hamatova ja Mironov olid, küll kaugelt, aga ikkagi, ära nähtud, nii et lahkuda ka kahju polnud. Ühes jutustuses esitas Hamatova jutustajana väga graatsilise tantsu. Selles tantsus oli nii rahvatantsu kui ka kaasaegse tantsu elemente, tants sõnade, mitte muusika taustal. Samuti kehastus Hamatova selles jutustuses väga osavalt jõeks, läbi kelle tegelased kahlasid ja kelles nad ujumas käisid. Selle jutustuse keskpaigani ma ei tundnud Tšulpani äragi, mõtlesin, et see on keegi teine näitlejanna, aga siis kuskilt poole pealt tuli ikkagi deja vu, et see on ju Hamatova. Muidu ta oli ikka igas stseenis ära tuntav, vaatamata sellele, et mõnikord oli paksudesse rättidesse mähitud. Veel oli selle duo poolt hästi esitatud abielupaar jutustuses „Mikroskoop“, kus mees toob koju mikroskoobi ja seal all nähtust hulluks läheb, et me elame nii mustalt, kõike tuleb uurida, teadust tuleb teha. Hamatova mängis siin võimukat pereema, kellele riiete alla palju polstreid oli pandud, et tema võim ikka erilise võimsusega esile tuleks. Ja hääleintonatsioonide poolest oli see duura-baaba ka üks mõjuvamaid tegelasi. Jutustustes olid enamasti jutustajad, kes rääkisid autori teksti ja tegelased, kes rääkisid otsest kõnet. Jutustajad istusid lavkadel ja sõid vahetpidamata sihvkasid, koored lendasid laias kaares ja igas suunas põrandale. Vaheajal enne lahkumist, jõudsin märgata veel seda, et keegi tuli lavale päevalilleseemnekoori kokku pühkima. Mängiti vene külaelu ehtrealistliku rämekoomikaga ilustades maha stseene kellegi elust, sinna juurde taieldi hästi palju. Liikumist oli rohkem kui niisama seismist-istumist.