Äike

Aleksandr Ostrovski „Äike“, lavastaja Lev Erenburg, Magnitogorski Puškini nim. Draamateater

Lavastus koosnes enamasti sõnatutest etüüdidest „Äikse“ teemadel, Ostrovski teksti kui sellist oli väga vähe, kõik kokku vist isegi ühte tervet stseeni mitte. Rohkem oli nii, et mängiti pantomiimiliselt „Äikest“ ja räägiti oma teksti juurde. Mitte seletavat teksti, mida ta nüüd teeb või mida keegi teine teeb, vaid otsest kõneteksti üksteisega, aga originaaltekst see enamasti ei olnud. Kõik oli hästi omapärane, uudne ja naljakas. Juba algusstseen – saunas, mõtlesin, et selle peale annab ikka tulla, et mängida ühte stseeni draamast „Äike“ saunastseenina, kus ruum on tinglikult jagatud kaheks: ühes ruumis on sauna eesruum, kus inimesed linadesse mässitult teed joovad, teine ruum on leiliruum, kus käiakse pesemas. Tinglikult võib seda lavastust ka veemängudeks nimetada, vett kasutati igal võimalikul juhul. Muidugi saunastseenis, kui koppadega vett toolidele ja lavale valati, ennast pesti päris vee ja seebiga. Hiljem võeti Volgast vett ja vehiti märgade riidekaltsudega, neid vastu lavalaudu tagudes või inimese vastu pekstes.
Kabanihha ei olnud selles loos üldse nii vihane mutt nagu ta Ostrovski järgi olema peaks. Vahutas ja tormitses küll parajalt, nõudis korda ja kõik käisid tal nööri mööda, aga kui tüdrukud lollitama hakkasid, siis müras tema seisusele sobimatult muretult kaasa. Tegelikult Magnitogorski variant ongi vaatamiseks neile, kes „Äikse“ lugu hästi teavad, muidu võib kogu süžee üpris segaseks jääda. Seda, et Katja kardab äikest, mainib kangelanna ainult möödaminnes, ei ole tal mingit ahistavat tunnet, ämmaga saab ta talutavalt läbi, armukesega suhtlemine on minimaalne. Puudub kogu see filosoofia, mis Ostrovski näidendi tekstis on, kuidas Katja kannatab ja ei leia kuidagi väljapääsu, kuidas ta oma meest ei armasta, kuidas ta ennast võõrana tunneb, kuidas tema ängile lisandub veel loodusjõudude kartus.
Mängulusti tekitati eelkõige väga omapärase mänguruumi abil. Eeslava oli vaba, umbes lava keskel oli dekoratsiooni sein, selle seina ülemises otsas olid puust lauad nagu kiiged, kus mõlemal pool laua otsa peal kiikuja istuma peab. Taoliselt asetatud laudade asendit muudeti iga stseeni käigus, kord olid lauad üleval, moodustades laval mängivate näitlejate kohale varikatuse, siis tõsteti lauad üles, millega lavale moodustus laudadest laskuv pinnas, seina kõrgemale osale aga tekkis uus mängupind. Olid ka võimalikud variandid, kus tõstetud-langetatud olid osa laudu, näiteks kui Katja ennast tappa üritab, Ostrovski järgi vist Volga kõrgel kaldal seisab ja enesetapumõtteid haub, siis ronib näitlejanna Anna Dašuk ühe publiku poole üles tõstetud laua otsa, jäädes sinna nagu kuristiku kohale rippuma ja ehmunult alla vaatama. Lakke on riputatud peeglid, need peegeldavad alla lastud laudade puhul seda, mis dekoratsiooni seina taha jääb. Seal on Volga päris veega, rohkem küll basseini moodi, aga vett on ikkagi nii palju, et seal saab isegi ujuda. Ja lõpus uputab Katja ennast sinna ära. Seda veega toimetamist oli hästi huvitav vaadata. Üldse oli kõike hästi huvitav vaadata, väga andekaid lahendusi oli välja mõeldud ja kõik tundus kuidagi ootamatult andekas.
Mängu olid toodud 3 teenijatüdrukut, kes igaüks oli omaette võttes väärt isiksus. Kõige naljakam oli raskelt ülekaaluline tüdruk, kes oli perepoeg Tihhonisse armunud. Paksu tegevust oli maru lahe jälgida. Kord püüdis ta purupurjus Tihhonit oma suure tagumikuga võrgutada, kui toolil istuva Tihhoni ees tagumik upakil põrandat pesema hakkas. Kui selline meetod ei mõjunud, katsetas teenija musta maagiat, luges hästi kiiresti mingeid sõnu, et Tihhon minusse armuks ja keksis sealjuures. Et raske kehaga parem keksida oleks, toetas ta käed lauale ja hüpitas ennast niimoodi. Pärast tuli välja selle füüsilise pingutuse mõte – tüdrukul olid kaenlaalustesse, rindade vahele ja pükstesse präänikud peidetud, ilmselt pidi võlujõud seisnema selles, et Tihhon sööb tema higi ja ei tea millega immutatud präänikuid ja armub temasse, nii et see jobu võttis oma riiete alt igalt poolt präänikuid välja ning pani neid laua peale vaagnatesse. Teised 2 teenijat olid käitumiselt tagasihoidlikumad, aga ka mitte päris normaalsed. Ühel oli langetõbi ja teine oli pime. Alguses ma vaatasin, et see üks tüdruk seisab kuidagi imelikult ja kallutab pead, aga alles hiljem sain pihta, et ta on pime. Pimedat oli väga hästi mängitud ja oma puude tõttu sattus see tegelane kogu aeg mingitesse halenaljakatesse situatsioonidesse.
Eraldi sündmuseks oli tehtud Tihhoni kojusaabumise stseen, kus ta kõigile kodustele omapäraseid kingitusi toob. Tubli Tihhon ei unusta ka teenijaid ja nende reageeringut erinevatele esemetele, mida nad elus esimest korda näevad-proovivad, oli taas hästi lõbus vaadata. Näiteks üleüldiseks elamuseks muutunud sefiiri söömine. Õde saab vennalt roosa sekspesu, mida julge tüdruk kohe tooli pealt seeliku alt demonstreerima hakkab. Tihhoni õde Varvarat mängis väga ilus näitlejanna ja ta tõusis palju rohkem esile kui peategelane Katja. Kohe oli selline särtsakas ja pilkupüüdev naisterahvas. Varvaral oli tema armsamaga ka väga ilus duett, pantomiimistseen, mille jooksul teineteise kehade, riiete ja eriti pikalt sigaretiga mängiti. Varja austajal oli selja peale vahekorras olevate elevantide tätoveering. Katja oli Varvaraga võrreldes natuke kahvatum, seda nii välimuse kui ka mängu poolest, kuigi Varvarast päris peategelast siiski ei kujunenud, Ostrovski-truult oli süžee siiski Katerinast.
Täiesti omaette teemaks kujunesid lavastuses kujuteldavad sääsed – veekoguäärsete elanike igavene nuhtlus. Vereimejaid ei matkitud isegi hääle tasandil, et oleks mingit pininat järele tehtud, vaid mängiti välja seda, et tegelane istub kuskil jõekaldal looduses, siis hakkab järsku enda ümber vaatama, kätega vehkima ja kedagi lendavat püüdma või endale keha pihta lööma. Nii mööduski suurem osa Katja ja tema armukese romantilisest kohtamisstseenist märja pesuga vehkides ning sääski püüdes. Tunnetest tiine Katja jääb oma armastatu kätel magama, mees aga tegeleb selle asemel, et naise und valvata, sääskede püüdmisega, taas hästi koomiliselt, kui jälgida tema kehakeelt ja näoilmeid, kuidas ta seda väljendab, et sääsk on maandunud tema seljale. Ühest stseenis, kui Katja armuke on kõigest tüdinenud, saab aru, et Katja oma meest ei jäta, ja armuke peab üksi linnast lahkuma, otsustab ta ennast piinata ja jääb „väljakutsuvas“ poosis sääserohkesse kohta seisma. Võib olla tahab ta koguni lasta sääskedel end surnuks pureda. Ees selline otsustav nägu, et sööge palju tahate, ükskõik kui valus on, mina ennast ei liiguta. Kui Volgast tuuakse välja surnud Katja, tahab ämm Kabanihha teda püsti ajada, et on ikka kõlvatu tüdruk, rikkus jälle ilusa päeva ära. Katja keha on aga elutu kuni selle hetkeni, kui traagilist enesetappu tunnistama kogunenud tegelaskond taas sääskede ründe alla satub. Siis hakkavad kõik nagu tardumusest välja tulema, alguses avastab üks tegelane, et teda puretakse kuskilt, siis näeb teine tegelane sääske mööda lendamas, kuni kogu lavatäis rahvast meeleheitlikult tüütuid vereimejaid tabada üritades käsi kokku lööb. Siis tõuseb ka Katja korraks oma letargiast istukile ja teeb ühe plaksu.