Kaheteistkümnes öö

William Shakespeare „Kaheteistkümnes öö“, lavastaja Declan Donnellan, A.Tšehhovi nim.rahvusvaheline teatrifestival koostöös teatriga Cheek By Jowl

Väga hästi tehtud tükk oli, selline paras jant hästi paljude vigurdamistega, mis ei mõjunud sugugi labaselt. Tähtedest sai näha ainult Aleksandr Feklistovit aadlipreili Olivia sugulase sir Tobyna. Mingeid labaseid jalaga tagumikku nalju õnneks polnud ja seda lavastust vaadates mõtlesin, et Shakespeare’i komöödiaid peakski niimoodi lavastama – natuke vabalt lähenedes nagu laadatsirkust, ei pea kogu aeg alateadvuses taguma see teadmine, et tegemist on suure Shakespeare’iga. Koomilisust loodi hoopis sellise lihtsa vahendiga, et lavastuses mängisid ainult mehed, samuti nagu Shakespeare’i teatrile kohane.
Naisi mängivate meeste esitus oli samuti meeldivalt tagasihoidlik, ei olnud sellist teist sugu mängivatele näitlejatele iseloomulikku veiderdamist, et peab hakkama mingeid vastavale soole omaseid trikke tegema, kuidagi naiselikkust markeerima, kõrge häälega rääkima või elegantset kõndi harrastama. Kõik oli kuidagi hästi loomulik ja mõjus just seetõttu eriti koomiliselt. Vahepeal oli segadust kaksikuste äratundmisega, mis tüki enda seisukohast oli muidugi hea, kuigi kaksikuid kehastavad näitlejad ei olnud tegelikult üldse sarnased, pealegi veel erinevast soost – vend ja õde. Neid sai eristada ainult siis, kui õde mängiv näitleja oli kleidis, tasus aga õel-vennal ühtemoodi riideid kanda, kui kohe oli minu jaoks segadus majas. Kasutati ka üksikuid muusikanumbreid, kui tegevusse oli põimitud laulu elava muusika saatel. Sellised laulu-tantsustseenid olid ainsad, kui naisi kujutavad mehed teistest meestest kuidagi eristusid (kui jätta kõrvale see, et neil olid kleidid seljas). Just tantsuga oli tõstetud esile naistegelaste naiselikku poolt, et nad on varmamad tantsima. Kui mehi kehastavad näitlejad tajusid lihtsalt rütmi, kõigutasid ennast nappide liigutustega muusika saatel, siis naisi mängivad mehed lasid ikka tõelised tantsulkad lahti. Meestega pidutsedes hakkab mehest Maria vene horovoodi käigus rätikuga lehvitades liikuma ja lõpetab oma etteaste laual kankaani tantsides. Õigemini lõpetab selle prassimise muidusööjatele peale sattunud Malvolio.
Eriti meeldis teenijannat Mariat mänginud Ilja Iljin. Tema jäi meelde eelkõige just hea ümberkehastumise oskuse tõttu, et hiljem sellest lavastusest kirjutades isegi imestasin, kui nägin, et Maria osatäitja nime taga on mehe nimi. Iljin sobis naiseks juba oma kehakujult, lühikese kasvuga oli tal lihtsam publiku kujutlusse naisena tekkida. Naljakad olid enamus selle tegelase ilmumisi laval, kõige naljakam see, kuidas Maria ühe põhitegelasena Malvoliole lõksuseadmise stseenis riidest sammaste tagant välja tükkis, et oma teksti esitada. Ja veel naljakam moodus, kuidas Maria ennast kerra tõmmanuna lööb samba ees seistes risti ette ja siis hiilivate, kuid mehelikult raskepäraste sammudega publiku poole seisva Malvolio selja taha hiilib ning talle kirja jalaga lähemale nihutab. Malvolio kirjaga peibutamise stseen oli üldse üks naljakamaid, kuidas teenijatüdruk koos muidusööjatest härraste ja narr Festega nende prassimise ära rikkunud Malvoliot ninapidi veavad. Lava tagumist seina katsid mitmesse ritta paigutatud riidest vaheseinad, mida enamasti käsitleti sammastena, aga need laest allarippuvad kangad võisid tähistada ka seina või ust. Nii seisabki kättemaksu hauduv nelik erinevate sammaste taga, samas kui Malvolio eeslaval tegutseb. Luurajad aga ei suuda kuidagi rahulikult Malvolio kõnet kuulata, vaid peavad sinna vahele repliike pilduma, mille puhul keegi tegelastest samba tagant välja tuleb, et oma teksti esitada. See jällegi ajab marru teised ennast peitvad tegelased, nii et väljakippuja ühiste jõududega taas peitu viiakse.
Ja üldse oli kõik hästi naljakas, eelmisel sajandil Vanemuises Finn Poulseni päris heas lavastuses sama lugu nähes see millegipärast nii naljakas ei tundunud. Siis oli rohkem see moment, et tuli teha kistud naeru, et näitlejad ikkagi pingutavad ja teevad komejanti ja noh, mõni koht on päris naljakas ka, eks me siis naerame. Seekord oli vist esimest korda, kui kaksikute segiajamise naljad tõeliselt naljakad tundusid. Näiteks, kuidas peale seda, kui Olivia ja Sebastian on ennast paari panna lasknud, Olivia Sebastiani kaksikõe Viola peale satub, meheriietes Viola aga omakorda üritab avaldada armastust Oliviasse armunud Orsinosse. Selle stseeniga suudeti tekitada tõeline segadus, kui suurem osa laval olnud tegelastest kogunes lava keskele ringi, kolmik Orsino, Viola ja Olivia aga käivad nende ümber. Alguses oli see kõndimine päris korrapärane, kui tundus, et Violat Sebastianiks ehk oma meheks pidav Olivia ajab taga oma mehe kaksikõde, Orsino aga jookseb raevunud Olivia järel. Kuid mingil ajal see korrapära katkeb ja moodustub ühtlaselt liikuv ning üksteist tagaajav või teineteise eest põgenev liikujate ring, kus igaühel on kellelegi liikujatest midagi öelda, kus nad omavahel pahandavad, paluvad mõistmist ja püüavad selgitada.
Veel naljakamaks läheb olukord, kui lavale ilmub Viola peegelpilt Sebastian. Alguses ei panda Sebastiani ilmumist ega tema esimest fraasi tähele. Ülejäänud tegelased on parajasti lahendamas Olivia eksitusest tekkinud segadust ja kuhjas koos, kui ühe riidest samba tagant ilmub välja Violaga äravahetamiseni sarnane Sebastian. Mehe esimestele sõnadele vastatakse ükskõiksusega, osad tegelased isegi pööravad pea Sebastiani poole, aga ei taipa kohe, mis toimub. Siis seiskub tegevus massis rassimisena ja kõik jäävad justkui tardunult kord Sebastiani, siis jälle Violat vaatama. Lõpuks suhtutakse Sebastiani kui ilmutusse, kui Sebastian pöördub teistega koos kuhjas seisva ja Viola teisikut kartva sõbra poole, lükkavad ülejäänud tegelased laevakapten Antonio nagu ohvri Sebastiani poole, et ta tahab sinuga rääkida, mine siis. Kõik see oli meeldiv ja ääretult naljakas, kuidas nappide vahendite ja ainult meesjõududega suudeti „üks järjekordne Shakespear“ unustamatuks elamuseks mängida. Napid vahendid ei väljendunud mitte ainult dekoratsioonides või näitlejate riietuses, mängiti ka täiesti tühjal lavaruumil, ainsateks mööbliesemeteks mõne stseeni puhul lavale toodud laud ja paar tooli.
Omapärane oli ka Malvolio suhtumine oma käskijanna Oliviasse. Shakespeare’i tekstist see eriti välja ei paista, et Malvolio Oliviasse armunud oleks, pigem on tegemist enesekeskse mehega, kes võtab seda kui enesestmõistetavust, et kõik naised peavad olema temasse armunud, seepärast on meestel Maria juhtimisel ka nii lihtne panna Malvoliot seda uskuma, et majaperenaine tõesti oma valitsejasse armunud on. Vanemuise lavastuses Tomminga esituses oli Malvolio tavaline pajats, naljakas veidrik. Donnellani lavastuses oli aga tegemist väga tõsise mehega, keda vaadates oli kohe esimesest pilgust aru saada, et ta on salamisi oma käskijannasse armunud, kuid on juba kaotanud igasuguse lootuse vastuarmastust leida. Kogu Dmitri Štšerbina mängitud Malvolio olek kisendab kiindumusest Oliviasse. Iga pilk, iga liigutus on sihitud sellele, et saaks Oliviat kaitsta, tema teenistuses olla, teda kuidagi aidata. Olgu siis pealetükkivate austajate, Malvolio jaoks rumalavõitu teenijanna või Olivia enda sugulaste eest. Ja sellises kontekstis oli eriti arusaadav, kuidas Malvolio jäi uskuma, et Maria perenaise käekirja matkides kirjutatud kiri on Olivialt endalt, et Olivia on lõpuks ometi tema alandliku teenri kiindumust märganud, et Malvolio armuvaevad saavad kuhjaga tasutud. Näitleja Štšerbina suutis rolli nii sisse elada, et armsamalt kauaoodetud armuläkitust lugedes, seal tõelise armunu kombel iga sõna üle mõeldes ja seda analüüsides, võlub ta koguni pisarad välja.
Hea stseen oli ka Viola ja sir Andrew kaklustseen, kus poisikeseks peetava Viola kallal hakatakse norima ja teiselt poolt tahetakse sir Andrew üle naerda, nii et need 2 omavahel kokku viiakse. Vahendajaks on sir Toby, kes jookseb ühe poole juurest teise juurde ja valeteateid edastab. Kui Viola palub sir Andrew ees vabandada, et tal pole mõtteski olnud kedagi solvata, siis sir Toby edastab oma sõbrale teate, et poiss on tulist viha täis ja tahab kakelda. Sir Andrew tuleb lõpuks lavale poksijana, kuigi riietus kui selline seda tegelast julgemaks ei tee – iga liigutuse peale, mida mehelikult habras Viola teeb, on sir Andrew valmis pagema, kui sir Toby teda ei takistaks.