Onu unenägu

Fjodor Dostojevski „Onu unenägu“, lavastaja Temur Tšheidze, Suur Draamateater (BDT)

Lõpuks on mulgi see kuulus BDT elavas esituses nähtud. Kunagi Peterburis käies luurasin küll teatri uste taga, aga etendusele ei pääsenud. Nüüd toodi koju kätte. Pettumus see just ei olnud, aga midagi väga erilist ka mitte. On olnud ka tugevamaid esitusi. Aga üle keskmise hea saavutus kindlasti. Teos „Onu unenägu“ tuli tuttav ette ainult pealkirja poolest, kindlasti ma olen seda kunagi lugenud, aga mitte tuhkagi polnud meeles. Kuna suutsin suures sagimises ka kava ära kaotada, ei oska siia märkida ka seda, kelle instseneering see oli. Alguses oli täpselt sama tunne, nagu Shakespeare'i näidenditega tutvust tehes – et mitte midagi ei saa aru. Tegelased on laval ja räägivad, nimetavad hästi palju nimesid, pöörduvad teineteise poole, aga ei suuda kuidagi meelde jätta, kes on kes ja kellest nad seal kogu aeg räägivad. Mingi aja möödudes hakkavad aga asjad paika loksuma ja läheb päris huvitavaks, kuigi tohutult palju nimedega isikuid on ikkagi, just selliseid nimesid, keda nimetatakse, aga laval ei näidata. Nii et sellega oli ikka paras segadus, kellest nad seal parajasti räägivad ja mis see tagaräägitav üldse asjasse puutub.
Lugu ise polnud ka mingi eriline šedööver, vähemalt alguses tundus, et appi, milline jama. Kui Oleg Basilašvili kehastatav onu lavale ilmus, siis läks natuke lõbusamaks, aga mitte kauaks. Peagi hakkas sellest vaesest onust hoopis kahju. Tulid meelde igasugused tsitaadid ja näidenditepealkirjad, nagu „Elu on unenägu“ või „Kelle üle te naerate- iseenda üle!“ Seda viimast fraasi võis kuulda „Revidendis“, kus see peaks olema võtmefraas, aga oleks sobinud tsitaadina väga hästi just sellesse lavastusse, kus see oleks hästi kõlama hakanud. Vahepeal oli täitsa selline tunne, et oleks tahtnud saali peale karjuda, et mis asja te irvitate ja naerate. Ma saan aru, et vaikselt oleks võinud muiata, aga nii avalikult ja matslikult vanainimese haiguse üle naerda ja sealjuures veel plaksutada pole küll ilus. Selle teatriskäigu juures oli kummaline, et vist esimest korda üldse, kus ma sattusin peaaegu pidevalt plaksutavasse saali. See, et venelased oma staare nähes või saalis valguse kustumise puhul plaksutavad, mind enam ei üllata. Küll aga üllatas see, et umbes teisest vaatusest hakati plaksutama ka eraldi stseenide peale. Väljendamaks niimoodi vaimustust mõnele väga heale esitusele. Eesti teatris on selline asi ikka väga harv nähtus, kui mõne stseeni peale plaksutatakse, kuigi mind on mõnikord mõni asi nii puudutanud, et ma olen valmis kasvõi üksi plaksutama hakkama, aga siiani pole ikka julgenud seda teha. Seekord plaksutati igal sobival ja sobimatul puhul, rohkem ikka sobimatul. Kuidagi natuke häbi hakkas isegi, et eesti teatripublik sellised matsid on, mida küll peterburglased meist mõelda võisid. Mõtlesidki ilmselt, et nõukogude ajal tõid venelased siia vähemalt kultuuri, nüüd, kui korda enam pole ja meil on siin mingi vabariik, siis pole enam kultuuri ka.
Basilašvili mängis vanadusnõtruse ja mälukaotuse all kannatavat vürsti. Tänu oma seisusele on onu austatud inimene, ilmselt, kui ta oleks olnud vaesem või päris lihtrahva seast, oleks ka laval olevad tegelased tema üle naernud nagu publik saalis. Onu tuleb külla ühte provintsilinna, ajab kogu aeg segast juttu, on kõigi vastu hästi tore, linnake ka kihab, et selline persoon on nende juurde sattunud ja igaüks üritab onu enda „sõbraks“ saada. Onu noor saatja käib naisterahvastele välja isegi sellise plaani, et onu võiks naise võtta, pakkudes onunaise auväärset kohta ühele tavalisele majapidajannale. Alissa Freindlihhi kehastatav majaproua kuuleb seda ja tal küpseb peas veel parem plaan – parseldada oma linna esikaunitarist tütar onule naiseks. Algabki igavene intriigide puhumine, tütre ümberveenmine, et ta ei pea oma vaest õpetajat armastama, keda ema tal niigi armastada keelab. Selle ema veenmise tulemusel jõuab tütar ahastades tulemusele: „Abielluda vanamehega, et oodata tema surma ja peale seda armukesega abielluda!“ Onu saadaksegi osavalt nii kaugele, et ta Zinale abieluettepaneku teeb, aga teda saatev noormees, kes on ise kaunitar Zinast huvitatud, suudab onule selgeks teha, et tegelikult seda käepalumist polnud, onu nägi seda unes. Siis lähevad kõik tülli, kõik on pahased, Zina põgeneb meeleheites oma tõelise armastuse juurde, kes on suremas ja surebki. Surnud mehe ema neab Zina ära.
Zina – ilmselt Polina Tolstun oli hästi ilus naisterahvas. Ja see roll oli minu meelest üks tugevamaid. Freindlihhi ja Basilašvilit oli lihtsalt huvitav vaadata, et nad on ikkagi nii suured staarid, mitmetest, kui mitte mitmekümnest filmist tuttavad, nendega on praktiliselt koos üles kasvatud, neid igas vanuses nähtud, seda küll ainult läbi televiisori, ja nüüd on nad siis päris elusuuruses minu ees laval. See oli loomulikult elamus. Näitlejameisterlikkuse poolest oli kahe vanadusse hääbuva staari mängus tunda juba väga selgeid väsimuse märke. Mõlema diktsioon jättis soovida, Basilašvili rääkis küll rollist tulenevalt vanadusnõtrusest ja oma südameheadust silmas pidades vaikselt ja leebelt, aga Freindlihh sõi pooled sõnad ära, nii et teda oli päris keeruline kuulata. Samas oli Freindlihhil ikka mitu päris head stseeni, kus ta ennast imetlema pani, et kui hästi ta ennast valitseda oskab ja kui huvitavalt ta dialoogid välja mängib. Eriti näidendi lõpupoole, näiteks majaproua stseen oma lorust mehega oli väga nauditav. Süžeeliselt oli Freindlihhi roll sarnane ema rolliga filmist „Julm romanss“. Küll aga olid esitused täiesti erinevad, kahjuks paremuse mõttes filmi kasuks. Tolstun aga säras kogu oma hiilguses. Oli nii graatsiline, õbluke kui ka dramaatiliselt kandev. Tema esitatud omapärane dekadentlik romanss või tema kannatustseenid näidendi lõpus, see kõik oli ikka kõrgem klass. Tolstuni imepeenikest keha vaadates, rindu tal peaaegu polnudki, hakkasin mõtlema, et äkki kasutab lavastaja Tšheidze sama võtet, mida on kasutanud ka kuulus leedulane Nekrošius – kui kandvates rollides võivad üles astuda draamanäitlejatena amatöörid, kes mõjuvad väga professionaalselt. Just Tolstuni vaadates tekkis seos Nekrošiuse „Othellos“ nähtud Desdemonaga, keda ma juba näidendi vaatamise ajal kahtlustasin selles, et ta on baleriin, ja nagu pärast selgus, oligi tegemist balletiprimadonnaga.
Veel tahaks kiita kellestki näitlejannast, kelle tuvastamine ilma kavaleheta on täiesti võimatu. Esitus oli aga täitsa lahe. Jutt käib polkovniku või prokuröri leske kehastanud kogu aeg svitpsis daamist. Eriti naljakas oli, kui daam kutsumata külalisena provintsi koorekihi koosviibimisele sisse tormab ja hingeldades toolile istuma jäädes teatab: „Pole midagi, ma tulin ainult korraks, ei hakka isegi istet võtma.“ Kleidid olid natuke igavavõit, aga nende riideesemete puhul olid väga vaadatavad siiski seelikuosasse kroogitud voldid. Iga kleidi puhul erinevalt. Ja siis oli huvitav vaadata, kuidas erinevad voldid erineva naisekeha ümber liikumisel kujunesid.