Pöial-Liisi

H.-C.Andersen – I.Normet „Pöial-Liisi“, lavastaja Raivo Trass, Endla

Lastelavastus või õigemini mudilastelavastus oli selles mõttes isegi huvitavalt tehtud, et lapsed said aktiivselt osaleda. Kõik tegelased kõnetasid neid, esitasid neile küsimusi, mida ma nüüd tegema pean, kuhu ma minema pean, kuhu konnad kadusid jne. Alguses hakkas päris mitu last nutma, eks see ajab hirmu naha vahele jah, kui oled mingis võõras suures saalis, ümberringi on palju inimesi ja siis järsku läheb pimedaks ja laval hakkavad mingid kummalised inimesed liikuma. Isegi kui need inimesed on täiesti tavalise välimusega, ikka ehmatab lapse ära. Pöial-Liisi ema oli päris kaasaegne naine, läks lõpuks tööle ära ja jättis oma pöidla suuruse tütrekese laste hoole alla, et lapsed tema und valvaksid. Alguses oli päris pikk ema soolo poolavatud eesriide ees, kui ema väikeste asjadega toimetas ja lapsi lohutas, et pole midagi, varsti näete suuremalt. Emal olid abiks neoonsinistes kostüümides lavatöölistest kiilid. Mõned tegelased ajasid lastele ikkagi hirmu nahka, kuigi nad polnud üldse pahad, nagu nõiamoor. Võib olla lihtsalt see välimus, mis Lii Tedre kehastatud nõiamooril oli, pani hirmu tundma, kuigi nõiamoor ise oli heatahtlik, aitas vaest naist, kes ei saanud kuidagi last ja andis talle seemne. Samas tundus, et kuidagi üpris fantaasiavaeselt oli see asi tehtud, kuigi selle lühikese aja kannatas ära küll, nii et igav ei hakanud. Kui ma kavalehelt lugesin, et see on Ingo Normeti instseneering, siis lootsin minu lapsepõlvest tuttavat ülitobedat televarianti, eriti mutionu ja lendamise laulu kuulda. Selle lavastuse lavastaja Trass oli kasutanud küll palju laule, kuid need polnud samad, mis telelavastuses. Ja laulmise asemel maigutasid osatäitjad suud, muusika kui ka sõnad tulid fonogrammi pealt.