Ballettmeister

Urmas Vadi „Ballettmeister“, lavastaja Andres Noormets, Endla

selle lavastuse suhtes olid mul väga kõrged lootused, sest olin sellest palju lugenud ja kuulnud-näinud, nii et arvasin, et peaks ikka väga positiivse elamuse saama. Näidend oli siiski nõrgem kui reklaam olnud oli. Eelkõige arvestasin sellega, et saab palju naljakat rahvatantsu näha, igasuguseid sammude harjutamisi, meeste tõsteid ja muid selliseid asju. Aga vastupidiselt näidendi pealkirjale oli seal balleti ja rahvatantsuga väga vähe tegemist. Lavastuse lõpus esitati küll paar päris pikka tantsu, mis Sõlekese meestrupi higiseks võttis, aga need tantsud olid juba nii liiast, et oleksid parem võinud ära jääda. Üldse tundus enamuste stseenide kohta, et nad on kuidagi venitatud ja liigsed. Ei saanud aru ka lavastuse struktuurist. Esituse järgi tundus, et tegemist on dramatiseeringuga, kui mingi suvaline tekst on draamavormi ümber pandud. Seda eelkõige sellepärast, et palju oli jutustaja või autori teksti, mida esitasid erinevad näitlejad. Draamale kõige iseloomulikumat dialoogivormi aga jäi vajaka. Seda nii näidendi algust puudutava sissejuhatusest esimesteks stseenideks ülekasvanud toimuva kui ka Moskva poisikese vahvate stseenide kohta, oleks tahtnud neid stseene pigem läbimängitutena kui lihtsalt raamatustiilis ümberjutustustena näha. Või siis oleks kasuks tulnud üldse need jutustusstseenid välja jätta.
Pseudoajalugu on iseenesest väga vahva vorm, sest nii lahe on ette kujutada, mis ühest või teisest reaalsest tegelasest tegelikult saada oleks võinud. Ja siis vaadata, kuidas ühe või teise autori arvates tema saatus kujuneda võis. Nii peale seda, kui sellest tegelasest teated kadusid kui ka sellel ajal, mil ta veel ametlikus ajalookaanonis kaasa rääkis, ka nende momentide kohta on võimalik oma nägemus välja mõelda. Vahvad olid just stseenid Kaasani hullumajast, mis kõige rohkem ajalooga manipuleerisid. Iseenesest väga vahva situatsioon, kui kaugel Kaasanis on ühes asutuses korraga ravil Konstantin Päts ja tsaar Nikolai II. Neid stseene oleks võinud rohkem olla ja seegi oleks võinud selgem olla, kas Nikolai, kes nimetas ennast Nikolai II-ks, on ikka päriselt tsaar või lihtsalt kohalik hullike, kes sihipäraselt selles raviasutuses ravil viibib. Pätsi suhtes sellist kahtlust millegipärast ei tekkinud, et ta on keegi kohalik vaimuhaige, kes hakkab ette kujutama, et ta on Eesti Vabariigi president.
Mängulist potentsiaali lavaseltskonnal ju jagus. Oli huvitavalt eksponeeritud ideid, mängiti enamus ajast särtsuga. Kuigi näiteks rongistseenis vagunisse tunginud venelannad jätsid esituselt küll natuke rahvateatri mulje. Aga eks see nii kipubki olema, kui kahele näitlejannale anda kanda nii palju erinevaid karaktereid, keda nad kõiki korralikult välja kanda ei suuda. Lavakujunduslikult oli see nelja lina lugu. Üle lava olid tõmmatud traadid, mida mööda nelja lina edasi-tagasi kinni ja lahti rulliti. Muus osas dekoratsioonid praktiliselt puudusid: ühel pool lava paljutähenduslik laud ja teisel pool lavakõrgendik koos puust tagaseinaga. Laud võis kujutada õmblussalongi lauda kui ka hullumaja varjatud põrandaalustesse käikudesse viivaid luuke. Samuti varjupaika, mille alt „nukumeistrid“ naisnäitlejad Moskva poisikest kujutava nukuga mängivad. Ei tea, kas ma olen päris ära kretiinistunud, aga Moskva poisikese surmastseenis oli mul tohutult kahju rahakohvrist, mis vaprate võitlejate valdusest lahkus, mitte surnud poisikesest. Poisi surmastseenis oli taas äratuntav aeg luubis tegevuse markeerimine, mida nähtud viimati lavastuses „Kangelane“.
Lugu ise algas ootamatult ja lõpp jäi arusaamatuks. Eesti meistriks tulnud pritsimees Erik avastab ennast juhuslikult nagu spioonifilmist, kui läheb peale meistrivõistlusi tuletõrjedepoosse, kus pidi toimuma pidu, aga selle asemel on kogu depoo meeskond ära tapetud. Erikust saab Harald ja ta kistakse missiooni, kus ta peab mängima rahvatantsuansambli Sõleke ballettmeistrit, sõitma oma rühmaga Kaasanisse ja andma seal üle hullumajas varjul olevale presidendile Tahkuranna rahvarõivastesse peidetud koodid. Lõpus siis ongi mehed oma koodidega Pätsi ees, aga tuleb välja, et Päts ei suuda oma sünnikoha rahvarõivaist mingeid koode välja lugeda. Järgneb pikk rahvatants Sõlekese esituses ja kogu lugu.
Omapärased olid Girlin Bassovskaja animeeritud pildid, mida näidati lava tagumisel seinal, neid oleks kohe korralikult vaadata tahtnud, aga samal ajal pidi jälgima ka seda, mis laval toimub, nii et kohati oli päris raske oma tähelepanu jagada. Igal juhul, need, mis Bassovskaja loomingust silma hakkasid, olid täitsa lõbusad kollaažid igasugustel teemadel, kuhu lõigutud tekstiväljalõikeid erinevates keeltes, pilte erinevatest ajastustest ja muid huvitavaid koode. Kui lindilt kõlas Taalma pealeloetud kindrali hääl, siis võttis natuke kõhedaks, nii hästi oli suudetud Jüri Krjukovi häält järele matkida.