Puut/Laat

Aapo Ilves „Puut/Laat“, lavastaja Ain Mäeots, Hansa Hooviteater

Paras loll jant oli, aga täitsa vaadatav, nii et kannatas lõpuni ära olla küll. Hakkas silma, et selle janditamise esimeses stseenis, mis kujutas kõige vanaaegsemat laata, kasutati esimestes ridades istujatena ära oma tuttavaid ehk teisi näitlejaid. Kui Margus Jaanovitsi kehastataval lihakaupmehel oli vaja midagi maha parseldada või Merle Jäägeri kehastatud mustlannal ennustada, siis valiti ikka see inimene, keda tunti. Etendus kujutas erinevaid kauplemisstiile läbi aegade, alates laadast kuni poeni, poodide erinevaid järke, poodi ja laata kõrvuti ning igasugu muid värke. Parajalt nalja ja lolli huumorit, kuigi naljad olid enamasti sellised, et ei võtnud isegi muigama. Kuid just selle ajaloolisuse pärast oli huvitav etendus lõpuni jälgida, et mis perioode siis veel pakutakse ja kuidas neid kujutatakse. Päris hea lahendus oli lavastaja Ain Mäeots Vello Orumetsana.
Lavalist pinda leiti igal pool, põhiliselt publiku suhtes otse ette asetatud kesklaval, kuid ka selle peal katusel, selle kõrval väravate taga ja tuuleveski ümbruses, siis veel paar kõrvallava ja igal pool publiku vahekäikudes. Kaasatud olid päris võimsad heliefektid, nagu lennukimüra ETKVLi laada loterii ajal, kui rahvale pilluti lennuki pealt loteriipileteid alla, mille seas kaupluse juhataja Kaupmehe sõnul võidupileteid siiski polnud (need oli ta hoolsalt enne loterii algust välja korjanud). Samuti hakkasid kaasa mängima ka kõrvalefektid, näiteks tänaval rallivad mootorratturid, kelle undamine vahel nii valjuks läks, et näitlejate teksti polnud kuuldagi, seda vaatamata kõvale võimendusele. Võimendus mikrofonide näol oleks võinud muidugi tagasihoidlikum olla. Praegu tekkis selline efekt, et kui näitleja otse mikrofoni all seisis, oli kohe kuulda, kui kõvasti ja tehislikult ta räägib, aga kui ta natuke mikrofonidest eemal olema sattus, kajas kõne vähem kuuldavalt, kuid siiski hästi kuuldavalt ja loomulikult, nagu inimese hääl ikka.
Rahaga oli selle lavastuse väljatoomisel küll kõvasti koonerdatud, kostüümid olid küll ajastutruud, kuid sellise läppunud välimusega, nagu oleksid just täna selle etenduse tarbeks kaltsupoest kohale toodud, vahepeal isegi pesumasinas käimata. Uskumatutena tundusid ka poliitikust mees ja tema abikaasa, kes kogu selle matsirahva seas minu mõttelaadiga kõige paremini kokku sobisid, ainult et nende välimus ja riietus oli sedavõrd koomiline, et poleks uskunud, et tähtsama klassi tegelased midagi sellist oma koduõueski kanda julgevad. Kui teksti kaudu poleks öeldud, et tegemist on poliitikuga, siis ise poleks selle peale küll tulnud. Eks see võrukeelne tekst oli ka segane, segas natuke arusaamist, aga mitte nii raske, et mitte midagi poleks aru saanud või mõni fraas oleks täiesti mööda läinud. Siis oli veel hea paar reporterineiu ja operaator, kes kirevast külaelust reportaaži tegema tulevad. Raske on leida persoone, kes räägiks sellist teksti, mis rahvale läbi teleluubi hästi peale läheks ja kes oskaks vastata küsimusele, mis sai Vahur Kersna laudast.