Kristjan-Jaak laskub maa peale

Andres Keil „Kristjan-Jaak laskub maa peale“, lavastaja Andres Keil; Tartu Uus Teater, Eesti Teatri Festival, Valmiera Draamateater

Selline no oli kah lugu. Paras taidlus ja lollitamine käis, ei saa öelda, et kogu aeg igav oli, aga suurem osa ajast küll. Etenduse aega oleks võinud kõvasti kokku hoida, terve lavastus kestis ligi 2 tundi ilma vaheajata ja paljugi tundus liigne. Kuigi, alustati vist oma pool tundi hiljem, ei tea, kas ainult sellel päeval või on see igapäevane praktika. Kristjan-Jaaku mängis neeger, juba sellepärast tasus seda asja vaatama minna, kuigi ajaloolise poeedi ja Riia-Tartu vahet jala käiva mehega polnud selle lavastuse tegelasel eriti midagi ühist. Nagu tekstis ka toonitati, et igavene nuhtlus see ajalooline tõde ja see asi tuleb ära teha, muidu öeldakse, et see on mingi Merilai väljamõeldis. Siis pilluti rahvast veel lumega, ropendati ja tehti igasugu muud tsirkust.
Kristjan-Jaak, kutsutud ka Krisiks, sõitis enne etendust pikalt üksikult paadiga mööda mängukoha taha jäävat järve ringi. Mängukoht ise oligi väga vahva, linnale lähedal, aga lõi paraja maakohaidülli, kaunis vaade järvele, palju võimalusi mängimiseks. Nii oligi lavastuse ära kasutatud järve, kus mitu tegelast ujumas käis, kohe päris etenduse alguses läheb keegi tundmatu paljalt järve kümblema. Siis veel päris lava, mis oli põhimängukoht bändi istumisplatsi ees, samuti puust kõrgendik, mis matkis Toomel asuvat Kristjani skulptuuri, ainult et Kristjani käes oleva kepi asemel oli seal keset lava kasetüvi kõrgumas. Ja natuke eemale jäi veel väiksem mänguplats lõkkeasemega, mille peal Elina Pähklimägi liha küpsetas ning seda publikule degusteerimiseks pakkus. Lihataldrik lasti sõbralikult ringi käima, nii et enamus publikust sai sellest söögist osa. Veel kasutati mängukohtadena künkaid ja puid, näiteks istusid meestegelased puu otsas ja siristasid linnukestena. Ka lambad olid mängu toodud.
Väga meeldis Valmiera Draamateatri eesti juurtega näitleja Jaanus Johansons. Alguses, kui ta lavale tuli, tundus, et see on ju Märt Sults. Aga mida rohkem ma Jaanus Johansonsi vaatasin, seda selgemaks sai, et nad pole tegelikult üldse sarnased. Igal juhul tekitas sellise näitleja vaatamine tahtmise kunagi kindlasti Valmiera teatrisse sõita, et teda seal mõnes korralikus rollis näha ja näha üldse, kuidas ta läti keeles näitleb. Kuigi lätikeelse luuletuse kandis ta ka „Kristjan-Jaagus“ ette, aga seda oli ikka vähe. Väga vahva mees, kes sobis kehastama nii kaasaegseid suvalisi kui ka ajaloolisi tähtasid isikuid.