Hitler

Pip Utton „Hitler“, lavastaja Ervin Õunapuu

Igava ja ajuvaba tekstiga lavastus, aga õnneks lühike. Vaheajal oli küll kiusatus ära minna, aga samas jäin mõtlema, et tahaks teise vaatuse ka ära näha, kelleks ta seal veel kehastub. Lugu algas Hitleri ülesastumisega vahetult enne vabasurma minekut. Kuidas ta oma ideedele tagasi vaatab, et ta lõi nii suure ja suurepärase riigi, kus polnud töötuid ega vaeseid, kus kõigil oli hea elada, ja nüüd siis selline lõpp, et ta riik hukkub. Ja tema tapab ennast koos riigiga. Kes lahkuda tahab, võib veel lahkuda. Tantsib Eva Brauniga oma lõputantsu. Edasi muutub Hitler teda kehastavaks näitlejaks. Viskab publikuga sõbralikult nalja, küsib seltskondade käest suitsu ja jooki. Räägib natuke, kui raske tal seda rolli mängida oli, täitsa läbi võttis. Nii et selline küllalt intrigeeriv vaheajale minek oli, kuigi tekst ja esitus olid väga igavad. Aga mõtlesin, et peaks ikka lõpuni vaatama, kelleks ta veel järgmistes stseenides muutub.
Selles mõttes oli Taalmaad Hitlerina natuke raske vaadata, et väline sarnasus oli ainult näo ja soengu poolest. Kasvult on Taalmaa palju pikem ja kogukam kui väike Adolf oli. Ja kõnemaneer polnud ka selline närviliselt hakitud, nagu Hitleri puhul tavaks on. Peale vaheaega hüppas Taalmaa välja kuskilt publikust, nüüd oli ta üks tavaline pealtvaataja, kes kukkus hädaldama, kui sitasti siin riigis kõik on ja mis jama me siin üldse vaatame. Ja kõige lõpuks muutis ta haakristi tavaliseks kristlikuks ristiks ning kujutas endast kirikuõpetajat, kes pidas samuti sütitava kõne. Lõpumoraal oli vist midagi sellist, et igast inimesest võib saada masse suunav juht, nii et olge ettevaatlikud! Ei pea olema isegi sündinud oraator ega eriti julge inimene, näiteks tegelane, kes publikust välja hüppas, oli täiesti tavaline Eesti keskmine, kes võttis kord elus julguse kokku, suure rahvahulga ette astus ja loosungeid karjuma kukkus.